Kirjutab Urve Uusberg – kolme loova poja ema, psühholoog

Mis teater on, miks teater on?

Sellise küsimuse sain ajakirjanikult mõni aeg tagasi, palus mul kirjutada sel teemal. Mina aga uudistasin alustuseks, mida Lea Tormis ütleks . Mulle sobis tema mõte sellest, kuidas meil endil mingis asjas, elamise protsessis sees olles võib olla raske eristada, mis tähtis, mis tühine….et teater, näitlejad ja lavastaja koos suudavad ehk meile seda näidata.

Minu jaoks on hästi oluline ka puudutatus. Mõnikord on mul keerukas usaldada mänge vormiga – just selles mõttes, et mõtet leida. Igal omad tööpunktid.

Urve Uusberg oma keskmise poja Uku kaisus Võru viinavabriku ees, kus tunni pärast esietendub Uku lavastus Sławomir Mrożeki tekstist lähtuv „Pidu“.

Loe edasi Väärtuste ülekande sild on armastus →

2007.aastal kirjutasin sellise loo ja hiljem kiitlesin, et seda loetakse ehk ka New Yorki pilvelõhkuja katusekorteris.

Tunnistan, et ma ei tahtnud väga minna Tallinna. Teatri- ja muusikamuuseumis esitleti kirjastuse SEJS uut raamatut dirigent Neeme Järvist. Ei tahtnud minna sellepärast, et mu ettekujutuses tunglesid seal maestro ümber Eesti suurte lehtede kultuuriajakirjanikud, kõigil suur soov teha dirigendist kaanepoiss ja raamatust kultuurisündmus. Vähemalt esikülje uudist ootasin me kvaliteetpäevalehtedelt…

No siiski läksin, selle teadmisega, et vaatan, kuidas on hakkama saanud kirjastaja ja raamatu idee autor ning hing Sirje Endre, kes on Juurust pärit, oleme paar korda istunud ühe laua taga. Et tehku teised uudist, ma jälgin mängu ilu.

Ning veel üks tõsimeelne mäng on mul, mida ikka mängin võimalusel, nimelt olen tähtsustanud võimalust hingata suurmehega ühte õhku. Neeme Järvi on suur vaieldamatult. Aina hinga.

Kui kõik olid kõnelnud ja mina ammu unustada jõudnud oma provintsist pealinna tulnu kompleksi, anti sõna helilooja Arvo Pärdile. Ta ei kõndinud rahva ette, mõtteliselt prožektorite valgusvihku. Astus hoopis dirigent Neeme Järvi seljataha, pani talle käed sõbralikult õlale ja rääkis väga tasa, nõnda, et alles hetk tagasi Urmas Oti vaimukuste peale üliemotsionaalselt ja häälekalt reageerinud saal jäi hiirvaikseks: „Ma arvan, et sellel mehel on niisugune süda, et see võib toimuda kõik. Tal on suur anne, mis teeb muusiku inimeseks.”

Neeme Järvi käed liikusid pikkamisi Arvo Pärdi kätele ja kahe maailmakuulsa koosolemine muuseumisaalis oli ülev, liigutas hetke. Neeme Järvi pani oma dirigendi kehakeelse tänu ka sõnadesse: „Maailmakuulus helilooja, kõige populaarsem mees maailmas, eestlane… oma tagasihoidlikkuse ja siiruse ja armastusega on võitnud kõikide südamed. Mul on hea meel, et sa täna siin oled. Elame veel!”

Veel teinegi pilt, mis raamatuesitlusest meelde sööbis: teine tagasihoidlik, sarnaselt Arvo Pärdiga, Märjamaa muusikaõpetaja, vana tark muusik Robert Kasemägi kuulsa sõbra tunnustamist jälgimas – sirge seljaga klaaskappides olevate vanade viiulite taustal.

Neeme Järvi ütleb vastses raamatus Kasemägi kohta: „Ta on ainuke inimene, kellega ma olen pidevalt suhelnud. Rohkem neid polegi.”

Loe edasi Raamat on muusika, kui seda dirigeerib maestro →

Judel Pen, autoportree.

Lugu sellest, kuidas ma 2007.aasta märtsikuus Minskis avastasin enda jaoks imeväärse kunstniku Yudel Peni.

Seda, et Pen oli maailmakuulsa Marc Chagalli õpetaja, sain teada hiljem. Aasta tagasi, kui eestimaine rutiin mind tappis, tekkis võimalus sõita Valgevenesse. Ma ei mõelnud midagi ette, ei teinud plaane, ei leppinud midagi kokku.

