Ren Raud kõneleb Eesti Kultuuri Koja asutamise koosolekul.

22. veebruaril asutati Eesti Kultuuri Koda. Koda ühendab erinevaid loomeinimesi, kodalasi. Enne koja asutamisprotseduure peeti kõnesid. Teatritasku ilmutavab ka professor Rein Raua oma.

Kõnedes on dramaatilisust ja kujutlusvõimega lugejal võiks lugedes silme ette tulla elutark akadeemik.

Head kolleegid, ma võtan siin sõna sellepärast, et kui saatsin Kultuuri Koja organiseerijatele lühikese e-kirja, kus hoiatasin mõningate ohtude eest, mis seda organisatsiooni võivad valitsema hakata, siis mul paluti rääkida. Nii, et isegi, kui mu sõnavõtus kõlavad mõned skeptilised noodid, siis on see kooskõlastatud.

Esimene oht, mis seda loodavat organisatsiooni varitseb, on see, et ta kaaperdatakse. Et keegi hakkab seda organisatsiooni kasutama, infiltreerub siia selleks, et tõepoolest kasutada teda oma isikliku projekti, oma isikliku mõtteviisi või millegi võimendamiseks. Ma ei võta siin seisukohta näiteks inimesi ühendava seltskonna suhtes, kes tahab, et kõikidel Eesti lastel oleks üks hääl, aga kui ma leidsin selle väite, selle idee ka Koja materjalide hulgast, siis ma küll tahaksin ütelda, et palun minu nimel seda ilma minuga sellest enne rääkimata mitte esitada. See on mu meelest üks niisugune kaaperdamise katse näide.

Loe edasi Ärge laske oma Koda kaaperdada →

Rapla “noorkirjanik” Avo Kull kirjutas loo, mille arvasime sobivat siia Taskusse. Avo Kullil on ka oma koht virtuaalruumis – http://avokull.blogspot.com/

Omapärase loo sellest, kuidas juhus teinekord teatrit teeb, jutustab tuntud Vene filmirezissör Grigori Kozintsev oma raamatus “Tragöödia sügavus” (Prostranstvo tragedii, Moskva, 1973).

Grigori Kozintsevi tegid maailmas tuntuks kaks Shakespeare`i ainetel vändatud filmi: “Hamlet” (1964) ja “Kuningas Lear” (1971). Neist esimeses tegi oma elu rolli Innokenti Smoktunovski ja teises Jüri Järvet. Võib vist päris julgelt väita, et Jüri Järvetist sai selle linateosega Eesti tuntuim filminäitleja maailmas.

Oma raamatus pühendab rezissör Järvetile ohtralt lehekülgi ega jõua meie kaasmaalast kuidagi ära kiita. Ta imetleb Järveti sügavat intelligentsust, väärikust ja oskust rolli jäägitult sisse elada. Lisaks veel välimus! Kozintsev väidab, et Leari tundis ta ära kohe kui esmakordselt Järvetit näost-näkku nägi.

Ometi juhtus nii, et tragöödia vapustavate lõpustseenide erakordsele õnnestumisele aitas kaasa juhus. Jaani kindluse (Doveri) kiviseinte taustal rullub lahti panoraamne stseen sellest, kuidas vana Lear kõrgelt eendilt alla vaadates näeb oma laesrippuvat tütart Cordeliat. Kozintsev kirjeldab, kuidas see stseen õnnestus täielikult juba esimese duubliga. Ta väidab, et harva saab näha näitlejatöö täiust, mis selles stseenis avanes. Kõikuva sammuga läheneb Lear müüriavausele, haarab värisevate kätega seinast ja tema pilgus avaneb kirjeldamatu õudus. Tema silmad ümarduvad erakordsete mõõtmeteni ja tundub, et kohe kargavad need peast välja. Tema lubivalge nägu peegeldab nii ehtsat ahastust, et käratsev võttebrigaad vakatab. Lear kõigub kõrgel eendil ja tundub, et kohe ta kukub. Nii täiuslikku ümberkehastumist, väidab Kozintsev, pole ta kunagi enne näinud.

Võte lõppenud ja rezissör kiirustab näitlejat õnnitlema: “Juri, kuidas sul see šedööver õnnestus?”

“Ah …mida kuradit … ta seal õnnestus! Ma kardan kõrgust.”

22. veebruaril asutati Eesti Kultuuri Koda. Koda ühendab erinevaid loomeinimesi, kodalasi. Enne koja asutamisprotseduure peeti kõnesid. Teatritasku ilmutavab neist kaks:kõigepelt helilooja Erki Sven Tüüri ja hiljem professor Rein Raua oma.
Kõnedes on dramaatilisust ja kujutlusvõimega lugejal võiks lugedes silme ette tulla kirglik muusik ja elutark akadeemik.

