Autori M.M. postitused

Komöödia tragöödia

 

 Ma usun, et kirjutasin selle loo kusagil 5 aastat tagasi. siis oli kultuuriminister teine ja … Mingeid ajamärke sest loost mahavõttes ja lugedes võib ju ka nõnda mõelda, et halvemaks pole läinudki, vaimuseis.  Või siiski, ei seisa nigu. 

 

Teater, vana sõber, on viimastel aastatel rohkem peksa saanud kui pai. Ja pekstud on teatrit raha pärast. Kannatavad aga inimesed, kes oma elu teatrita ette ei kujuta. Siin ei saa rääkida vaid loomingulisest kollektiivist, kes iga teatriorganismis kordasaadetud räigust tundlikult võtab.

Usun, et ka garderoobitädi ja piletööri jaoks on sõna optimeerimine võrdne sõnaga tragöödia. Mitte, et nad muud tööd ei leiaks ja nälga jääks, loodan, et mitte, nad on teatrisse tulnud selleks, et olla lähedal loomingule, nad armastavad teatrit, sellepärast. Ja vaat sellest me totrad tegelinskid aru saada ei taha.

Loe edasi Komöödia tragöödia

Ervin Õunapuu miraažide näitus Tallinnas

 

 

Näitus on avatud, ütleb Ervin Õunapuu avamisel tulnud sõpradele.

 

15.aprillil avas kunstnik Ervin Õunapuu Tallinnas Raekoja platsil asuvas Galeriis – M oma fotonäituse “Fikseeritud miraažid”.  Näitus on üleval kuni 29. aprillini.

Mulle tundub, et Ervini esteetika on igivana ja tema maailmanägemine olemise piire laiendav. Teatritasku avaldab allpool loo, mis kirjutatud sama näituse Pariisis väljasoleku puhuks. On lootust, et näitus pärast Pariisi jaTallinna Puises maandub.

Aga minge ja veenduge ise kas ja mis neil piltidel seostub väljendiga “meie igapäevane jää”.

 

Mitte ainult fikseeeritud miraažid

Loe edasi Ervin Õunapuu miraažide näitus Tallinnas

Nõiakaev ja kevadhull metsis

 

 

 

Tuhala imekaev 2009. aasta aprillis.

 

See, et Tuhala ülekeevat kaevu nõiakaevuks nimetatakse, on šarlatanide avalikku ülistamist ja nende kiiret juurdekasvu me elu ruumis silmas pidades, pisut ülekohtune. Tuhalas keev nõiakaev on ime. Petturid, kes silma pilgutamata raha nimel me naha üle kõrvade tõmbavad, ime ei ole. Lisaks nurganõidadele on meil ju ka tunnustatud õhumüüjad. Aga see kõik on sootuks teine jutt, kui ma nüüd rääkida tahan.

 

Metsisekukk Jalase kandi metsaveersel teel.

 

Me kohtasime pühapäeval, seks ajaks oli Tuhala kaev juba oma keemise lõpetanud, Raikküla valla piiril, majade ligidal, metsatee serval, kevadhullu metsisekukke. Nuttev ja naerev teatrimask, päris ja mängu asjad… See metsisekukk oli ikka väga päris oma väes ja usus, et suudab kõike. Ta ei olnud naeruväärne, ta ei valetanud. Sama lugu selle kaevuga.

Inimesed mõtlevad ja räägivad üksteisele lugusid ja legende metsistest ja nõiakaevudest, asjaomastel endil aga ei ole sest sooja ega külma, nemad lihtsalt on.

Tuhala kaevu juures on väike maja, kus hoiul skulptor Ülo Õuna (1940-1988) skulptuurid. Teiste seas Voldemar Panso, Theodor Altermann, Paul Pinna ja Kaarel Ird. Kipspead kõik. Täna.

 

 

Voldemar Panso (1920 – 1977).

 

 

 

Paul Pinna (1887 – 1949).

 

Miks läks nii, nagu läks? Miks on need ühe mehe imeteod hoiul just Tuhalas? Kes teab tõelist vastust ja kas sellel ongi tähtsust, lihtsalt on, nagu on. Kuuldavasti kasvab Tuhala nõiakaevu väravas skulptori istutatud tamm ja Tuhala loodusmaja peremees Ants Talioja teadis rääkida, et KUMUs tuleb Ülo Õuna skulptuuride näitus.

Kas keev nõiakaev nutab või naerab? Mida mõtleb metsis, kui on otsustanud oma mängumaalt minema ajada auto ja sellega ennast kohale vedanud inimesed? Seep see ongi, et nii võib mõelda vaid inimene. Metsis ja kaev on suveräänsed ja sõltumatud, inimestest igatahes, veel!

 

Kaarel Ird (1909 – 1986).

