Kultuuri osa on luua maailma ilu, vaid. See jääb. Eestlastel on tabav sõna “kole ilus”. Ka see jääb, vahest. Seekord  jääb koledam ilu pilgu alt välja. Meelega.

Istun Karula rahvuspargis vähemalt 400 lambale mõeldud laudas asuva kodutoaukse trepiastmeks pandud kivil ja vahin vastniidetud põllul askeldavaid kurgesid. Lood, see on selline pealt aastane pisike peretütar, vahin ka, et mis laps teeb ja ega ta äkki ei kuku.
Omad Loo pärast nähtavalt ei muretse, ei keela ei käse, lasevad toimetada omapäi ja sellega, mis talle meeltmööda… Karjakoertele suurest vihmaveevannist vett pähe kallata, paljajajalu torkival rohul lipata, kivide otsas turnida… Loo on õnnis veel oma olemises, kus maailma keelud ja käsud teda ei kamanda. Loo pähe ei mahu veel ükski kirjutatud seadus ja kõik see peegeldub ta ilmetes.

***
Tõnis Mägi ei malda õhtust Käsmu kontserti Rakveres ära oodata. Kiirustab kontserdiplatsile, paneb pilli üles, ei oota ära, kui sinna heli sisse saab. Kui heli saab ja Jarek Kasar tumedapäisel särava silmaga tütarlapsel endale sujuvalt tooli on lasknud lavale tuua, algab proov.
Selgub, et seesama välkuvate silmadega toolitooja tüdruk mängib selles koosluses bambusflööte. Mängib nii, et Käsmu mere äärde, Mägi ja Kasari lugudest rääkimata, tekib raas igavikku juurde. Hiljem saan teada muusiku nime – Krista Joonas.
Proovis käivitub selline loov energia, et vana tark Tõnis Mägi nooremaid peatab – meil on kohe kontsert ees…

Loe edasi Fragmentaarium: Ilu päästab maailma →

Õpilased kroonisid Ülo metodoloogia kuningaks.

Läinud pühapäeval sai õpetaja Ülo Vooglaid 75-aastaseks. Nooreks teeb vana mehe mõtlemine. Muu hulgas pidas professor sünnipäevalistele loengu jätkusuutlikkusest.
Ülo Vooglaiu sünnipäevaliste seas oli palju lapsi. Ülo lapsi ja Ülo laste lapsi. Ülo õpilaste lapsi. Oli vähe lärmi ja ei kuulnud ühtegi kurjustava vanema monoloogi. Oli nii nagu peaks olema igal pool ja tavaliselt.
Lastel oli paljude täiskasvanute seas huvitav, neil olid omad tegemised ja neile jätkus tähelepanu siis, kui vaja, ja nii palju, kui vajati… Pea peale pööratud ühiskonnas on tavaline eriline.
„Tänan teid tähelepanu eest, soovitan mõelda edasi Eesti jätkusuutlikkuse eelduste üle ja teha kõik endast sõltuv, et Eesti püsiks ja annaks rõõmu mitte ainult meile endale, vaid ka lastele ja lastelastele,“ lõpetas vana tark oma loengu. Ühtlasi sõnastas ta sellega ka inimeseks olemise sügava mõtte.
Õpetaja Ülo Vooglaiu õpilane on kerge ja samas raske olla. Raske sellepärast, et õpetaja nõuab kõikteadmist, muidu ei ole mõtet.
Ka jätkusuutlikkusest kõneldes rõhutas ta: „Jällegi peaks teadma võimalikult kõike, sellele sõnale tõmbame nüüd kaks kriipsu alla. Kust me teame seda kõike, kõike ei saa küll teada, öeldakse enamasti. Selles ongi küsimus Kui me teame seda, et oleks tarvis teada, siis tuleb otsida, tuleb uurida, siis tuleb kogu aeg tähelepanelikult vaadata, jälgida, sest maailm muutub. See, mis täna on, ei pruugi homme enam üldse aktuaalne olla, See, mida täna on küll ja küll, võib homme olla otsakorral.“
Loe edasi Ülo Vooglaid on 75 aastat noor →

Käsmu kontsert on lõppenud vasakault Arno, Krista, Tanel, Jarek ja Tõnis.

