Kes keda? Andres Lepik ja Janek Vadi, etenduses Rööv.

“Vahetage kööginuga päris pistoda vastu ja pange seifi ehtsad kalliskivid. Siis on korras,“ nii mõtlen ja ütlen trupile pärast Õisu mõisas nähtud lavastuse “Rööv” läbimängu. Lavastuse esietendus on homme, 2. juulil.
Ennastarmastav, edev ja küüniline kirjanik Andrew Wake (näitleja Andres Lepik) meelitab enda majja oma naise armukese Milo Tindle’i (näitleja Janek Vadi). Wake on edukas kriminaalromaanide autor, kes on kiindunud mängumaailma ja mängu. Tema õnnetuseks on mängur ka Tindle. Ja mängud on üpris julmad. Meeste mängud naise pärast ja mitte ainult. Mõisas näidatava meeste mängu korraldavad Viljandi MTÜ Kultuuritsehh noored tegijad.

Loe edasi Detailitäpne röövimise mäng Õisu mõisasaalis →

Põrgupõhja etendus on lõppenud, seekord. Vasakult: Maie – Merilin Kirbits, Lisette – Merle Palmiste, Põrgupõhja Jürka – Uku Uusberg, Kusta – Martin Mill ja Õpetaja – Hannes Kaljujärv.

Jaan Tooming vaatas Tartus Toomel Põrgupõhja etendust ja kirjutas Teatritaskule sellest, mida nägi ja mõtleb. (Teatritasku tegija ei ole paljude Jaani arvamustega päri ja on mitme lavastaja Dvinjaninovi mahamagatud ja märkamata jäänud võimaluste pärast pigem kuri. Küündimatust vabandab vaid selle tunnistamine. Mõne aja möödudes peaks need “kurjemad” mõtted siinsamas Teatritaskus ka kajastuma.)

“ Õndsad on, kelle meel on puhas, sest nemad näevad Jumalat “. Nii on öeldud Mäejutluses . Ja väljajutluses ütleb Jeesus:“ Õndsad on vaesed “ . Mõlemad kehtivad Tammsaare romaani Põrgupõhja uue Vanapagana kohta kenasti: on ju Jürka / Vanapagana meel puhas ja ta on tõeline jumalalaps ning ka vaene, kuigi kohaomanik nii kaua, kuni Kaval – Ants krutskiga talu omandab. Ei tea mina, kas nii on vaadeldud Vanapaganat, sest pole kõike selle romaani ja lavastuste kohta lugenud, k uid minu arust on tahtnud Tammsaare kujutada uut inimkonna Päästjat.

Loe edasi Vanapagan kui inimkonna Päästja →

Kolunid ses lavastuses – Bändzo ja Saks, ehk siis Bonzo ja Mäks, ehk siis Andrus ja Tõnis.

See lugu on kirjutatud Maalehe tarvis ja siin on ta üleval toimetamata kujul.

Rakvere teatri üks selle suve lavastusi “Kadunud tsirkus” kannab alapealkirja “Mälestus olemata eilsest”.

Rakvere teatri täna esietenduvas lavastuses “Kadunud tsirkus” laulab kloun Saks, keda mängib Tõnis Mägi, üht mitte väga ammust Eriti Kurva Muusika Ansambli lugu „Karussell kivisel rannal“. See laul, /aina keerleb vaid karussell üksinda kivisel rannal, /oma lippude lehvides, kedagi kutsudes veel /oma viimse kui sendi ma temale selle eest annan, /et tunda koos nendega olevat kusagil teel/ on Sven Kuntu kirjutatud, tekst ja viis. Kirjutajat meest ei ole enam. Tema laul on etenduses elus.

Teine etenduse kloun, Bändzo, keda mängib Andrus Bonzo Albrecht, laulab seal kusagil “Tsirkuse” teise vaatuse alguses oma laulu Urmas Lennuki sõnadele, kus muu hulgas ütleb: /silmapiirile sõuab üks kadunud naer/ üks nutmata nutt/ milles valus on raev/ kus päevade algus ja õhtute lõpp/ kus kõnnib see kloun ja see laul/.

Saks-Mäks ja Bändzo-Bonzo laulavad täna ja hiljem koos Tõnis Mägi laulu Juhan Viidingu sõnadele: /igas asjas tuleb tunda piire/ nalja tehti, nüüd peab piisama,/ koorem peale, meil on kaunis kiire/ ärge viitke aega niisama/. Juhan on läinud, tema luuletus “Kolimine” on aga kirjutatud nagu täna just „Kadunud tsirkuse“ jaoks.

Loe edasi Ja siis tuleb Rakvere teatri suvi – “üleni valges!” →