Esietendus on mängitud. Andres ja Krõõt, Ott Sepp ja Loore Martma. Viio Aitsam pildistas.

 

Ma ei tea, kas mu agronoomist isa oleks vanaduses õnnelikum, kui oleks kartulikasvatamise asemel oma tegusas elus istutanud kirsiaia.

Urmas Lennuki näidend ja lavastus “Vargamäe unistaja” on vaba Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” kanoonilistest painetest. Autor koos hästi kokku kõlava trupiga jutustab selles Vargamäe naiste loo. Lavastuse keskmes on Krõõt ja Mari. Kohe alguses on selge, et laval ei ole Eesti rahvale pähe kulunud Vargamäe vinged vanamehed, vaid noored elu alustavad mehed ja naised. Lavastuse lõpu poole, vanadena, panevad Andres ja Mari ette prillid. Soo asemel on siis rukkipõllud ja mets.

Urmas Lennuk ei häbene teksti kirjutades Eesti talumatside suhu kirjutada väga poeetilist ja ka labast teksti. See mõjub. Pearu küsib “nuabrimehe” valdustesse sisenedes ikka, nii noorena kui vanana, kuidas kube kärab (tõsi, toon ja bravuur muutuvad). Kuid Krõõda matustel loeb ta Gustav Suitsu Kerkokella luuletust. Urmas Lennuk tuletab seda meelde ses lavastuses, minu mälus on lapsena raadiost kuuldud luuletus, mille kandis ette Hugo Laur. Aastal 2014 loeb seda Tarmo Tagamets ja siin hetkel ei olegi enam tähtis, kas ta on Pearu või Tarmo, sest tähtis on, et ta loeb päriselt: “Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell. Om asja ilman imelise, teed toda kävven mõtli ma: sääl saatva kooljat peijelise, siin jooskva latse lustiga!”. Veart kell lööb meile kõigile…

Loe edasi Vargamäel lendavad pääsukesed ja sead →

Kuningas Ubu. maskide taga Maarika Vaarik ja Tõnis Mägi, aastal 2006. Pildistas Viio Aitsam

Lugu ilmus Maalehes, pealkirjaks Kes tantsib tapetute haudadel

 

Kuidas see nüüd siis küll nii on, et mõeldakse üht, räägitakse teist ja tehakse kolmandat? Kas seda olukorda kogu maailmas saab üldse lõpetada?

Mul on hirm tegelikult, et kolmas maailmasõda juba käib. Kirjanik ja ajaloolane Tiit Aleksejev kirjutab lavastuse “Imede aasta” kavalehel: “ … Tomi 1943. a. lahinguteed kaardistades hämmastas mind selle kokkulangemine 2014. a.- l Ida-Ukrainas toimuva sõjategevusega. “Neetud kant”, ütles mulle ukrainlane, kellega neid mustreid arutasin. “Liiga palju verd, mis seal valatud.” Loomulikult on toimuvale ka ratsionaalsem seletus. Aga kõhedust tekitab ikkagi.“

Kõhe mõelda tõesti, et süütute inimeste valatud veri täna me maailma valitsejatele tühjagi ei tähenda. Ikka otsitakse sõnu, korraldatakse koosolekuid, kujundatakse seisukohtasid. Mind kohutab, et inimeste tapmine kedagi mõistusele ei kutsu. Ma ei kahtle, et kõigil sõdade niiditõmbajatel on sõpru, tuttavaid ja vaenlasi, kes neid mõistusele kutsuvad. Ei leia enam üles neid kirjasid, mida kunagi lugesin, mida kirjutas Albert Schweitzer Adolf Hitlerile. Mees, kelle maailmavaade oli aukartus Elu ees. Ta seal mu mäletamist mööda nimetas Hitlerit sõbraks, isegi vennaks. Ja ometi… Stalinist on nüüd palju räägitud, et mis mõtlejad ja loojad teda ümbritsesid. Keegi neist ju ikka rääkis tõtt ja kutsus hullu mõistusele, aga vastus oli: sööge sitta, intelligendid. Ja pead lendasid.

2006. aastal lavastasid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper Haapsalu lennuväljal “Kunigas Ubu“. Tavaliselt irooniline Andres Keil kirjutas seepeale: “Hea teater näitab meile tahtmata suureline olla, – mismoodi asjad maailmas tegelikult on. Või võiksid olla.“ Mulle täna tundub, et see lavastus oli ajast ees. Näitas asju, nagu nad ei peaks olema, ja hoiatas, et nii võib minna. Läkski ja hullemini. Ubu lugu, hästi lihtsustatult, on lugu mehest, kes intriigidega võimule saab, ja siis hakkavad pead lendama ning lõpuks ta kuulutab Venemaale sõja ja päästab selle valla. Lavastust mängiti kaks aastat, mänguruumiks Haapsalu vana Vene okupatsiooni aegne sõjaväelennuväli, kus angaarides olid varjul hävituslennukid. Sellised nagu täna NATO omad Ämaris.