See võis olla mu teisel Minski päeval, kui oli mõni kraad külma ja Vene jõul just lõppemas. Miljonilinna kaunistasid viimaseid päevi kuused, päris ja papist, kõik kaunilt ehitud ja valgustatud. Kuri diktaator Lukašenka oli lasknud korraldada võistluse linnas, kelle kuusk on kaunim ja auhind kaunimale oli kopsakas, nagu ma mäletan.

Miskipärast, see miski võis olla külm ilm, uudishimu, juhuslikult teele jääv sammastega maja, juhus ehk, ma ei tea, astusin sisse Valgevene rahvusliku kunstimuuseumi uksest. Sellest muuseumist ja tema kogudest ei olnud ma midagi kuulnud.

Kunstimuuseumi uks oli mõjuvalt kõrge ja esinduslik, fuajees troonis Rabindranath Tagore hiigelbüst. Arhitektuuritudeng Leena oli mu saatjaks. Tüdruk sosistas piletikassa ees, kuidagi on see nõnda meeles, et ära sina suud lahti tee! Ma alles hiljem sain aru, miks pidin vaikima, nimelt on selles templis pilet välismaalase jaoks, kes ma ju olin ses koduses linnas, sootuks kallim kui omadele.

Muuseum osutus meeldivalt inimtühjaks. Esmamulje pärast pisikest kõndimist maalide ees oli meeldiv. Oli äratundmise rõõm, tuttavate Vene maali suurkujude Isaak Levitani, Ilja Repini, Ivan Siskini, Valentin Serovi, Mihail Vrubeli… lõuendite ees. Lisaks see tunne, et see kõik on välja pandud ainult minu jaoks. Tunde nimi oli suursugusus.

Ja siis, kui olin oma lonkimisega jõudnud tänapäevasema kunsti tubade-saalide kanti, ma, taas ei oska seletada, miks, jäin seisma pisikeste maalide ees, mis üpris märkamatult serveeritud.

Loe edasi Saage tuttavaks – meister Yudel (Jehuda, Juri) Moissei poeg Pen →

Mul on suur rõõm siia kõigile lugemiseks riputada üks oma viimase aja lemmiktekst. Selle kirjutas Lauri Sommer ja sama loo ta kandis ise ette Raikküla ligi, Lipa koolis, Uku Masingu 100. sünnipäeva konverentsil. Ka võttis selle loo jupikaupa avaldada Eesti kirik. Julgen arvata, et Lauri Sommer on täna elavatest kõige suurema tunnetusliku mõistmise jõuga kirjutaja mees. Mul on hea meel, et Lauri oma teksti siingi avaldada lubas.
Mina igatahes tegin nii selle tekstiga, et printisin ta välja ja lugesin hooga ja nüüd vahel loen tükikesi. Mõjub kosutavalt.

See Uku Masingu pilt on tehtud 10.veebruaril 1931.aastal, teatab kiri foto tagaküljel. (Tasku on foto eest tänulik Rapla vanavarakogujale Tõnu Veilerile.)

Uku seal, kus Sa praegu oled ja head kuulajad, lugejad –

Me räägime siin uhke arvu poolt tekitatud õhkkonnas mehest, kes palju kõneles aja illusoorsusest, kellele juubelid tihti kenitlemistena tundusid ja kes ytles, “pelga iga ylendamist”. Aga austada saab ka teisiti, proovides auväärselt saadut jätkata kuidagi omamoodi. Lahkunu vägi suureneb, kui ta peale mõtlevad paljud inimesed lootuse ja tänuga ja see vägi saab aidata mõtlejaid, tulla nende juurde. Muidugi pole päris kindel, et me teame, kes ta oli. Seepärast mõelge sellelegi, et mõned õpetajad võivad muutuda ka kodukäijaiks tontideks ja kui suudate, ärge laske sel juhtuda. Liigne jyngerlus ja “tervemõistuslik” eitamine on mõlemad Masingu uurimist ja mõistmist pidurdanud. Vaja oleks vahepealsemaid teid. Elujõuline kultuur ei vaja oma suurmeeste kuulutajaid, vaid pigem mitmekylgselt inspireeritud inimesi eri tegevusaladelt. Õnnelik võib olla see õpetaja, kelle õpilased lähevad eri suundadesse ega jää teda kopeerima. Ja ma usun, et Ukul on seda õnne olnud. Ta on puudutanud väga erinevaid elusaatusi. Ja nii vist tänagi – igayhele oma. Need, kes on kohal rohkem kultuurilise teatri pärast, saavad omad etendused ja need, kelle sydames Uku palju aastaid on elanud, saavad ehk meie öeldu või Eenu talukohal ja selle aia taimedes tuntava kaudu endasse natuke selgust ja õnnistuse temalt, kelle pärast me täna siin selles koolimajas oleme.

