Rubriigiarhiiv: Monoloog

Lavast ja kummardamisest

Ervin Õunapuu 2010. aasta 27. märtsil Vanemuise laval aasta parima kunstniku auhinda vastu võtmas.


Teatrikunstnik Ervin Õunapuu kirjutab sellest, miks ta esietendustel kunagi kummardamas ei käi.

Paljud noored inimesed on minult küsinud ja küsivad ka täna, miks ma kunagi lavale kummardama ei lähe – esietendustel on ju ilusaks tavaks, et rambivalgusse tulevad ka teised lavastuse sünniga seotud inimesed, mitte ainult näitlejad ja lavastaja.

Põhjuseks on foobia, mis sai alguse kolmkümmend aastat tagasi, kui oli valmis saanud Evald Hermaküla ja minu esimene ühistöö – Egon Ranneti „Südamevalu“. Viimases peaproovis lavastas Hermaküla ka näitlejate kummarduse publikule, ütles täpselt, mis järjekorras keegi ilmuma peab, peategelased vasakult, teised näitlejad paremalt. Ühel hetkel vaatas Evald mulle silma ja ütles: „Sina tuled ka lavale. Siis, kui kõik näitlejad laval on ja publik plaksutab.“

Loe edasi Lavast ja kummardamisest

Fragmentaarium: Ilu päästab maailma

Kultuuri osa on luua maailma ilu, vaid. See jääb. Eestlastel on tabav sõna “kole ilus”. Ka see jääb, vahest. Seekord  jääb koledam ilu pilgu alt välja. Meelega.

Istun Karula rahvuspargis vähemalt 400 lambale mõeldud laudas asuva kodutoaukse trepiastmeks pandud kivil ja vahin vastniidetud põllul askeldavaid kurgesid. Lood, see on selline pealt aastane pisike peretütar, vahin ka, et mis laps teeb ja ega ta äkki ei kuku.
Omad Loo pärast nähtavalt ei muretse, ei keela ei käse, lasevad toimetada omapäi ja sellega, mis talle meeltmööda… Karjakoertele suurest vihmaveevannist vett pähe kallata, paljajajalu torkival rohul lipata, kivide otsas turnida… Loo on õnnis veel oma olemises, kus maailma keelud ja käsud teda ei kamanda. Loo pähe ei mahu veel ükski kirjutatud seadus ja kõik see peegeldub ta ilmetes.

***
Tõnis Mägi ei malda õhtust Käsmu kontserti Rakveres ära oodata. Kiirustab kontserdiplatsile, paneb pilli üles, ei oota ära, kui sinna heli sisse saab. Kui heli saab ja Jarek Kasar tumedapäisel särava silmaga tütarlapsel endale sujuvalt tooli on lasknud lavale tuua, algab proov.
Selgub, et seesama välkuvate silmadega toolitooja tüdruk mängib selles koosluses bambusflööte. Mängib nii, et Käsmu mere äärde, Mägi ja Kasari lugudest rääkimata, tekib raas igavikku juurde. Hiljem saan teada muusiku nime – Krista Joonas.
Proovis käivitub selline loov energia, et vana tark Tõnis Mägi nooremaid peatab – meil on kohe kontsert ees…

Loe edasi Fragmentaarium: Ilu päästab maailma

Ülo Vooglaid on 75 aastat noor

Õpilased kroonisid Ülo metodoloogia kuningaks.

Läinud pühapäeval sai õpetaja Ülo Vooglaid 75-aastaseks. Nooreks teeb vana mehe mõtlemine. Muu hulgas pidas professor sünnipäevalistele loengu jätkusuutlikkusest.

Ülo Vooglaiu sünnipäevaliste seas oli palju lapsi. Ülo lapsi ja Ülo laste lapsi. Ülo õpilaste lapsi. Oli vähe lärmi ja ei kuulnud ühtegi kurjustava vanema monoloogi. Oli nii nagu peaks olema igal pool ja tavaliselt.
Lastel oli paljude täiskasvanute seas huvitav, neil olid omad tegemised ja neile jätkus tähelepanu siis, kui vaja, ja nii palju, kui vajati… Pea peale pööratud ühiskonnas on tavaline eriline.
„Tänan teid tähelepanu eest, soovitan mõelda edasi Eesti jätkusuutlikkuse eelduste üle ja teha kõik endast sõltuv, et Eesti püsiks ja annaks rõõmu mitte ainult meile endale, vaid ka lastele ja lastelastele,“ lõpetas vana tark oma loengu. Ühtlasi sõnastas ta sellega ka inimeseks olemise sügava mõtte.
Õpetaja Ülo Vooglaiu õpilane on kerge ja samas raske olla. Raske sellepärast, et õpetaja nõuab kõikteadmist, muidu ei ole mõtet.
Ka jätkusuutlikkusest kõneldes rõhutas ta: „Jällegi peaks teadma võimalikult kõike, sellele sõnale tõmbame nüüd kaks kriipsu alla. Kust me teame seda kõike, kõike ei saa küll teada, öeldakse enamasti. Selles ongi küsimus Kui me teame seda, et oleks tarvis teada, siis tuleb otsida, tuleb uurida, siis tuleb kogu aeg tähelepanelikult vaadata, jälgida, sest maailm muutub. See, mis täna on, ei pruugi homme enam üldse aktuaalne olla, See, mida täna on küll ja küll, võib homme olla otsakorral.“
Loe edasi Ülo Vooglaid on 75 aastat noor

