Judel Pen, autoportree.

Lugu sellest, kuidas ma 2007.aasta märtsikuus Minskis avastasin enda jaoks imeväärse kunstniku Yudel Peni.

Seda, et Pen oli maailmakuulsa Marc Chagalli õpetaja, sain teada hiljem. Aasta tagasi, kui eestimaine rutiin mind tappis, tekkis võimalus sõita Valgevenesse. Ma ei mõelnud midagi ette, ei teinud plaane, ei leppinud midagi kokku.

See võis olla mu teisel Minski päeval, kui oli mõni kraad külma ja Vene jõul just lõppemas. Miljonilinna kaunistasid viimaseid päevi kuused, päris ja papist, kõik kaunilt ehitud ja valgustatud. Kuri diktaator Lukašenka oli lasknud korraldada võistluse linnas, kelle kuusk on kaunim ja auhind kaunimale oli kopsakas, nagu ma mäletan.

Miskipärast, see miski võis olla külm ilm, uudishimu, juhuslikult teele jääv sammastega maja, juhus ehk, ma ei tea, astusin sisse Valgevene rahvusliku kunstimuuseumi uksest. Sellest muuseumist ja tema kogudest ei olnud ma midagi kuulnud.

Kunstimuuseumi uks oli mõjuvalt kõrge ja esinduslik, fuajees troonis Rabindranath Tagore hiigelbüst. Arhitektuuritudeng Leena oli mu saatjaks. Tüdruk sosistas piletikassa ees, kuidagi on see nõnda meeles, et ära sina suud lahti tee! Ma alles hiljem sain aru, miks pidin vaikima, nimelt on selles templis pilet välismaalase jaoks, kes ma ju olin ses koduses linnas, sootuks kallim kui omadele.

Muuseum osutus meeldivalt inimtühjaks. Esmamulje pärast pisikest kõndimist maalide ees oli meeldiv. Oli äratundmise rõõm, tuttavate Vene maali suurkujude Isaak Levitani, Ilja Repini, Ivan Siskini, Valentin Serovi, Mihail Vrubeli… lõuendite ees. Lisaks see tunne, et see kõik on välja pandud ainult minu jaoks. Tunde nimi oli suursugusus.

Ja siis, kui olin oma lonkimisega jõudnud tänapäevasema kunsti tubade-saalide kanti, ma, taas ei oska seletada, miks, jäin seisma pisikeste maalide ees, mis üpris märkamatult serveeritud.

Loe edasi Saage tuttavaks – meister Yudel (Jehuda, Juri) Moissei poeg Pen →

Mul on suur rõõm siia kõigile lugemiseks riputada üks oma viimase aja lemmiktekst. Selle kirjutas Lauri Sommer ja sama loo ta kandis ise ette Raikküla ligi, Lipa koolis, Uku Masingu 100. sünnipäeva konverentsil. Ka võttis selle loo jupikaupa avaldada Eesti kirik. Julgen arvata, et Lauri Sommer on täna elavatest kõige suurema tunnetusliku mõistmise jõuga kirjutaja mees. Mul on hea meel, et Lauri oma teksti siingi avaldada lubas.
Mina igatahes tegin nii selle tekstiga, et printisin ta välja ja lugesin hooga ja nüüd vahel loen tükikesi. Mõjub kosutavalt.

See Uku Masingu pilt on tehtud 10.veebruaril 1931.aastal, teatab kiri foto tagaküljel. (Tasku on foto eest tänulik Rapla vanavarakogujale Tõnu Veilerile.)

