Seda, kust me tuleme, vahel ikka veel küsitakse. Sellest isegi räägitakse. Sellele, kuhu me läheme, vastata ei osata, ei julgeta, ega vist tahetagi.

Viimastel aastatel on meid, eestlasi vaevanud suure eesmärgi puudus. Meil on oma riik. Oleme Euroopa Liidu liikmed, kuulume NATOsse. Kuhu edasi? Ma pakun, et läheme tagasi. Juurte juurde, Uraalide eelmäestikusse, kust tulime. Kes meid seal ootab? Usun, et sugulasrahvad võtavad meid hoopis südamlikumalt vastu kui prantslased, sakslased ja inglased seda eales teevad või tegid. Seal on permikomid, udmurdid… me sugulased keelelt, väga tahaks arvata, et ka meelelt. Me ajaloo algus on seal, ehk.

Loe edasi Oleme tulnud Uuralist. Läheme tagasi? →

Teatrikülgede palvel andis loomelaagri juttudele graafilise vormi Rapla ühisgümnaasiumi abiturient Johanna Hark.

“Teatrit avastamas” on Rapla Ühisgümnaasiumi lõpuklasside elu ja teatri mõistmiseks ja mõtestamiseks mõeldud tegevuse kolmandat aastat kestev rida. Teist korda selle projekti raames saadi kokku kahepäevases Loovuslaagris.

Kuidagi on ammu selline tunne, et mida külmemaks muutub maailm, seda enam otsitakse teatrist inimesele omast tunnet värelust. Mõte rääkida Lelle loovuslaagris tunnetest ei olnud mu esimene mõte. Alguses hoopis mõtlesin, et proovin, kuidas me noortele sobivad Vene teatrimeeste meistriklassiharjutused. Kuid siis juhtusin vaatama Raplamaa omavalitsustesse kandideerijate Vali mind kolmeminutilisi teleklippe. Tänasin mõttes Eesti Rahvusringhäälingut, kes võttis üles suurepärase õppematerjali gümnaasiumi lõpuklasside õpilastele, näitamaks seda, kuidas avalikult esineda ei tohi.

Kuidas ei tohi? Ei tohi tulla kaamera ette, kui peas ei ole ühtegi uut mõtet. Kõne tuleks ette valmistada ning see ei tähenda mõttetute klišeede paberile kirjutamist ja nende vigast mahalugemist siis. Vaadake ise, kas tõesti veenab selline esinemine teid kedagi neist valima? Mind peletas. Salvestasin selle allakäigu oma arvutisse hilisemaks kasutamiseks, illustreerivaks materjaliks, mille najal näidata ja selgitada noortele inimestele, milliseks ja miks ei tohi oma elu elada.

Korraks sähvatas mõte, et äkki on sellised ka tänased gümnasistid. Ei usu, ütlesin endale ja palusin Lelle Loovuslaagrisse tulevatel noortel teha pisike kodutöö, vastata teatud küsimustele.

Loe edasi Mis tunne on tunda valu ja rõõmu? →

Lavastaja Andrei Mogutši 2013. august, Eesti.

Jutt, mis järgneb, on üks kübe tänavu augustis Viinistul räägitud juttudest maailmanimega lavastaja Andrei Mogutšiga, kes oli sinna sõitnud nädalaks, et juhtida meistriklassi Eesti näitlejatele.

Kevadel Venemaal Peterburi Suure draamateatri kunstilise juhi koha vastu võtnud Mogutši on oma uue ametiga seoses katkestanud kõik oma varasemad vähemalt kolmeks aastaks ette plaanitud tööd, mille hulgas oli ka kokkulepe lavastada meie NO teatris. See, et ta ikkagi tuli Viinistule meistriklassi andma, on selles kontekstis suur ime.

Istusime seal mere ääres, Mogutši kiitis Jaan Manitskit, Viinistu kunstiväljapanekut…

(Vaatan Mogutšile otsa ja ütlen endalegi ootamatult) Te pole venelane.

