Ervin Õunapuu illustratsioon

Sõnu pakkus Rainer Kerge, sõnu seletas Margus Mikomägi

Kui ajakirjanik Rainer Kerge andis „Koguja raamatu“ ilmudes nõu kirjutada lehte väike teatrileksikon, olin mõttega päri just sellepärast, et mulle meenusid Raineri isakodus vaba loomaelu elavad küülikud

 

A

Argus – näitlejate, miks mitte me kõigi hirm, et kui ma sellest osast või intervjuust ära ütlen, siis kaon pildilt. Argus mõelda omamoodi, argus olla täiskasvanu, argus vastanduda. Küülikud Maarja-Magdaleena põllul hunti ei karda.

Aplaus – käte kokkutagumine vaimustuse väljendamiseks. Sellega kaasneb huilgamine ja jalgade trampimine. Tihti ebainimlik. Näitleja Maksim Gorki näidendis „Põhjas“ ütleb, et aplaus on nagu viin, ja tal on õigus. Aplaus hakkab pähe. Õnnestab.

Ma ei julge tänaseni istuma jääda, kui kogu saal mõttetusele halleluuja karjub. Aga peaks.

 

 

B

Blamaaž – kui teatriinimesed ajakirjanduses oma eraelu elavad. Selle asemel, et elada päriselt ja olla õnnelik. Kui see, kes kellega käib, ületab teatris tehtu elamusväärtuse, siis tuleks kannapööre teha ja enne näitamist mõelda. Võpatan alati, kui mõni, keda pean arukaks, Õhtulehes või Postimehes räägib, kuidas ta naist vahetas.

Loe edasi Kuidas seletada teatrit elusatele küülikutele →

Kes keda? Andres Lepik ja Janek Vadi, etenduses Rööv.

“Vahetage kööginuga päris pistoda vastu ja pange seifi ehtsad kalliskivid. Siis on korras,“ nii mõtlen ja ütlen trupile pärast Õisu mõisas nähtud lavastuse “Rööv” läbimängu. Lavastuse esietendus on homme, 2. juulil.
Ennastarmastav, edev ja küüniline kirjanik Andrew Wake (näitleja Andres Lepik) meelitab enda majja oma naise armukese Milo Tindle’i (näitleja Janek Vadi). Wake on edukas kriminaalromaanide autor, kes on kiindunud mängumaailma ja mängu. Tema õnnetuseks on mängur ka Tindle. Ja mängud on üpris julmad. Meeste mängud naise pärast ja mitte ainult. Mõisas näidatava meeste mängu korraldavad Viljandi MTÜ Kultuuritsehh noored tegijad.

Loe edasi Detailitäpne röövimise mäng Õisu mõisasaalis →

 

Põrgupõhja etendus on lõppenud, seekord. Vasakult: Maie – Merilin Kirbits, Lisette – Merle Palmiste, Põrgupõhja Jürka – Uku Uusberg, Kusta – Martin Mill ja Õpetaja – Hannes Kaljujärv.

 

Jaan Tooming vaatas Tartus Toomel Põrgupõhja etendust ja kirjutas Teatritaskule sellest, mida nägi ja mõtleb. (Teatritasku tegija ei ole paljude Jaani arvamustega päri ja on mitme lavastaja Dvinjaninovi mahamagatud ja märkamata jäänud võimaluste pärast pigem kuri. Küündimatust vabandab vaid selle tunnistamine. Mõne aja möödudes peaks need “kurjemad” mõtted siinsamas Teatritaskus ka kajastuma.)

 

“ Õndsad on, kelle meel on puhas, sest nemad näevad Jumalat “. Nii on öeldud Mäejutluses . Ja väljajutluses ütleb Jeesus:“ Õndsad on vaesed “ . Mõlemad kehtivad Tammsaare romaani Põrgupõhja uue Vanapagana kohta kenasti: on ju Jürka / Vanapagana meel puhas ja ta on tõeline jumalalaps ning ka vaene, kuigi kohaomanik nii kaua, kuni Kaval – Ants krutskiga talu omandab. Ei tea mina, kas nii on vaadeldud Vanapaganat, sest pole kõike selle romaani ja lavastuste kohta lugenud, k uid minu arust on tahtnud Tammsaare kujutada uut inimkonna Päästjat.

 

Loe edasi Vanapagan kui inimkonna Päästja →

 

Kolunid ses lavastuses – Bändzo ja Saks, ehk siis Bonzo ja Mäks, ehk siis Andrus ja Tõnis.

 

 

See lugu on kirjutatud Maalehe tarvis ja siin on ta üleval toimetamata kujul.

Rakvere teatri üks selle suve lavastusi “Kadunud tsirkus” kannab alapealkirja “Mälestus olemata eilsest”.

Rakvere teatri täna esietenduvas lavastuses “Kadunud tsirkus” laulab kloun Saks, keda mängib Tõnis Mägi, üht mitte väga ammust Eriti Kurva Muusika Ansambli lugu „Karussell kivisel rannal“. See laul, /aina keerleb vaid karussell üksinda kivisel rannal, /oma lippude lehvides, kedagi kutsudes veel /oma viimse kui sendi ma temale selle eest annan, /et tunda koos nendega olevat kusagil teel/ on Sven Kuntu kirjutatud, tekst ja viis. Kirjutajat meest ei ole enam. Tema laul on etenduses elus.

Teine etenduse kloun, Bändzo, keda mängib Andrus Bonzo Albrecht, laulab seal kusagil “Tsirkuse” teise vaatuse alguses oma laulu Urmas Lennuki sõnadele, kus muu hulgas ütleb: /silmapiirile sõuab üks kadunud naer/ üks nutmata nutt/ milles valus on raev/ kus päevade algus ja õhtute lõpp/ kus kõnnib see kloun ja see laul/.