Uku seal, kus Sa praegu oled ja head kuulajad, lugejad –

Me räägime siin uhke arvu poolt tekitatud õhkkonnas mehest, kes palju kõneles aja illusoorsusest, kellele juubelid tihti kenitlemistena tundusid ja kes ytles, “pelga iga ylendamist”. Aga austada saab ka teisiti, proovides auväärselt saadut jätkata kuidagi omamoodi. Lahkunu vägi suureneb, kui ta peale mõtlevad paljud inimesed lootuse ja tänuga ja see vägi saab aidata mõtlejaid, tulla nende juurde. Muidugi pole päris kindel, et me teame, kes ta oli. Seepärast mõelge sellelegi, et mõned õpetajad võivad muutuda ka kodukäijaiks tontideks ja kui suudate, ärge laske sel juhtuda. Liigne jyngerlus ja “tervemõistuslik” eitamine on mõlemad Masingu uurimist ja mõistmist pidurdanud. Vaja oleks vahepealsemaid teid. Elujõuline kultuur ei vaja oma suurmeeste kuulutajaid, vaid pigem mitmekylgselt inspireeritud inimesi eri tegevusaladelt. Õnnelik võib olla see õpetaja, kelle õpilased lähevad eri suundadesse ega jää teda kopeerima. Ja ma usun, et Ukul on seda õnne olnud. Ta on puudutanud väga erinevaid elusaatusi. Ja nii vist tänagi – igayhele oma. Need, kes on kohal rohkem kultuurilise teatri pärast, saavad omad etendused ja need, kelle sydames Uku palju aastaid on elanud, saavad ehk meie öeldu või Eenu talukohal ja selle aia taimedes tuntava kaudu endasse natuke selgust ja õnnistuse temalt, kelle pärast me täna siin selles koolimajas oleme.

Masingust rääkides ainult luuletekstide või teoloogiliste väidete pinnale jääda on praegusel ajal, kui nii palju materjale on kättesaadavad, juba veidi kummaline – tema luule ja usk olid eluga lahutamatult seotud, see elu oli väga mitmekylgne ja paljud muud teemad tulevad sellega tegeldes iseenesest kaasa. Ta ise imestas, et on luuletajaid, kes piirduvad ainult luuletamisega. Temale olid paljud näiliselt erinevad tegevused sama inimese põhiylesande täitmise pyyded. Tuleks juba loobuda sellest Masingu kummardamisest ja eristaatuses hoidmisest, mis viib meid ainult temast kaugemale – tuleks luua rohkem seoseid teda ymbritsenuga, näha neid, kes teda mõjutasid, teada inimlikku poolt ja leida natukenegi uusi perspektiive talle lähenemiseks, muidu on tulemuseks mingi standartne ja vangistav masinglus, mida ma kutsuksin meie kultuuri yheks kinnismõtteks. See on mingite yksikute Masingu lausutud ja kontekstist välja tõstetud tõikade lipukirjaks kuulutamine, jutud tema naistevihkamisest, ta pessimismi ja stiili matkimine, mitte aga oma elu elamine, mida Ukuga tegelemine ju eelkõige ergastada võiks. Õnneks on neid oma raja käijaid hulgake teiegi seas. Kuna ma pean end rohkem loovisikuks kui kirjandusteadlaseks, siis lipsab siia juttu paratamatult ka isiklikke asju – ärge pange pahaks, ma pole saanud Ukuga teisiti tegelda, kui teda tunnetada pyydes.

Loe edasi Uku hilisluule Elutundest →

 Toon selle enne valimisi kirjutatud loo uuesti esilooks, ta siin Taskus ei äratanud suuremat tähelepanu. Täna saan öelda, rumaluse võim kinnistus tänu valimistel veelgi.  See mis nüüd juhtuma hakkab ei ole meelikosutav kindlasti. Kuigi ma tean, et on kombeks kahelda ja tark on meil enamasti see, kes usub ka kehvas seisus imet.

Lugupeetud Tiiu Kuurme kirjutab Hariduslistis täna nõnda:  “Edgar Suure kõiki ja kõike põrmustav võit Tallinna linnas tõi meelde Kaarel Haava murelikud kirjutised ühiskonnaõpetuse sisust, kus ühiskonda ei õpetatavatki, ja ka üldisema küsimuse – kas meie haridus on ikka haridus? Kui Eestis on ikka nii palju valimisõiguslikke, kelle jaoks pole olemas põhimõtteid, ausust, eetilisust, elementaarset mõtlemis- ja mõistmisvõimet, väärikust, autunnet jne.jne., küll aga omakasu, ahnust, madalalaubalisust, siis räägib see ühtaegu meie haridussüsteemi pankrotist. Nimelt on kõik see eelnev ju eeskätt harituse küsimus, mille peaks kindlustama haridussüsteem. Ma olen mures meie riigi kestmajäämise pärast. “

Mõtlesin siia lugema meelituseks panna Edgar Savisaare pildi, või siis purjus professor Priimäe oma, aga kosutasin oma meelt ja panin selle iseenda, liblikaga koos oleme Vändara metsas. Sealsamas Hariduslistis räägitakse emigreerumisest. Äkki mõtleks emigreerumisest maale, loodusese, vaimsemasse keskkonda. 