Suvi seljataga:Poodud moos ja loominguline proov

Käsmu kontsert on lõppenud vasakault Arno, Krista, Tanel, Jarek ja Tõnis.

Proovi loomingulisuse rõhutamine on pisut sürrealistliku maiguga, kõlab nagu Andres Ehini mõeldud ja öeldud poodud moos.

Selle suve seni kõige erksamat proovi nägin Käsmus, mere kaldal. See sündis paar tundi enne Jarek Kasari ja Tõnis Mägi sealset kontserti. Muusikud, peale Jareki ja Tõnise bambuslööte mängiv Krista Joonas, löökriistadel musitseeriv Arno Kalbus,  ja kontrabassi mängiv Tanel Liiberg. Muusikast tulev suur rõõm käivitas kõik muusikud üheks, üks täiendas teist ja kokku saadi nõnda, et vana tark Mägi oli sunnitud bändikaaslasi jahutama tuletades meelde, et energiat peab jääma ka kohe eesootavaks kontserdiks. Ja kontserdil see prooviime siis võimendus tänu publikule ja eelnenule. Jarek Kasar lausa hiilgas lugedes oma luuletust „kaubamaja kärumees nõnda, et see meenutas Juhan Viidingut laval oma luuletusi laulmas ja esitamas. Ja see paralleel ei olnud mitte välisesest sarnasusest kantud.

Loe edasi Suvi seljataga:Poodud moos ja loominguline proov

Inglid maandusid parves draamateatri ukse ette

Näitlejad ei ole teistmoodi lehelugejad, ei erine nendest, kes ei ole teatriga seotud, kriipsu võrragi. Nii mõtlesin, kui pärisin tuttavalt teatriseltskonnalt kas nad juba lugesid, mida neist ajalehes kirjutasin. Vastus oli eitav, põhjendusi mitu: internetis seda ei ole veel, poes oli leht otsas, küll jõuab, hiljem loen… No ma olin kurb ja leidsin ise mitu põhjust, miks see neid puudutav lugu neile korda ei läinud. Üks ja ilmselt sisulisem oli see, et ma olin nendega sest etendusest juba rääkinud ja nad teadsid, mida arvan, seega arvasid nad, et ega mu lugu neid ei üllata. No õigus muidugi.
Siis ma ühe emotsionaalse puhangu ajel küsisin, et kas siis,  kui oleksin loo pealkirjaks pannud näiteks: „Punkar Saaremäe ei saa poeetilise teksti lavastamisega lihtsalt hakkama“ või „ Rakvere teatri peakunstnik tegi haltuurat“ või  no miks ka mitte „Rakvere näitleja Toomas Suuman tegi mootorattaga avarii“… et kas siis oleks lugu ja lehte rabatud. Mu head vestluskaaslased noogutasid.

Loe edasi Inglid maandusid parves draamateatri ukse ette

Vuntsid eest ja püksid maha

Ugala teatri näitleja Andres Tabun on teatris tööl olnud 33 aastat.

Mitmed minu sõbrad on Teatrikülgi lugedes tunnistanud, et asi kisub liiga tõsiseks siin.

Mõned kasutavad loetu kohta sõna akadeemiline ja siis on mul tihtipeale tunne olnud, et lõpetaks selle kirjutamise ära. Paugupealt. Miski sisetunde tont ei ole mul siia külgedele teatri pehmemat poolt uitama lasknud väga. Aga kui Teatrikülgede kohta öeldakse, et hea nagu alati, teeb see ärevaks pigem. Nõnda siis võtsin südame rindu ja pöördusin oma sõbra ja kunagise Ugala garderoobikaaslase näitleja Andres Tabuni poole. ta ei teinudki suuri silmi, etmida sa tahad mult mees, vaid oli nõus rääkima teatri sellest poolest, mis laval ja lavataga naljakavõitu on. Võttis lugusid oma tagataskust, kus muuhulgas peidus ka uued uhked rollilahendused. Andres Tabun on teatris tööl olnud 33 aastat.
Kasutan siin ka oma võimalust külgede uus rubriik Tagataskust sissejuhatada.

 

Loe edasi Vuntsid eest ja püksid maha