Saks-Mäks ja Bändzo-Bonzo laulavad täna ja hiljem koos Tõnis Mägi laulu Juhan Viidingu sõnadele: /igas asjas tuleb tunda piire/ nalja tehti, nüüd peab piisama,/ koorem peale, meil on kaunis kiire/ ärge viitke aega niisama/. Juhan on läinud, tema luuletus “Kolimine” on aga kirjutatud nagu täna just „Kadunud tsirkuse“ jaoks.

 

Loe edasi Ja siis tuleb Rakvere teatri suvi – “üleni valges!” →

Raplamaa inimestest võiks Eestimaale teha teatri küll, hea teatri saaks kui seal töötaksid Ervin Õunapuu, Jaan Rekkor, Kristi Villard, Külliki Tool, Maili Metssalu, Priit Võigemast, Mikk Jürjens, Märt Avandi, Leino Rei, Aivar Tommingas, Helen Rekkor, Anne Reemann ja Uku Uusberg.

 

Teatrikülgede küsimustele vastavad Raplamaalt teatriilma jõudnud näitlejad, lavastajad ja kunstnik.

 

1. Milline tuleb sinu teatrisuvi?

 

2. Kuidas suhtud suvisesse teatritegemisse, on see raha teenimise võimalus või huvitav loominguline tegevus?

 

3. Oled sa sellega rahul või tahaksid, et midagi oleks teistmoodi?

 

4. Milline on sinu üks põnev teatrimõte, millele mõtled praegu või mõnikord? (Kuhu liigub meie teatrivanker?)

 

Ervin Õunapuu – vabakutseline kunstnik ( 2009. aasta parim teatrikunstnik)

 

1. Rahulik, teen väga napi kujunduse ühele lavastusele, milles kolm näitlejat.

 

2. Kaks ühes, nagu uuel ajal räägitakse – nii töö kui tasu. Ega ma nendest inimestest, kes räägivad, et raha pole tähtis, aru ei saa. Kui keegi ütleb, et raha pole üldse oluline, küsin alati: aga kuidas sa teatrit teed, kui pole leivatükki taskus või saapaid jalas? Ka pliiatsijupp ja paber, et mõtteid kirja panna, maksab raha, kõigest muust rääkimata.

 

3. Ma ei tea, ma lihtsalt oletan, et kõigega rahul ja kõigiga sõber on inimene, kes pole enam vertikaalne, st lamab puusärgis.

 

4. Just eile lugesin üht kirjeldust Ain Jürissoni elulooraamatust, üht meenutust, sedasama, mida Mikiveri Mikk ka minule kunagi rääkis. Võtan endale õiguse ja kirjutan selle lõigu Aini raamatust maha: „1943. aastal tehti isa eestvõttel Loksa Rahvamajas „Bernhard Riivest“, kus Mikk pidi mängima üht Riivese lastest, kes ema käe kõrval nuttes ütleb „taat, tule koju“. Mikk hakanud juba lava taga nutma, miski läinud tema jaoks niivõrd tõsiseks, et poiss jooksnud ära tegelaste tuppa, ja elu esimene etteaste jäigi tegemata.“

Mikk rääkis seda mulle, kui kujundasin tema Riivese-lavastust Draamateatris 1992. aastal, ja usu või mitte, ma olen sellele mõelnud peaaegu iga päev, vähemalt iga kord, kui räägitakse või kirjutatakse miskit, mis seondub teatriga.

 

Jaan Rekkor – Eesti Draamateatri näitleja

 

1. Püüan teatrisuve kui sellist vältida. Suvel tahaks puhata. Iga aastaga üha rohkem. Juulis küll tuleb Pärnus “Madame Bovary”, aga see on kevadel alustatu vormistamine.

 

2. Kuidas kunagi. Mõlemad variandid on vastuvõetavad. Võib ette tulla juhuseid “2 in 1”.

 

4. Pole mul midagi põnevat. Vahel nagu midagi tuikaks kulmude taga ja kõrvade vahel, aga kas see põnev on. Ja kas need üldse mõttedki on. Seisad, käed- jalad laiali, ja miski huugab ja voogab sust üle ja läbi ja ümber – püüa kinni, mis ta on. Vanker aga liigub edasi.

 

Loe edasi Teatrivanker sõidab ka suvel ehk postijaamade vahetus viib sihile lähemale →

Tartus, ülikooli lähedal oli Lutsu teatrimaja, mõnda aega peatus ses majas Genialistide klubi, täna on selles imeliselt restaureeritud hoones Teatri kodu. Mida see tähendab? Teatrikülgede lugejaile selgitab asju nuku- ja lasteteatrile pühendunud Leino Rei.

Kui palun Leinol öelda, millised on tema kokkupuuted Teatri koduga, ütleb ta ennast konsultandiks. Leino teeb selle koha avalavastuse ja mängib selles kaasa. Ta on koos muuseumirahvaga nukumuuseumi teatri jaoks välja töötanud sisulise programmi ja sellele nähtusele ka nime leidnud. Teatri kodu. Leino sõnul peaks lapse esimene kokkupuude teatriga olema eriline, kuid koduselt soe. „See on väga oluline hetk, see esimene. See määrab ära, kas laps tahab teatrisse tagasi tulla, kas sellest käigust kasvab välja harjumus ja vajadus terveks eluks. Kas ta õpib austama ja armastama teatrit ning kultuuri laiemalt,“ ütleb Leino.

Loe edasi Teatri kodu on mänguasjade maailmas päris →