Kirjutasin raadiomeeste palvel sellise loo ja lugesin ta ka mõningate kärbetega, et raadio aega ära mahuks, läinud kolmapäeval Vikerradios ette ( tulemus on kuulatav ka Teatritasku Muusikamapis). Usun, et võiksin selle loo kui päevapoliitilise unustusehõlma lasta kui ei oleks mõnd märki, mis loole kaalu annavad. Nimelt lubati lugu Rahvusringhäälingu kodukale üles riputada. Saatsin neile oma pildi ja siinoleva tekstigi selleks. Aga ei riputatud, mulle ei ole öeldud miks. Teine selle sama looga seotud seik kah piinab, nimelt kirjutas mu kolleeg Nädalises pärast selle teksti raadios kõlamist sellise kommentaari: ”  Kuram! Ma ei saanud mitte midagi selle karvase poisi jutust aru. 🙂 “. Mul on tunne, et me riigis on midagi tõsist lahti. Lugege ja andke tuld. 

Loe edasi Tulevastest valimistest tagantjärele tarkusega →

Uku Uusberg pärast “Pea vahetuse” esietendust ja Joosep Matjus “põtra tegemas”, filmi “Vanamees ja põder” võtetel.

Matsalu loodusfilmide festivali rahvusvaheline zürii tunnustas Grand Prix´ vääriliseks Joosep Matjuse filmi „Vanamees ja põder“. Teatrifestivali Draama 2009 zürii tunnustas Uku Uusbergi lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemiaga.

Uku Uusberg ja Joosep Matjus on mõlemad sündinud 1984. aastal. Mõlemad on oma loomingus suveräänsed autorid. Joosep oli oma filmi stsenarist, operaator ja režissöör. Uku kirjutas näidendi „Vahepeatus“, valis näitlejad ja lavastas selle.

Joosep lõpetas 2007. aastal Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli filmirezii bakalaureuse ja jätkab samas magistrantuuris. Uku lõpetas 2007. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli lavastaja eriala. Sarnasusi on veelgi.

Mõlema noormehe jaoks oli omamoodi õnn, et leidus produtsent, kes võttis riski, märkas annet ja andis loojale võimaluse teha. Joosep Matjuse jaoks oli see mees Riho Västrik, OÜ Vesilind omanik ja produtsent, Uku Uusbergi jaoks Märt Meos MTÜ R.A.A.A.M. juhataja. Joosep sai teha filmi, mida ta tahtis. Filmi oma vanaisast ja tema suhetest põtradega. Uku sai lavastada näidendi „Vahepeatus“, kuhu võis valida mängima näitlejad, kes mõttekaaslased.

Loe edasi Uku ja Joosep muugivad suuri saladusi →

PINNUKS SILMAS: Kaarel Irdile ei meeldinud, et vanaemad pühapäeviti kirikus käisid. VIKTOR SALMRE / EE ARHIIV (Foto ja pildiallkiri laenatud Ekspressi arhiivist 2006.aastal kirjutas Pekka Erelt loo “Sõnnik kirikusse”, vaata http://paber.ekspress.ee/viewdoc/EC41AAA50E05AD2BC22571D90023A3B0

Eesti teatriliit kirjastas raamatu “Kandiline Kaarel Ird”, dokumendid ja kommentaarid. Koostajaks Jaak Viller, toimetaja Reet Neimar. Maaaleht tellis minult sest raamatust loo, mille ma siis ka kirjutasin ja mis ka ilmus.
1.oktoobri Eesti Ekspressis kirjutab samast raamatust professor Ingo Normet, loo pealkiri temal on”Karjub ja karjub ja korraga on nii hea”. Hetkel ei ole seda huvitavat lugu veel Ekspressi veebis. Kohe kui see sinna ilmub siis panen siia lingi, aga soovitan soojalt, võrrelge! Minu ja Ingo Normeti vanusevahe on kümme aastat ainult. Aga siin minu kirjutatud Maalehe lugu:

Jaak Villeri koostatud paks Irdiraamat annab lugejale võimaluse ajas tagasi vaadata ja ehk mõelda, mis on praegu teatriilmas teistmoodi, mis samaks jäänud.