Loe edasi Sööge sitta, intelligendid! →

Imede aasta“ lavastus Jänedal tuletab meelde, et ellujäämiseks on vahel vaja isiklikku ja ainuomast ringikujulist ruumi.

Tiit Aleksejev peale esietendust.    Pildistas Viio Aitsam

 

Tiit Aleksejevi näidend „Imede aasta“ on neljas lavastus Jänedal Pullitalli teatris.

Kõik neli näidendit ja lavastust on sündinud just seda mängukohta silmas pidades. Kõik neli on publiku ette jõudnud Märt Meose eestvõtmisel teatris R.A.A.A. M.

Tuletan meelde: 2010. aasta suvel mängiti Jäneda Pullitallis Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud eneseleidmise lugu “Jõud”. Lavastus naeris delikaatsel moel välja kauboikapitalismi ja matchokultuuri. Peaosas Ivo Uukkivi ja meeskoor. Tänagi tiksub peas seal kõlanud Juhan Liivi luuletus, kus read „sa võta ilust viimne ilu…“.

2011: “Pärast surma Jendalis”, autor Urmas Lennuk. Jänedal peegeldub kadunud maailm. Vene kirjaniku Maksim Gorki kaabult pudeneb lavastuse alguses veel valguseta ruumis vaid tolmu. Meenub, et tolm, mis tõuseb taevani, jääb tolmuks, ja kalliskivi poris on kalliskivi ikka.

2012: Selle suve lavastaja on Marco Layera Tšiilist. „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“. On lavastus maailmast eraldunud maailmaparandajatest. Tambet Kaugemaa kirjutas viimases Sirbis, et tänavuse Avignoni teatrifestivali üks peaesineja on just seesama lavastaja. Festivalil mängitakse tema lavastust “Tulevikukujutlus”. Tšiillane katkestas siis just selle lavastuse proovid, et sõita Eestisse. Lisaks suvelavastusele näitas mees samal aastal Tallinna Linnateatri talvemuinasjutu festivalil sama maailmamuutmise lavastuse hispaaniakeelset versiooni La Resintida trupi esituses.

Kõigis neis lavastustes ja materjalides on sees omamoodi imed. Uues Jäneda lavastuses on see ime autorite tahtel juba pealkirjaski.

 

Imede aasta, 1944 -2014

Uues näidendis ja lavastuses on olemas kõigi kolme eelneva lavastuse mingid kihid. On ajaloolist tolmupühkimist, on poeetilise alatooniga kirgi, on maailma muutmise soovid. “Imede aasta” on muu hulgas eriline näidend ja lavastus sellepärast, et puudutab ‐ ja ma siin ei liialda, kõiki eestlasi. Jah, just, nii vanemaid kui nooremaid. Ime on seegi, et meist, sõja jalgu jäänud rahavakillust, kahe suurriigi hullude juhtide maailmavalitsemise käpiknukkudeks sattunud inimestest on saanud vaba riik ja rahvas. No nii, nüüd olen komistanud sõna “ime” otsa taas teatrist rääkides. Ennast parandades tahan öelda, et imede sündimine on mu jaoks enamasti täiesti reaalsel põhjal. Õnne, jah, peab selles sünnis ka olema.

Jänedal mängitakse hetkel hea kirjaniku väga head näidendit. Lavastab tippvormis ja ainult ennast puudutavaid tekste lavastav Madis Kalmet. Lavastaja ei vääna materjali ja näitlejaid välja, vaid annab nappide värvidega sündivale väge juurde. Ja sisuliselt on samas engergiavoos lavastuse valguskunstnik Priidu Adlas ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Eriti kihvtiks teeb lavastuse see, et keegi meekonnast ei kasuta oma töös pakse värve, napp ja täpne vormistus laseb igavikulistel asjadel publiku peadesse pärale jõuda.

Ses loos ja lavastuses puudub loosunglikkus. Üks tahk loo paljudest kihtides, üle mere minemine ‐ on see väljapääs või põgenemine… kas ja millal tullakse tagasi. Mis on õigem, minna jääda, võidelda… ? Nagu tänagi. Ja siis seisab üks tegelastest, Liina keset söega joonistatud ringi, et teha õige valik.