Loe edasi Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu →

Meister Andrei koos oma laste Vasja Mogtši ja Maša Mogtšiga.

Intervjuu ilmus Maalehes.

Kel aega soovitan vaadata, mis sünnib Vnemaal teatrivallas, huviäratamiseks ehk see, et on aeg kui tearimässajatest, eksperimenteerijatest, kunstnikest…saavad teatrite kunstilised juhid: http://tvkultura.ru/video/show/brand_id/20918/video_id/630087/viewtype/picture

Jutt, mis järgneb, on üks kübe tänavu augustis Viinistul räägitud juttudest maailmanimega lavastaja Andrei Mogutšiga, kes oli sinna sõitnud nädalaks, et juhtida meistriklassi Eesti näitlejatele.

Kevadel Venemaal Peterburi Suure draamateatri kunstilise juhi koha vastu võtnud Mogutši on oma uue ametiga seoses katkestanud kõik oma varasemad vähemalt kolmeks aastaks ette plaanitud tööd, mille hulgas oli ka kokkulepe lavastada meie NO teatris. See, et ta ikkagi tuli Viinistule meistriklassi andma, on selles kontekstis suur ime.

Istusime seal mere ääres, Mogutši kiitis Jaan Manitskit, Viinistu kunstiväljapanekut…

(Vaatan Mogutšile otsa ja ütlen endalegi ootamatult) Te pole venelane.

Kuidas nii, olen venelane muidugi. Peterburis sündinud ja kasvanud. Selles mõttes… minus on poola verd, leedu verd ja vene verd. Kolme tean, äkki on veel mõni… (Ei saa aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt.)

Loe edasi Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu →

Teatrikülgede küsimustele vastab Peterburi õppima mineja Kristo Viiding, kes küsija palvel oma loo ka pealkirjastas. Kaaskirjas seisis, et ta peas ongi praegu lakoonilisus…

Julgete tegude julgemine

Vastab Kristo Viiding

Tundes armastust, pettumust ja kaastunnet? Mida see lause su jaoks tähendab, võiks tähendada ja kuidas seda lavastada?

Unenäolises võtmes. Hämar koda või tulukesega varustatud koobas, koht, mis on elu hälliks.

Loe edasi Julgete tegude julgemine →

Oleg Lojevski on teatritundja, kes oma paljudele tegemistele lisaks võttis vastu pakkumise olla Eestis Vaba lava esimene väliskuraator. Pilt on tähtis, sest tema ees ja selja taga on Varbola linnus, mida keegi, kaasa arvatud venelased kunagi vallutada ei suutnud. Foto: Viio Aitsam

See jutuajamine leidis aset pärast noorte eestlaste rahvusromantilist etendust Rapla jõekäärus. Vaba vankri vennaskond rääkis loo hirmudest ja nende ületamisest.

Oleg, maailm on muutumas ühetaoliseks ja ühenäoliseks…

…selline tõsine tõmme on küll keskmise poole. Keskmine ühetaoline kultuur, keskmine ühesugune toit, ühesugune maitse… Vahest kõige ärevamaks teeb mis tahes rahvaste keele ühtlustumine. Kõikidesse keeltesse on tulnud hamburgerid ja cheesburgerid, see omakorda tekitab hoopis teistsuguse suhtumise omakultuuri. Keel säilitab kõik. Keel on kultuurikandja.

Täna on sellele ühtlustumisele raske vastu hakata või sest eemale jääda. Me kõik oleme harjunud mingite euroopalike mugavustega ja kultuurilise mugavusega niisamuti. Et tulla tagasi või, hoopis vastupidi, minna edasi oma juurte juurde, selle juurde, mis on igas rahvuskultuuris unikaalne, omanäoline ja eriline, nõuab suurt pingutust. Suuri pingutusi õieti. Ilma selleta on olemas oht kaduda.

Jah, mulle tundub, et ka eestlastel on kadumisoht olemas.

Loe edasi Oleg Lojevski teatrist keele ja meelega →