See Viio Aitsami kirjutatud lugu on autori loal võetud  sellisest kohast http://www.maaleht.ee/blog/viioaitsam/ . Seal muidki tähelepanu väärivaid mõtteid.

Kõik teavad, et kevad algas. Raplamaal algas nädal tagasi teine asi ka – Uku Masingu aasta. Ta sündis sada aastat tagasi augustis.Käisime avamisel. Tajusin seda, mille kohta saab ütelda: ähmane on täpne.

Kristiina Ross rääkis Uku Masingu keelest. Ma ei oskaks hoobilt Masingu raamatuid avada õigetest kohtadest, et jah, see nähtus või jutt on tal seal ja seal. Pigem käib asi nii, et mida rohkem ta tekstidele mõtelda, seda ähmasemaks muutub vormistus ja seda selgem, täpsemini arusaadavam on sisu.

Loe edasi Tagantjärele keelepäev →

Margus Mikomägi

Tänases Sirbis defineerib teatrigi jaoks üht imelisemat pausi Tiit Hennoste: „ Paus pole vaikus. Paus sisaldab alati ootust selle järele, mis on tulemas. Paus pole mõtlemise koht. Paus on asjade üle mõtisklemise koht. Neil tegevustel on vahe.“

Kevad toob muutusi, iga kord isemoodi. Kevad on loominguline, tingimusteta. Kevad on põhjus pausi pidada.

Loe edasi Paus – algas kevad →

Leidsin oma arvutist ühe ammukirjutatud loo, millele ka täna täie veendumusega alla kirjutan. Ka peale.

Margus Mikomägi

Teater, vana sõber, on viimastel aastatel rohkem peksa saanud kui pai. Ja pekstud on teatrit raha pärast. Kannatavad aga inimesed, kes oma elu teatrita ette ei kujuta. Siin ei saa rääkida vaid loomingulisest kollektiivist, kes iga teatriorganismis kordasaadetud räigust tundlikult võtab.

Loe edasi Optimeerimine, see ei kõla uhkelt →

2006. aasta märtsis vastas Teatrikülgede  küsimusele,  mis teater on, miks teater on, Ugala teatri juht Peeter Tammearu. See, mis täna sünnib Ugala teatris, on mage. Peetri kolm aastat tagasi sõnastatud mõtted ei ole. Need on pigem prohvetlikud mõtted. Lugege ja otsustage ise. Seda, kuidas Tammearu välja näeb seda juttu rääkides, vaata Tasku rubriigist Tegelased.

Peeter Tammearu, Ugala teatri juht 

 Mis teater on? Selle küsimuse esitas mulle endine näitleja ja praegune ajakirjanik. Või peaksin ütlema: näitleja ja ajakirjanik. Kas näitleja on elukutse või kutsumus? Elu kutse? Või kibe leib? Õnnelik saatus või nukker enesepiin? Kui näitleja tee kord lõpeb ja ajakirjaniku tee ees terendab, mis siis inimeses toimub? Kas näitleja kaob? Ja ajakirjanik asub kohe asemele? Mis jääb inimesest alles, tema sisse? Mäng? Teater?

Loe edasi Peeter Tammearu: Teater, elu kutse või kibe leib →

Teatritasku peegeldab elu. Veebikeskkond avardab piire.

Margus Mikomägi – Taskuinspitsient

Proloog

Tere sobrama Teatritaskus!

Loe edasi Teatritasku avab eesriide – https://teatritasku.ee/ →

Tunis, prantslaste ehitatud teatri ees on noorte lemmikkoht. 

Margus Mikomägi

 Seda, et teatripublik on kõikjal üks, ikka räägitakse. Kontrollisin seda Minskis. Sain kinnitust. (Lugu on kirjutatud 1.veebruaril 2007)

Kõigepealt see, et Minskis lambist teatrisse minna pole kerge. Enamus õhtuste etenduste piletid on väljamüüdud. Mul oli miski aimdus, et tahan minna Janka Kupala teatrisse. Kusagilt oli peas see, et teater on rahvusteater ja on hea teater. Mu vastuvõtjad seal muidugi imestasid, et miks tahab mingi külaline näha teatrit, mis mängib ainult valgevene keeles, millest ta tuhkagi aru ei saa. Ega ma ei seletanud ka miks ja et ma just seda arusaamist ilma keelest mõhkamata proovida tahtsin. Kontrollida, et kas saan teatrikeelest aru.

Loe edasi Publik, teatri parim osa maailmas →