Mul on au!
Имею честь!
I have the honor!
Autori M.M. postitused
Liiga palju viiuleid. Või sitta kah?!
Jarek Kasar – Lindmees. NO teatri foto
Avtandil Varshimashvili. Andres Keili foto.
Lugu ilmus Maalehes.
On vihmane augustilõpu hommik. Tulen töövestluselt. Seal sisuliselt juba nõustun miinimumpalga eest maksimumi tegema. Olgu see siis ealine iseärasus, aga süvenemata, pühendumata, keskendumata ja loomingulisuseta ma midagi enam teha ei taha. Liiga vähe aastaid on jäänud. Sekeldamine väsitab. Mõttetuse juurde külvamine avalikku ruumi, mis mind ehk toidaks, on võrreldav hooramisega.
Aga jah, olen kodus. Panen peale Jarek Kasari uue plaadi “Liiga palju viiuleid”.
Saueaugul kootud villane siid
Esietendus on lõppenud. Fotod Viio Aitsam
Lugu ilmus ajalehes Postimees.
Merikotkad teavad: Inimese elu lühike, mere elu pikk.
See on Ugala teatri lavastus, mis tehtud Saueaugul. Ja mängima hakatakse teda pärast suve Viljandis, oma teatri väikeses saalis. Alustan sellega seepärast, et Saueaugu etendused on juba välja müüdud, aga seda lavastust, mulle tundub, peaksid eestlased nägema. Nad võiksid sellest rääkida ja seda isegi kaasas kanda.
„Mere märgid“ on iiri juurtega ameeriklase kirjutatud. See on väga iirilik tükk, kuid Eestis, Läänemaal, saab tänu Saueaugule, näitlejatele ja lavastajale sellest Eesti asi.
21. sajandi tunnus – rumalad professorid
Maailm on vaba ideloogiast sõltumat. Lapsed kasvad, hea oleks kui kasvaks suureks.
Pildi tegi Ervin Õunapuu.
Lugu ilmus Õhtulehes.
Ma kasvasin Nõukogude ajal ja ehk seepärast arvangi, et professor ei tohiks olla loll.
Loen Delfist sotsioloogiaprofessori tsitaati, mida meedia kõigist kahuritest lehvitab ja vangutan pead. Tsitaat: “Noored suhtlevad piiride ja rahvuste üleselt ja on palju teadlikumad mujal maailmas toimuvast, näiteks inimõigustega seonduvatest teemadest. Paljude vanema põlvkonna esindajate puhul me siiski räägime inimestest, kes on üles kasvanud nõukogude ühiskonnas, kus seksuaalvähemusi kas maha vaikiti või suisa halvustati.”
Ütleja on Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi professor Airi-Alina Allaste. Ja see on me professori tase! Hirmus, et ta ju ka õpetab nooremaid, kui õigesti aru saan. Nõukogude ajal samuti halvutati vabadust teistmoodi mõtelda. Ometi me saime vabaks.
Harrastajatest professorid
Olin aasta tagasi harrastajate teatritegemise festivali žüriis. Sealt ja varasemast jäi silma, kuidas meil laval kujutatakse vanu inimesi. Enamasti nad on lisaks mingile füüsilisele puudele ka seniilsed. Käivad koledasti riides, ei kuule, ei näe, lonkavad, maailmast ja ümbritsevast arusaamine puudub. Ma festivalil küsisin tegijatelt, et mis nad arvavad, kui vanad on nende kujutatud debiilik-vanainimesed neis lavalugudes. Ja palusin arvata ka, kui vana olen mina?
Hom – Mani – Patme – Hung* (teatrinovell)
Vend Vahindra. Fotod etendusest: Siim Vahur
Toimetatud lugu Maalehes.
Buda munk Karl Tõnisson uskus, et me oleme rahvana pärit Himaalajast. Looduse tarkus on mõnel meist veres tänaseni. Lisaks on üks me meelisväljendeid “on, nagu on” ehk siis “om nagu om”.
Täiesti seoseta sattusid mu kirjutuskuuri väikesele lauale kõrvuti kaks raamatut. Üks neist Vend Vahindra (kodanikunimi Karl Tõnisson, hiljem Karlis Tennissons) 1928. aastal Riias välja antud “Tulevane Pan-Baltoonia ilmariik ja selles kuldses riigis asuvate Buddha-, Päärkonsi-, Pikse-Taarausu preestrite seadus”. Teine Mihkel Raua Tallinnas 2008. aastal välja antud “Musta pori näkku”.
Minu Venelased
Kirjastaja Sirje Endre ütleb, et esimestena saavad raamatut osta ja katsuda Paide arvamusfestivali osalejad ja külalised. Nädala pärast siis!
Ilmub 15. augustil!
Toimetajad Sirje Endre ja Liine Jänes
Kujundus Andres Tali
Raamatusse on koondatud intervjuud ja muud jutud tuntud (teatri)inimestega, kes on pärit eri riikidest, kuid kes loominguliselt tegutsevad venekeelses kultuuriruumis. Põhjalikumalt või põgusamalt on pea kõigil neil olnud kokkupuuteid Eesti ja eestlastega. On olnud varem ja on plaanid tulevikuks. See on raamatu peategelasi ühendav tunnus, elav side Eestiga, mis inspireeris ka autorit.
Kuigi juttude pealiin on teater, tuksub selle kõrval elu, terve maailm oma suuruses, väiksuses ja erilisuses. See on avastuste ja äratundmiste raamat, mis loodetavasti pakub ka lugejale võimalust aimata ja heaks võtta avaramat ilma me argisekeldustest ja päevapoliitikast pinevil ruumi uste taga.
Margus Mikomägi: “Õieti on hämmastav, kui kohtumistel juba vestluse alguses tajud, kuivõrd ühes rütmis võivad mõtelda eri riikides tegutsevad inimesed, kelle üks ühisjooni on jäägitu pühendumus oma loomingule. Mina sain nendega kohtudes targemaks. Maailm hakkas toimima. Loodan, et suudan selle ka lugejatele edasi anda.”