Ajaleht Nädaline on Teatrikülgede ümber.

Uku Uusbergi kirjutatud, kohe varsti lavale jõudev „Pea vahetus“ on Raplast pärit noorte näitlejate, lauljate ja helilooja põlvkonnamõtteid kandev lavastus. 

Valter Uusberg, Irja Avandi ja Jüri Võigemast räägivad oma teatrilastest.

Eestlane Andres Lepik lavastas Valmieras, Läti vabariigis inglise klassiku komöödia. 

Ainult Nädalise Teatrikülgedel: Jaak Allik kirjutab Ugala teatrijuhi vahetusesest, vaatab tagasi ja mõtleb pisut ka selle üle, mis võiks tulla edasi.

Mõningase nihkega ilmuvad paberlehe lood ka Teatritaskus.

Paberleht ja Teatritasku ei ole kaksikvennad, vennad on aga kindlasti.

Ma olen kirglik suitsetaja. Ometi meeldib mulle see lugu, mille on kirja pannud vana tark Ülo Vooglaid. Neid Ülo vanaisa ja lapse lugusid on rohkem. On tekkinud lootus, et need isegi raamatuks saavad. Miks see ja teised Ülo mälestustes elavad lood mulle nii meeldivad, ma ei tea. Ei tahagi seda sõnastada.

Vahel on nõnda, et ütled midagi või paned selle kirja ja siis jääb see sind kummitama kusagil kuklas. Nii oli ka sellega, et ei osanud sõnastada vastust küsimusele, miks mulle Ülo Vooglaiu lapsepõlvelood vanaisaga meeldivad. Meeldivad kuulata kui ta vahel neid räägib ja meeldivad lugeda. Öö on nüüd möödas sellest kui selle piibuloo siia üles panin. Nüüd tahan sõnastada, miks: sellepärast, et tegu on mu jaoks Aabitsalooga. Selles ja teistes Ülo lugudes on hommikutarkust. 

Loe edasi Ilus lugu piibutujust →

Kirjanik Andrus Kivirähk küsis nädal tagasi, kas ma tean, mis vägitegusid „Rapla maffia“ Tallinnas teeb. Õnneks teadsin. Teater NO99-s on tulekul uuslavastus NO82 „Pea vahetus“.

Näidendi „Pea vahetus“ kirjutas ja lavastab Eesti Draamateatri näitleja Uku Uusberg. Etenduse muusika kirjutas helilooja Pärt Uusberg (Georg Otsa muusikakool). Mängivad: Märt Avandi (Draamateater) ja Priit Võigemast (Linnateater). Teistes osades on kammerkoor Head Ööd, Vend. Kõik ülalmainitud ja suur hulk lauljaid ses kooris on pärit Raplast.

Loe edasi Rapla noored on märk üle-eestilises kultuuriilmas →

 Jaan Tooming kirjutab Teatritasku palvel Uku Masingust

Raplamaa taustaga kunstnik Loit Jõekalda suurmehe 100 sünnipäeva märkiv postkaart.

Uku Masing kirjutas enda kohta, et see, mida ta teeb , on keskpärane. Nüüd austatakse teda juba avalikult geeniuse nimega. Kuid Masing polnud geenius inimlikus mõttes. Oh ei ! Ta oli SAADIK. Saadik Magellani Pilvest. Magellani pilvi on kaks – Suur ja Väike. Suur on meist 170.000 valgusaasta kaugusel. 1986. aastal, aasta pärast Masingu lahkumist plahvatas Magellani pilves supernoova. See oleks nagu olnud märguanne, et Masing on jõudnud koju. Kuid mõni aeg enne lahkumist ütles ta oma abikaasale Eha Masingule, et Jeesus kutsub teda. Ja nüüd on ta Jeesuse juures ning ootab Isa käsku, mil taas tulla koos Jeesusega siia maailma ning luua maa ja taevas uueks. Selles lootuses on meie rõõm ja lohutus. Aamen.

Loe edasi Vaid teadmine, et inimkond lõpeb →

Lähipäevil peaks selguma, kellest saab Ugala teatri uus juht. Sellejärgi on võimalik aimata, mis saab ühest teatrist. Teadasaamise ootuses Teatritasku avaldab just Ugalas ennast leidnud Andres Noormetsa Teatrikülgedel 2006.aasta aprillis mõeldud tõsised teatrimõtted.

Teatrikülgede küsimusele miks teater, vastab Pärnu “Endla” teatri lavastaja Andres Noormets.

Ma küsin seda endalt sageli, aga olenevalt aastast, kohast ja kellaajast on vastused alati erinevad. Ja kui tuleb järgmine küsimise kord, siis eelmist vastust enam ei leia, seda poleks nagu olnudki ning alustada on vaja uuesti.

Teater on kohtumispaik. See on usutav variant. Aga kes või mis seal kohtuvad – see on väga lahtiste otstega lugu…

Lihtne oleks öelda, et teatris saavad kokku vaataja ja näitleja. Igatahes üks ülimalt tõepärane lause oleks sellega paigas ning siia võiks ju asi jäädagi. Näitleja näitab ja vaataja vaatab, lugu antakse ühelt teisele edasi. Ei mingit metafüüsikat ega soolapuhumist. Publik tahab uut lugu, läheb teatrisse sellele järele ja vähese tasu eest saabki kätte. Tuleb koju, paneb riiulisse teiste sarnaste kõrvale ja on oma kultuurilised vajadused rahuldanud.

Loe edasi Kui teater saab numbriteks, on ta surnud →

 Ma usun, et kirjutasin selle loo kusagil 5 aastat tagasi. siis oli kultuuriminister teine ja … Mingeid ajamärke sest loost mahavõttes ja lugedes võib ju ka nõnda mõelda, et halvemaks pole läinudki, vaimuseis.  Või siiski, ei seisa nigu. 

Teater, vana sõber, on viimastel aastatel rohkem peksa saanud kui pai. Ja pekstud on teatrit raha pärast. Kannatavad aga inimesed, kes oma elu teatrita ette ei kujuta. Siin ei saa rääkida vaid loomingulisest kollektiivist, kes iga teatriorganismis kordasaadetud räigust tundlikult võtab.

Usun, et ka garderoobitädi ja piletööri jaoks on sõna optimeerimine võrdne sõnaga tragöödia. Mitte, et nad muud tööd ei leiaks ja nälga jääks, loodan, et mitte, nad on teatrisse tulnud selleks, et olla lähedal loomingule, nad armastavad teatrit, sellepärast. Ja vaat sellest me totrad tegelinskid aru saada ei taha.

Loe edasi Komöödia tragöödia →