 

Teatris on kõige tähtsamad näitlejad

Minu arvates teevad kolm noort meest Jänedal oma seni parimad näitlejatööd teatris. Helgur Rosenthal avab vaesuset välja ihkava kommunistipoisi elu, vihkamised ja ellusuhtumise nii, et tema ja teiste selliste poiste elule kaasa mõtlema ja tundma hakkad. Hendrik Kalmet teeb rolli, kus rikkamast keskkonnast pärit kunstnik sõjas oma talendis ja kunsti ülimuslikkuses kahtleb. Suure rolli teeb ka Tarvo Sõmer, ta loodud kujus on seda lihtsameelsust, elujanu ja eluusku, mis tänagi lootust annab me ellujäämiseks.

Ja siis muidugi Mari-Liis Lill. Ma olen meelega vältinud näitejatöödest rääkides sõna arhetüübid, ei leia eestikeelset vastet. Aga seda, et kõiki osalisi ses näidendis ja laval saab võtta lisaks pisikestele karakterist lähtuvatele detailitäpsustele ka kui me rahva koondkujusid, on selge. Mari-Liis Lill mängib naist, noort naist nagu ta ise. Sellist, kes on võimeline armuma ja armastama. Ja kusagil on ta mängitud naises olemas see jõud, mis kahtlusteta on päästev. Naiselik esiemade tarkus, mis kriisiolukordades ellu jääda aitab, endal, naistel ja rahval. Ja see kõik on tehtud ‐ ma vist eespool juba ütlesin seda, aga kordan meelega, maitsekalt ja elusalt. Näitlejad mängivad ajaloo elusaks. Ja eraldi märgitav on ka tegelaste räägitav ilus keel.

Vahest kõige rohkem kahju on, et Hans Kaldoja mängitud vanaperemehi enam pole. Või on ja me ei oska neid märgata?

 

Laulupeorahva alusmüür

Ses loos on üks Liina monoloog, Mari-Liis Lill mängib seda nii, et monoloog on osalt eneseõigustus ja suurelt osalt alateadvuse toele tekkinud veendumus: … „Te olete kõik katki. Puruks murtud. Üks ühest, teine teisest küljest. Te valetate endale ja teil on valus. Aga te ei taha oma valu välja näidata. Ainult krigistate hambaid. (Paus.) Ja see kõik pöörab vihaks. Vaadake, et see teid maha ei tapa. Veel enne kui venelased kohale jõuavad”.

„Imede aasta” esietendus oli laulupeo avakontserdiga ühel ajal. Mul on tunne, et Jänedal ja laulukaare all kõneldi ühes keeles.

Ka pääsukesed on Jäneda lavastuses kohal nagu kõigil eelnevatelgi kordadel, mis siis, et seekord pisut teatraalsemal moel.

 

Esietendus on lõppenud.

 

Näitlejad

Liina- Mari-Liis Lill (Draamateater)

Tom -Henrik Kalmet (Linnateater)

Riks- Helgur Rosenthal

Juss- Tarvo Sõmer (Rakvere Teater)

Vanaperemees- Hans Kaldoja

 

Etenduse juht Juula Piret Ostrov

Produtsent Märt Meos

 

 

IMEDE AASTA (Annus mirabilis)

Autor Tiit Aleksejev

Lavastaja Madis Kalmet

Kunstnik Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundus Peeter Konovalov (Ugala)

Valguskujundus Priidu Adlas

 

Etendus ühe vaheajaga 2 tundi 30 minutit

Esietendus 5. juuli 2014 Jäneda Pullitallis

 

Lugu ilmus Maalehes, pildistas Viio Aitsam.

 

5. juulil esietendub Jänedal Pulli tallis ühenduse R.A.A.A.M neljas lavastus siin, Tiit Aleksejevi uus näidend “Imede aasta”.

Heinz Valk rääkis hiljuti KUKU klubi raamatuesitlusel, kuidas kuuekümnendate alguses istusid klubi keldris ühe laua taga Teises maailmasõjas saksa mundrit kandnud ja vene mundrit kandnud kunstnikud ja võtsid sõbralikult viina. Ei olnud erand, et samas lauas istus KGB nuhk, kes kunstnikele räigeid Stalini anekdoote jutustas. Naerdi koos ja nuteti.

Samal esitlusel Mart Juure küsimusele: millal kirjute elusaatustega kunstnikkond KUKUs käimise järele jättis, vastas Heinz Valk, et kusagil üheksakümnendate algul, kui ruumide uued omanikud viina hinna kolmekordseks keevitasid.

Loe edasi Imede aasta, 1944‒2014 →