See lugu ilmus 22.novembri ajalehes Postimees

Kui Vanapagan põrgust maa peale jõudis, oli Jumal inimsoo juba kuradi meelevalda andnud.

Jürka Põrgupõhjale saabumisega koos Viljandis laskub Ugala lavataevast õndsaks saamise maa ja maja kohale redel. Too ripub seal maa ja taeva vahel etenduse lõpuni. „Taevatrepp“ on just nii kõrgel ja nii madalal, et kui piisavalt pingutada, jõuaks me kõigi sõrmed redeli esimese pulgani.

Lavastuse lõpus, enne kui rahvas Jürka üksmeelselt maha lööb, et ise õndsaks saada, on vanapagan jõudnud sellele kõrgusele, kus ta saab redeli sõrmeotstega üles tagasi lükata. Kas tähendab redeli kadumine õndsaks saamise lootuse kadumist igaveseks…?

Sümboolse lootuse kadumisega lavastus aga ei lõpe. Üks lõpp on veel, üsna ootamatu. Ma parem ei räägi seda siin ära.

Loe edasi Õndsakssaamatuse lugu Ugala teatris →

“Kolmainsus” on veel mõni päev Artises näha.

Kunstnik Ervin Õunapuul on novembris kolm “esietendust“.

Läinud neljapäeval esilinastus kinos Artis Ervin Õunapuu lühimängufilm „Taevavõti“. Uut filmi näidatakse koos Ervin Õunapuu eelmiste lühimängufilmidega “Aaria” ja “Kõrbekuu”. Kolm ühes pealkiri ei saagi olla muu kui “Kolmainsus”.

„Taevavõtme“ peaosas on Roman Baskin, põneva pisiosa teeb vanameister Ants Ander.

Nii kirjeldab filmis sündivat lühike pressiteade: „Draama peategelane on tunnustatud kunstnik Sebastian, kelle peas küpseb uus ekspositsioon. Tema idee näeb ette, et on vaja uusi ja paremaid esimesi inimesi, Aadamat ja Eevat, kes ei teeks vana viga ega langeks pattu. Kuna paradiisi esimestel asukatel puudusid nabad, peab noormees Ekke, kes oli fotomodelliks ka eelmises projektis ja kes nüüd kehastub Aadamaks, loobuma nabast. /—/ “ars longa, vita brevis est”, ehk äraseletatult – kunstniku elu on igavesti kestev lõputu otsimine.“

Kolme kümneaastaste vahedega tehtud lühimängufilmi rittaseadmine ja suurel ekraanil näitamine kinnitas mitut asja, muuhulgas Õunapuu suurepärast detailitaju. Ervin Õunapuu maalib filmivahenditega ja maalid ärkavad ekraanil ellu.

Stsenarist Õunapuu koos kunstniku ja režissööri Õunapuuga loovad kinolinal oma maailma, ajal, mil kogu maailm otsib oma suurt lugu, tundub, et see on kunstnik Õunapuul kogu aeg olemas olnud. Pisut ooperlik, kikivarvul seisev, tulevikku vaatav, hoiatavgi. Kolm filmi on tervik kahtlemata. Varasemad kaks – „Aaria“ ja „Kõrbekuu“, tunduvad aja möödudes küpsemad, viimane, „Taevavõti“ ses mõõtmes ehk pisut argisem. Kokku on tegu suure filmiga. Kui on suured ideed, ei takista nende publikuni jõudmist ei lühidus ega õhuke rahakott. Ervin Õunapuu on seisukohal, et kui filmis sündivat saaks ümber jutustada, siis ei oleks vaja filmi teha.

Loe edasi Taevavõti on kultuuriadministraator Martin Kulli käes →

Mägi Saku mõisas. 15.oktoobril 2010.

Selle aasta lõpul näeb ilmavalgust Tõnis Mägi „Noodiraamat“ kus noodikirjas ühtede kaante vahel nelikümmend viis (45) kolmekümne viie aasta (35) kestel kirjutatud laulu.
Olen viimasel aastakümnel kuulanud Tõnis Mägit erinevate koosseisudega esinemas erinevatel lavadel. Suurtel ja vabaõhulavadel, siis kui laval on kolm muusikut ja siis kui neid on kolmkümmend, Kõige elamuslikumad on siiski olnud need silmapilgud kui laulja oma laule ise klaveril saadab, esinemiskohaks siis väike kultuurimaja lava või mõisasaal.
Usun, et miski seitse aastat tagasi küsisin Tõniselt peale Raplamaa Raikküla väikese kultuurimaja suurt autorikontserti kas ta kahetseb, et ei esine täna suurlinnade suurtel lavadel, et elu on läinud nii? Tõnis siis kuidagi väitis mulle vastu, et tänu sellele, et nii on läinud, on ta suutnud jääda loominguliselt vabaks ja sõltumatuks.
Tõnise laulus „Pimedale muusikule“ on lugedes pisut naiivsevõitu tunduvad read: „Ja tunnen rõõmu sellest muusikast, mis inimestele teeb head./ Nii vabalt, puurita, tuulest juhitav on ta./“. Kui Tõnis seda teksti laulab, siis naiivsus kaob. Armastust-hellust-hoolimist ei võimalik asendada ega teeselda.
Olen vahel proovinud laulda mõnd teksti, mis Tõnise esituses ülitäpne ja kahtlusi tekitamatult õige. Noh näiteks on ta laulus „Pärlid“ selline tekst. „Näed juba paju, valget kuju./ Vaimus sa tajud, sääl sinu koduke on./. Jube tekst, katsuge seda öelda või hoopis laulda nii, et te aastatega kogunenud kaitsekiht neid sõnu irooniliselt kõlama ei pane. Katsuge seda öeldes olla siiras. Noh jah, ei õnnestu. Tõnis Mägil õnnestub.
Kord kuulsin keset sellist ühemehe kontserti kuidas Tõnis jõudis lauluni „Vana jõgi“. Mäletate sõnu, ei hakka neid siin tsiteerima, aga üpris jube ja mõttetu tekst sellel lool on. Sellel kontserdil, muudest lauludest ümbritsetud rüüs ja Tõnise suus tundus see vana jõgi nii pagana filosoofiline, juhtis mõtted kinnikasvavatele ja inimese kaevatud kanalitele, ühesõnaga mõjus.
Tõnis Mägi on muusika suurmeister, on artist, kes lavale astudes on üliaus, mitte sellepärast, et ausus on moes. On sest et ta teisiti ei saa. See on võime laulda lihtsatest asjadest, päris asjadest nii, et see ei kujune vana mehe küüniliseks ironiseerimiseks enda ja teiste elatud elu üle. Mägi tarkus laval ei ole tühisuse läbinägemise demonstratsioon.