 

Theodor Altermann (1885 – 1915).

 Vaata ka Mõeldes edasi: http://www.nadaline.ee/index.php3?teema=arvamus&lookup=rubriik

 

 

 

Reet Neimar: Näitlejast jääb järele vaid legend. Või ei midagi

 

See jutuajamine on aetud kaks aastat tagasi ja ilmus teatrikülgedel 2007. aasta aprilli alguses. Mõte see lugu siia riputada tuli seoses sellega, et tükk aega on tunne, et oleks vaja sinuga rääkida. Või oleks vaja, et sa kirjutaksid, ajast!

 

Margus Mikomägi

 

Teatriloolane Reet Neimar kuulub nende inimeste vähesesse ossa, kellega ei pea päev päeva kõrval kõrvuti istuma teatris või töölaua taga, et tunda osadust. Temaga üle aastate silmast silma kohtudes on tunne, nagu jätkaksime eile kell pool kuus poolelt sõnalt katkenud juttu. Ja jutt on loomulikult teatrist…

 

…huvitav, miks kõik Vanemuisest rääkides korrutavad ainult Kaljujärve nime? Miks seal kõrval kogu aeg ei vilgu ka Tommingas? Miks üks on üldtuntud ja miks teine ei ole nii tähele pandud? Justkui on, aga ei ole ikka ka.

 

Panin diktofoni käima kohe pärast vastastikust südamlikku „tere“. Soovitan oma heale õpetajale lugeda aasta tagasi Teatrikülgedes ilmunud intervjuud Aivar Tommingaga. Kes muu hulgas ütleb: “Tallinnas, ma tean, Vanemuise teatrit eriti ei aktsepteerita. On inimesi, kelle jaoks see, mis väljaspool Tallinnat, pole üldse mitte midagi.“ Samas intervjuus ütleb Tommingas paaril korral, et ta tahaks teha teatrit koos Elmo Nüganeniga. Siis ta veel ei teadnud, et teeb aasta pärast Aarne Üksküla mantlipärijana Maurust Nüganeni lavastuses „Tõde ja õigus. Teine osa.“

 

Kas näitlejate tase on Eestis alla käinud?

Väga heas elueas, kus esimesed katsed on tehtud, esimene varu on ära raisatud ja uus kiht juba on kogunenud, selles keskmises elueas on meil ikka väga palju meisterlikke, häid näitlejaid. Ma ei ütleks, et näitleja tase on alla läinud. Kuid näitleja pannakse mõnikord lavastuse struktuuri ja mängureeglite kaudu olukorda, kus tal pole võimalustki tervikinimest luua. Seda ei taotletagi.

Vaataja on aga õpetatud vaatama kiirtempos vahelduvat vaatemängu. Ta ei oskagi, ei maldagi haarata näiteks kogu keerukat, mitmemõõtmelist lavastustervikut “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“ .

Loe edasi Reet Neimar: Näitlejast jääb järele vaid legend. Või ei midagi

Üllar Saaremäe ainus ja igavene teatrielu

 

Kuulake selle loo lugemise järel või lugedes, kuidas Üllar Saaremäe loeb Juhan Viidingu luulet. Vaata  ja kuula Muusikamappi.

 Margus Mikomägi

Rakvere teatri peanäitejuht 13. hooaega, Üllar Saaremäe, on oma valmisolekuga rääkida nii vahetu, et võtab küsijalt igasuguse tahtmise norida. Mees on säilitanud ideaalid. See on suur oskus mis tahes ajal.

Ikka on õpilasi võrreldud õpetajatega. Ideaalide asjus ja neist rääkimise kunstis on Saaremäe hästi sarnane siin mõni kuu tagasi kõnelnud lavastaja ja õpetaja Kalju Komissaroviga.

 

Kas Rakvere ja siinne teater on sinu jaoks provints?

Ma ei ole kunagi nii mõelnud. Ma sõna “provints” ei võta tõsiselt Eesti kontekstis. Provintsist saab rääkida sisuliselt selliste maade või riikide puhul, kus ühest servast teise minemine võtab mitte tunde nagu meil, vaid ikka päevi. Rakvere on Tallinna eeslinn.Üks “provints” siiski on ka Eestis ja see väljendub mõtteviisina. See on siis selline kängitsetud, alaväärsuskompleksist kantud “ah, mis nüüd meie”…

Niisugust provintslust ei ole ma kohanud ei Ugala teatris, kui Viljandis elasin, ega ka nüüd Rakveres. Küll olen seda tajunud aga märksa suuremates teatrites, pealinnas. Paistab, et see mõtteviis võib olla inimestes sügavalt sees, töötagu nad siis Estonias, Draamateatris või Vanemuises.

Loe edasi Üllar Saaremäe ainus ja igavene teatrielu