Üks liin, mis paljude seas jälgitav, on Tartu ja Tallinna teatritegijate omavaheline võistlus. Kahe suure, Voldemar Panso ja Kaarel Irdi suhted, mis müütides vastasseisuks kinnistunud, tunduvad Irdi-raamatut lugedes emotsionaalse dialoogina, mille eesmärk huvitavam ja vaimustavam Eesti teater.

Lisaks kumab raamatust see teadmine, et Eestit juhiti siis ja juhitakse ka täna pealinnast. Kultuuriministeerium oli siis ja on ju ka täna Tallinnas. Teatripoliitikas Nõukogude ajal ja praegu on silmanähtavaid sarnasusi, kahjuks ja õnneks.

Eelkõige on „Kandiline Ird“ raamat isiksusest ja tema teatriusust ajal, kui Eesti oli Nõukogude liiduvabariik. Raamat kirjeldab Irdi teatriehitust sõna otseses ja kaudses mõttes. Paralleelne mõtteseos lugedes on varmas tekkima, teades, et Voldemar Panso asutatud Noorsooteater veel tänagi on ilma oma uuest teatrisaalist.

Üks vähestest Panso kooli lõpetanud näitlejatest, kes Irdi aja Vanemuisesse 1978. aastast pidama jäänud tänaseni, Aivar Tommingas ütles sel kevadel oma Rapla kodukooli õpilastega kohtudes ehk pisut diplomaatiliseltki: „ Nad mõlemad (Panso ja Ird. MM) olid nii suured teatrimehed, et nad omavahel eriti hästi läbi ei saanud, vist…“ See “vist” jääb ka raamatut lugedes kripeldama, et ehk oli see mitteläbisaamine pealispindne ja avalikkusele väljapaistev vaid. Ehk sisimas mehed hoopis teineteisele au andsid hoopis. Tundub, et Eesti teatri jaoks oli kahe suure vastuolu pigem õnnistav ja edasi viiv kui takistav ja loomingulist peatav.

Raamat on tsitaatide ja dokumentide ja mälukildude rohke. Kinnitab tekkinud Irdi-lugusid ja müüte ning lükkab ümber.

Loe edasi Kaarel Ird: „Minu parim lavastus on Vanemuine“ →

Peeter Jalakas ja Andrus Kivirähk. 

Lavastaja Peeter Jalakas ütleb, et poliitiline teater on surnud.

Von Krahli teatri juhi ja asutaja Peeter Jalaka ettekanne rahvusvahelisel poliitilise teatri konverentsil Tartus “Satiir või propaganda? Pilguheit teatrile, poliitikale ja ühiskonnale Euroopas” 10. septembril 2009. Konverentsi keel oli inglise. Alljärgnev on autoriga kooskõlastatud tõlge eesti keelde.

Olen üsna palju tegelnud nii teatri kui ka poliitikaga ja vahetevahel olen üritanud neid ühendada. Mõnikord isegi edukalt. Kuid tunnistan, et tulemus pole kunagi olnud see, mida kavatsesin või lootsin.

Kui ma poliitikasse sekkusin, kulus tükk aega igaviisi tõestamiseks, et sa pole “kõigest kunstnik”, ehkki kutsuti mind ilmselgelt kui kunstnikku – häälte kogumiseks. Siis taipasin tasapisi, et olen lavastades hakanud käituma kui poliitik, püüdes olla seksikas, kuid mitte aus. Niisiis sain aru, et parem on hoida need tegevused lahus

Ent siiski – niipalju kui mäletan – teater sellisena, nagu ma teda tollal nägin, oli vägagi poliitiline. Või sotsiaalne. Võib-olla seetõttu, et poliitiline teater oma parimal kujul on alati seotud avangardi, uue ja radikaalsega. Ja see on midagi, mille suur fänn olen olnud kogu oma lavastajakarjääri jooksul.

Olen alati näinud avangardi kui ainsat põhjust olla seotud kunstiga. Mulle on alati põnevust pakkunud tundmatud maastikud ja uued suhtlemisviisid.

Palju häid avangardse poliitteatri näiteid võib leida Saksamaalt – peale Piscatori ja Brechti näiteks viimase kümnendi Volksbühne. Palju näiteid võib leida ka Eesti teatrist. Ja nagu ma ütlesin – meie Von Krahlis oleme võtnud sellest üsna aktiivselt osa kogu oma olemasolu 17 aastat.

Kuid ometi – need päevad on möödas.

Võib-olla küsite – miks?

Loe edasi Uueks avangardiks on kooskõla →