Loe edasi Mägi muutub lähemale minnes järsemaks →

(Lugu ilmus väikeste toimetamise märkidega Maalehes.)

Mark Twaini surematu tegelane Tom Sawyer ahastab Eesti draamateatri väikesel laval: „See on nii vale! Aga midagi pole teha, kõrget kunsti selle koosseisuga nagunii ei sünni, paremal juhul üks armetu vodevill… Võta siis pealegi labidas.“  
Andrus Kivirähk on näidendi „Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel“ kirjutanud inimvaimu igavest ja ajatut jaburust heatahtlikult pilades. Näidend on kirjutatud nii, et seda oleks näitlejal mõnus ja tore mängida. Nii ka, et vaataja ehk pärast näidendi nägemist-kuulamist mõne asja ainult näivuse, välise mulje ja maine kujundamise pärast tegemata jätab.

Loe edasi Neegri vabastamise salakäik →

Lavastuse lõpus räägib Priit Võigemasti Louis loo sellest, kuidas ta öös eksinuna otsustab koju kõndida mööda raudteed. See viib tohutule viaduktile ja mees on ühekaugusel taevast ja maast. Ta mõtleb, et peaks kuuldavale tooma rõõmukarje. Aga ta ei karju, mõtleb vaid. Ja nüüd kahetseb, et ei karjunud. Fotod Siim Vahur.

Uku Uusbergi Linnateatri uuslavastust “Üsna maailma lõpus” ei  tohiks ega saagi üheselt sõnastada, see vaid lahjendaks nähtut.

“Üsna maailma lõpus”  näidendi autor Jean-Luc Lagarce on oma 1990. aastal Berliinis kirjutatud näidendi koha- ja ajamääruseks pakkunud: “Tegevus toimub ema ja Suzanne’i kodus, ilmselt ühel pühapäeval, või leiavad sündmused aset terve ühe aasta vältel.” Lavastaja Uku Uusberg  on oma seekordses lavastuses olnud ülimalt tekstitruu ja usaldanud näitlejaid nõnda, et tulemus on kaasa mõtlema ja isegi oma suhteid ümbritsevate inimestega, lähedaste ja kaugematega analüüsima lükkav.

Loe edasi Kadunud poeg tuleb täna koju, et lahkuda →

Kogutud muljed.      Illustratsioon: Ervin Õunapuu

(Loe ka “Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 1, 2 ja 3”.)

Uitmõtetega ettekanne sellest, kuidas ma septembri alguses Tartus teatrifestivalil  Draama 2010  käisin, mida seal nägin ja kuidas see mõjus.

Hecubast laetud
Tallinna linnateatri noored mehed panevad Tartus täissaali rõkkama oma Hecubaga. Miskipärast on mul tunne, et publikule see Hecuba asi, mis tänase näitleja elu eri juppidest koosneva loo sisse on põimitud, püsti seisvatele plaksutajatele kohale ei jõua. Mind tegi see lugu pigem kurvaks.
See, et mitte ainult näitlejatel tuleb elus püsimiseks üha kiiremini joosta, on teada ju. See ka, et peatumiseks ja jooksusuuna kontrollimiseks aega ei võeta. Ma ei näinud noorte meeste mängitus loos lootust. Seda märki, et meie nii ei tee, ärge teie ka tormake. Mu kõrval istus nooruke neiu, tal oli kaks mobiiltelefoni, millega ta siis suhtles enne etenduse algust, vaheajal ja kohe, kui saal etenduse lõppedes valgeks hakkas minema. Tüdruku vaimustus oli ülivõrdes. Ei söandanud küsida temalt, kas meeldisid talle juba tuntud noored näitlejamehed, see, mida ta lavalt nägi ja kuulis, või mis.
Mul on tunne, et oma näo ja ka teo saavutanud näitlejad sest trupist vajavad üle jõu käivamaid ülesandeid nüüd. Publiku vaimustamine, nii nagu see oli, on neil juba selge. Priit Võigemast on lavastajapilguga mees kindlasti ja usun, et just tema on see, kes võib selle ärksa kamba liidriks saada Linnateatris. Veel ma usun et te edaspidistes lavalugudes (Hecuba lausa nõuaks järge) ka kas või ühele näitlejannale ruumi ja osadust leidub.  Kui neid aga on mitu ja te teatris neid on, siis oleks veel vägevam.

Loe edasi Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 4 →