Masingust rääkides ainult luuletekstide või teoloogiliste väidete pinnale jääda on praegusel ajal, kui nii palju materjale on kättesaadavad, juba veidi kummaline – tema luule ja usk olid eluga lahutamatult seotud, see elu oli väga mitmekylgne ja paljud muud teemad tulevad sellega tegeldes iseenesest kaasa. Ta ise imestas, et on luuletajaid, kes piirduvad ainult luuletamisega. Temale olid paljud näiliselt erinevad tegevused sama inimese põhiylesande täitmise pyyded. Tuleks juba loobuda sellest Masingu kummardamisest ja eristaatuses hoidmisest, mis viib meid ainult temast kaugemale – tuleks luua rohkem seoseid teda ymbritsenuga, näha neid, kes teda mõjutasid, teada inimlikku poolt ja leida natukenegi uusi perspektiive talle lähenemiseks, muidu on tulemuseks mingi standartne ja vangistav masinglus, mida ma kutsuksin meie kultuuri yheks kinnismõtteks. See on mingite yksikute Masingu lausutud ja kontekstist välja tõstetud tõikade lipukirjaks kuulutamine, jutud tema naistevihkamisest, ta pessimismi ja stiili matkimine, mitte aga oma elu elamine, mida Ukuga tegelemine ju eelkõige ergastada võiks. Õnneks on neid oma raja käijaid hulgake teiegi seas. Kuna ma pean end rohkem loovisikuks kui kirjandusteadlaseks, siis lipsab siia juttu paratamatult ka isiklikke asju – ärge pange pahaks, ma pole saanud Ukuga teisiti tegelda, kui teda tunnetada pyydes.

Loe edasi Uku hilisluule Elutundest →

 Toon selle enne valimisi kirjutatud loo uuesti esilooks, ta siin Taskus ei äratanud suuremat tähelepanu. Täna saan öelda, rumaluse võim kinnistus tänu valimistel veelgi.  See mis nüüd juhtuma hakkab ei ole meelikosutav kindlasti. Kuigi ma tean, et on kombeks kahelda ja tark on meil enamasti see, kes usub ka kehvas seisus imet.

Lugupeetud Tiiu Kuurme kirjutab Hariduslistis täna nõnda:  “Edgar Suure kõiki ja kõike põrmustav võit Tallinna linnas tõi meelde Kaarel Haava murelikud kirjutised ühiskonnaõpetuse sisust, kus ühiskonda ei õpetatavatki, ja ka üldisema küsimuse – kas meie haridus on ikka haridus? Kui Eestis on ikka nii palju valimisõiguslikke, kelle jaoks pole olemas põhimõtteid, ausust, eetilisust, elementaarset mõtlemis- ja mõistmisvõimet, väärikust, autunnet jne.jne., küll aga omakasu, ahnust, madalalaubalisust, siis räägib see ühtaegu meie haridussüsteemi pankrotist. Nimelt on kõik see eelnev ju eeskätt harituse küsimus, mille peaks kindlustama haridussüsteem. Ma olen mures meie riigi kestmajäämise pärast. “

Mõtlesin siia lugema meelituseks panna Edgar Savisaare pildi, või siis purjus professor Priimäe oma, aga kosutasin oma meelt ja panin selle iseenda, liblikaga koos oleme Vändara metsas. Sealsamas Hariduslistis räägitakse emigreerumisest. Äkki mõtleks emigreerumisest maale, loodusese, vaimsemasse keskkonda. 

Kirjutasin raadiomeeste palvel sellise loo ja lugesin ta ka mõningate kärbetega, et raadio aega ära mahuks, läinud kolmapäeval Vikerradios ette ( tulemus on kuulatav ka Teatritasku Muusikamapis). Usun, et võiksin selle loo kui päevapoliitilise unustusehõlma lasta kui ei oleks mõnd märki, mis loole kaalu annavad. Nimelt lubati lugu Rahvusringhäälingu kodukale üles riputada. Saatsin neile oma pildi ja siinoleva tekstigi selleks. Aga ei riputatud, mulle ei ole öeldud miks. Teine selle sama looga seotud seik kah piinab, nimelt kirjutas mu kolleeg Nädalises pärast selle teksti raadios kõlamist sellise kommentaari: ”  Kuram! Ma ei saanud mitte midagi selle karvase poisi jutust aru. 🙂 “. Mul on tunne, et me riigis on midagi tõsist lahti. Lugege ja andke tuld. 

Loe edasi Tulevastest valimistest tagantjärele tarkusega →