Proovi loomingulisuse rõhutamine on pisut sürrealistliku maiguga, kõlab nagu Andres Ehini mõeldud ja öeldud poodud moos.
Selle suve seni kõige erksamat proovi nägin Käsmus, mere kaldal. See sündis paar tundi enne Jarek Kasari ja Tõnis Mägi sealset kontserti. Muusikud, peale Jareki ja Tõnise bambuslööte mängiv Krista Joonas, löökriistadel musitseeriv Arno Kalbus,  ja kontrabassi mängiv Tanel Liiberg. Muusikast tulev suur rõõm käivitas kõik muusikud üheks, üks täiendas teist ja kokku saadi nõnda, et vana tark Mägi oli sunnitud bändikaaslasi jahutama tuletades meelde, et energiat peab jääma ka kohe eesootavaks kontserdiks. Ja kontserdil see prooviime siis võimendus tänu publikule ja eelnenule. Jarek Kasar lausa hiilgas lugedes oma luuletust „kaubamaja kärumees nõnda, et see meenutas Juhan Viidingut laval oma luuletusi laulmas ja esitamas. Ja see paralleel ei olnud mitte välisesest sarnasusest kantud.

Loe edasi Suvi seljataga:Poodud moos ja loominguline proov →

Näitlejad ei ole teistmoodi lehelugejad, ei erine nendest, kes ei ole teatriga seotud, kriipsu võrragi. Nii mõtlesin, kui pärisin tuttavalt teatriseltskonnalt kas nad juba lugesid, mida neist ajalehes kirjutasin. Vastus oli eitav, põhjendusi mitu: internetis seda ei ole veel, poes oli leht otsas, küll jõuab, hiljem loen… No ma olin kurb ja leidsin ise mitu põhjust, miks see neid puudutav lugu neile korda ei läinud. Üks ja ilmselt sisulisem oli see, et ma olin nendega sest etendusest juba rääkinud ja nad teadsid, mida arvan, seega arvasid nad, et ega mu lugu neid ei üllata. No õigus muidugi.
Siis ma ühe emotsionaalse puhangu ajel küsisin, et kas siis,  kui oleksin loo pealkirjaks pannud näiteks: „Punkar Saaremäe ei saa poeetilise teksti lavastamisega lihtsalt hakkama“ või „ Rakvere teatri peakunstnik tegi haltuurat“ või  no miks ka mitte „Rakvere näitleja Toomas Suuman tegi mootorattaga avarii“… et kas siis oleks lugu ja lehte rabatud. Mu head vestluskaaslased noogutasid.

Loe edasi Inglid maandusid parves draamateatri ukse ette →

Ugala teatri näitleja Andres Tabun on teatris tööl olnud 33 aastat.

Mitmed minu sõbrad on Teatrikülgi lugedes tunnistanud, et asi kisub liiga tõsiseks siin.
Mõned kasutavad loetu kohta sõna akadeemiline ja siis on mul tihtipeale tunne olnud, et lõpetaks selle kirjutamise ära. Paugupealt. Miski sisetunde tont ei ole mul siia külgedele teatri pehmemat poolt uitama lasknud väga. Aga kui Teatrikülgede kohta öeldakse, et hea nagu alati, teeb see ärevaks pigem. Nõnda siis võtsin südame rindu ja pöördusin oma sõbra ja kunagise Ugala garderoobikaaslase näitleja Andres Tabuni poole. ta ei teinudki suuri silmi, etmida sa tahad mult mees, vaid oli nõus rääkima teatri sellest poolest, mis laval ja lavataga naljakavõitu on. Võttis lugusid oma tagataskust, kus muuhulgas peidus ka uued uhked rollilahendused. Andres Tabun on teatris tööl olnud 33 aastat.
Kasutan siin ka oma võimalust külgede uus rubriik Tagataskust sissejuhatada.

Loe edasi Vuntsid eest ja püksid maha →

Tragöödia lõppvaatus, Katariina Lauk, Rasmus Kaljujärv ja Feliks Kark.