Helilooja Erkki-Sven Tüür EEsti Kultuuri Koja loomisel kõnelemas. Foto: Toomas Huik Postimees

Auväärsed kaasamõtlejad! Põhjuseid, miks me oleme täna siia kogunenud, on kahtlemata palju. Minu soov on, et me ei jätaks tähelepanu alt välja üht äärmiselt olulist valdkonda. Ei ole kahtlust, et väärtushinnangute kujunemine ja loovuse genereerimine saab alguse maast madalast, kodust ja koolist. Kodudes toimuvat on meil vähem võimalik mõjutada, kuid see-eest seda, mis toimub koolides, me mõjutada mingil määral saame. Küsimus on muidugi selles, kui palju meil on ressurssi, tahtmist ja võimalusi sellega tegelda.

Loe edasi Väärituid ei ole võimalik häbistada, aga häbistatuid väärikaks muuta küll →

Näitleja Priit Võigemast räägib laulmisest vabariigi sünnipäeval, elust ja teatrist, ütleb, et on väga paksu nahaga.
Külgedel on kaks Eesti Kultuuri Koja asutamisel peetud kõnet – helilooja Erkki-Sven Tüür kõneleb loova mõtlemise vajalikkusest, selle tekitamisest ja hoidmisest. Professor Rein Raud hoiatab Kultuuri Koja kaaperdamise eest.
Lavastaja Peeter Jalakas räägib oma kevadel lõpetavatest õpilastest ja leiab, et me juba oleme ajas, kus määravaks saab võime lahendada ootamatuid olukordi ja oskus elada hetkes.
NO teatri näitleja Gert Raudsep käib teatris inimest vaatmas. 
Režissöör Andres Puustusmaa kõneleb oma uuest filmist „Rotilõks“.
Endine kultuuriminister Märt Kubo teeb kultuurielu inventuuri.
Head teatrikuud ja huvitavat lugemist!

Margus Mikomägi

Viljandi kultuuriakadeemia Krahli kursuse näitlejate mängitud lavastuse Hedda Kableri  mehed on kui tänase päeva Eesti meeste ühiskondlik karikatuur.
Pisut külm ja kohati liiga paljutähenduslik lavastus. Lavastaja ja näitlejate õpetaja Mara Kimele on Ibseni tegelased piltlikult ses lavastuses kaheks jaganud. Andnud ühe osa kahe inimese kätte mängida. Kui noored näitlejad on kaks ühes olemist harjutanud ja see neil loomulikult välja tuleb, siis vaatajal on isiksuse kahestumisega vähemasti esialgu raske harjuda.
Ühet küljest on see õpetaja mõistlik mõtte anda oma õpilastele laval olemise aega ja näitlejatele osa mõistmise tööd. See nipp teenibki vist enam näitlejate koos ja kokkumängu treenimist kui näidendi ja lavastuse mõistmist.
Teisest küljest tegi see  näidendid tähendusliku jälgimise pisut liiga paksuks.  Liigne tähelepanu jagamine sunnib vaataja paratamtult sekeldama Raske oli aru saada, miks üht teksti ütleb üks, miks sama teksti kordab teine. Vaatajana jäi nähtud etenduses hingamisruumi pisut väheks. See hingamisruum oleks ehk aidanud mõista lavastaja ja ka kunstniku märgisüsteemi. Tundub, et ühe etenduse ühe hooga vaatamisest ei piisanud, et mõista.

Loe edasi Noorem Hedda, ehk vabaduse valusas valguses →

Küsid, mis maailmas muutunud on, mis mitte?

Enne surma haiglas olev Panso ütleb muu hulgas, et elule tuleb vastu naeratada, sest ega tema, siga, sulle niikuinii naeratama ei hakka.

Mälusillad

Merle Karusoo on kõigele muule heale lisaks pedagoog. Ta kannab noorele mehele – siin on tähtis, et «Panso» autor Paavo Piik on veel lavakoolis Elmo Nüganeni õpilane – kokku oma õpetaja kirjutatu ja ülekirjutatu.
Sünnib näidend, millesse muu hulgas on seotud see tarkus, mille omalt poolt lisab näidendi vormistaja, noor kultuuriilma siseneja. Ja siis hoopis teiste elu- ja teatrikogemustega lavastaja Karusoo peab vormistatud lavatekstist täpselt kinni. Arvestab tingimusteta.

Loe edasi Voldemar Panso viimane valss →