Selle vankiu restaureeris Metsalude pere esivanemate kunagist piimavankrist Maili isa Jaan. Foto Eralogu
Näitleja haridusega, pärimusmuusikat õppiv Maili Metssalu räägib endast ja sündivast rändteatrist „Vaba Vanker“.
Alustan pisut kaugemalt: lõpetasid Viljandis kultuuriakadeemia ja mul nagu ilmselt paljudel oli ettekujutus, et sinust saab Von Krahli teatri näitleja. Miks nii ei läinud ja kuidas läks?
Vastan siis samalt kauguselt, et sisseastumisel Viljandi kooli olid teatrikatsed päeva võrra varem kui pärimusmuusika omad ja viimases küsitlusvoorus küsis Komissarov mu käest, kas nüüd veel muusikasse ka proovin ja et kui sisse saan, kas siis lähen sinna või tulen ikka neile. Vastasin, et tulen ikka teile, endal süda sees värisemas, et mis sellest elust nüüd siis saab.
Aga sai väga õigesti. Teatrikooli kogemus on hindamatu ja Viljandi kooli oma niisamuti. Olen väga õnnelik, et just nende inimestega seal väikeses linnas kokku sain, mitte munakivide vahel kõrgel Tallinna kohal.
Viljandi akadeemia paneb ise tegutsema ja otsima. Leidma sisimas seda õiget. Kombinatsioonis Krahli julguse ja otsekohesusega on see parim variant. Aga puhtalt Krahli veregrupp ma ei ole, see on algusest saati selge, kuigi läks hästi, et seda verd minusse süstiti.
Mu kunstiline mõtlemine ning visioon on sedavõrd sirgeselgsemad. Mul on üldsiselt nii, et olen terve oma elu järginud oma südant, et millise sihi poole see mind viib. Selsamal põhjusel õpingi nüüd EMTAS pärimusmuusika erialal vana laulu ja viiulit. Täiendan oma teatraalset poolt, et vormida endast tervik.