Roman Baskini lavastus „Iha jalakate all“ on üks kirglikumaid Eesti viimaste aegade teatripildis.
Sõna IHA sisaldab endas nii armastust kui vihkamist, ses tundes pole leigust. Katarina Lauk (Abbie Puthan) ja Rasmus Kaljujärv (Eben) seda teavad ja mängivad oma tundeid tingimusteta.  Kõiges, mida nad lavastuses ütlevad, minnakse lõpuni, valu on tavavalust valusam, rõõm on argirõõmust tundetoone ülevam.
Nende kahe näitleja kokkusaamine Kurgja vesiveski väärika,  ajahambale vastu pidanud tühjade akendega hoone taustal on kas õnnelik juhus või lavastaja Roman Baskini tarkus. Ehk mõlemad. Tulemus on meisterlik.
Õieti on Kurgjal mängitavas  Eugene O’Neilli näidendis mitu igavikulist teemat, mis võiksid olla võtmeks elu mõistmisel ja mõtestamisel.
Lugu ise on lihtne: vana peremees (Ephraim Cabott) toob tallu „uue ema“, kõik kolm poega, kes tahavad pärast isa surma saada peremeheks, kaotavad lootuse. Kaks neist sõidavad kulda kaevama, noorem poeg Eben aga, nii võib mõista selle lavastuse keelt, tunneb Abbie´s ära oma elu kaaslase.
Peremeheks olemine, isade ja poegade igavene vastuolu, armastus, üksindus, elu alatus… vilksamisi käib loost läbi kullapalavik. Võibolla ongi palavik õige sõna, iseloomustamaks elu, mis Kurgja veski sisehoovil vaatajate ees lahti rullitakse.
Iha kavalehele on Roman Baskin pannud kirjakoha Vanast testamendist, kus Jumal kõneleb inimestele kümne käsu keeles.  O´Neilli näidendis ja Roman Baskini lavastuses neid kõiki käske rikutakse. Rikutakse nõnda, et mõistad, mitte ei mõista hukka. Miski saatuslik paratamatus mängib ses lavastuses ja kirjaniku loos oma osa.

Midagi luurab toanurkades
Lavastaja Roman Baskin on Iha lavastades ülimalt detailitundlik. Tulemuseks, et vesiveski hoone ja hoov hakkavad elama oma elu. Vaataja pilk liigub mööda esimeses vaatuses tühje akna- ja ukseauke. Teises vaatuses on akendel kardinad, mille taga aimad liikumist. Iha ei jahuta ka vesi, vesi veskijões, vesi kannus ja kausis, vesi lillevaasis… jahutav vesi on olemas, aga see toimib vaid teadvuses.
Märgiline on, kuidas naise majja tulekuga ilmub tugevast puidust lauale lina ja sellele vaas lilledega. Hiljem, lavastuse lõpus kägardab Eben lilled rusikasse nõnda, et on valus, lilledel ja vaatajal.
Katariina Lauk on oma rollis uhke ja on alandlik, on kirkalt huvitava ja loetava sisemonoloogiga ka siis, kui vaikib.
Uhkelt mõjub Rasmus Kaljujärve Ebeni esimese vaatuse kuketants, pärast seda, kui ta on Katariina Lauki Abbie´ enda omaks teinud. Teises vaatuses tantsib vana mees Feliks Kark Efraimina oma tantsu, kuna arvab, et on saanud poja.
Selliseid kordusi erinevates kontekstides on lavastuses veel ja see teeb asja elusaks.
Muidugi ei puudu lavastuses hobune ja kaarik. Abbie´ päevavari on valgest heegeldatud pitsist, kohvridki on ses lavastuses oma endise eluga, mitte butafoorsed ja anonüümsed.
Iha asjades ja kostüümides on oma vägi ka, kui tahad ja oskad vaadata.
Lavastuses jääb silma näitlejate jalatsite ja kostüümi kandmise oskus. Paljajalu olemise ja ehk isegi alastiolemise oskus niisama. Ehk oli see juhus, aga mõtteid virgutavalt mõjus lavastuse vaheajal Kurgja talumuuseumi aia ääres olevale rohtunud teele kas meelega või unustatud suur kohver ja saapapaar- ma kõnnin hallil lõpmata teel…
Poeesia ja argisus oma hulluses ja helluses.

Loe edasi Kirgede torm Kurgja vesiveskis →