Autori M.M. postitused
Katk ja kahepalgeline ehk armastades tegutsemine on armastus
Lavastaja Elmo Nüganen hetk pärast Jumala Narride Vennaskonna esietendust.
Jumala narride noored näitlejad pärast esietendust.
Lugu ilmus ajalehes Postimees – http://www.postimees.ee/?id=356547
Jumala Narride Vennaskond
Peter Barnes
Lavastaja: Elmo Nüganen
Tõlkija: Anu Lamp
Kostüümikunstnik: Reet Aus
Muusikaline kujundus: Riina Roose ja Jaak Jürisson
Mängukoht: Põrgulava
Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased Katariina Kabel, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Jane Kruus, Liis Lass, Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius, Kristiina-Hortensia Port, Maiken Schmidt, Priit Strandberg, Kaspar Velberg, Kristiina Jalasto, Auri Jürna, Diana Leesalu, Paavo Piik, Sander Pukk ja Ingel Undusk ning Linnateatri näitlejad Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Epp Eespäev, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Kalju Orro, Andres Raag ja Margus Tabor.
EMTA lavakunstikooli 25. lennu bakalaureuselavastus. Kursuse juhendaja on Elmo Nüganen.
Esietendus: 04.12.2010
Linnateatri uuslavastus, mille originaalpealkiri on „Punased ninad“, naerab välja religionääride ja kiriku taevaliku ja maise kahepalgelisuse ja jätab alles lootuse, et narrid pole narrid niisama, on üksmeelselt Jumala narrid.
„Jumala narride vennaskond“ on erakordne lugu ja lavastus mitmel põhjusel. Need põhjused kõlavad kokku. Alguses on näitemäng. Selle on tõlkinud teatrit ja keelt tundev Anu Lamp.
Loe edasi Katk ja kahepalgeline ehk armastades tegutsemine on armastus
Vene pere väikesed valed
Egon Nuter ja Andres Lepik Raplas kultuurimaja lava üle vaatamas, enne etendust.
Ajal kui Vikileaks paljastab maailma suuri valesid on üpris turvaline vaadata Jaak Alliku lavastust Vana Baskini teatris nimega „Valedetektor“. Kes ikka hakkab meie väikeseid valesid avalikkuse ette tirima.
Lavastus esietendus 29.novembril Tallinnas Salme kultuurikeskuse suurel laval ja juba teine etendus mängiti Rapla publikule.
Lavastaja Jaak Allik ei alusta komöödialavastust jalaga tagumikku andmisega, ta laseb hoopis klaveril mängida ja mahedal näitleja häälel rääkida. Mis juttu mahehääl pajatas enam ei mäletagi, tähtis oli lavastaja märguanne vaatajale, et tegemist ei ole niisama naljapildumisega.
Vene autor Vassili Sigarev, on kirja pannud loo, mis võiks läbi naeru puudutada keda iganes. Kavaleht ütleb muuhulgas, et Sigarev on sealmaa „uue dramaturgia“ viljakaim, värvikaim ja rahvusvaheliselt tunnustatuim autor. Need kolm värvikus, viljakus ja rahvusvaheline tunnustus kõlavad smamoodi nagu hea ametniku kriteeriumid Eestis, et ei jooks, käiks kellast kellani tööl ja oskaks keskmisel tasandil inglise keelt, aga olgu see lihtsalt meeledetuletuseks, mis maailmas täna tähtsad asjad on.
Sisalike teed inimmõtte koridorides
Tartu uue teatri „Sisaliku tee“ finaal on õõva tekitav, magusa diskotümaka saatel on ufosisalikud jõudnud me peadesse oma jäljed jätta, me emotsioonid nahka pista. Kividel on sisaliku jälgi siiski veel näha. Fotod: Lauri Kulpsoo
Jaan Tooming, Margus Mikomägi
Tartu Uues Teatris tegutsevad sisalikud. 11. novembril esietendus Genialistide klubis „Sisaliku tee“. Lavastus kummutab kahtluse, et sisaliku teed enam jälgi ei jätvat.
Ivar Põllu kirjutatud ja lavastatud näidend on selline eksperiment, nagu me neid Eesti teatris ammu enam näinud ei ole. Tegu ei ole harjumuspäraseks saanud vormiotsingu või -otsingutega. Näitlejad Kristel Leesmend, Katrin Pärn ja Nero Urke otsivad teatrisse ja enda ellu uut sisu. Selline tunne on mul ka, et see sisuotsing on seotud uute näitlejatehniliste, täpsemalt mõttetehniliste mängude ja eneseleidmistega. Aga see on nii habras asi, et sellest avalik kirjutamine võiks seda kahjustada. Kui nii on, nagu tundub, paistab see varem või hiljem nagunii silma selle koosluse tulevastes töödes.
„Sisaliku tee“ algab matustega. Tagantjärele on siin ootamatu seos 28. novembril esietendunud Draamateatri lavastusega „Panso“, mis lõpeb matusega. Aga nojah! Ega ma Tartus legendaarse Jaan Toomingaga kõrvu istudes ja sisalikke vaadates ei teadnud seda, et Tallinna Panso-etenduses on mu kõrvalistuja tema õpetajast rääkivas tükis noore teatrimuutja sümbolina sees. Ird ka on seal Tallinna inimeste Panso-tükis. Ja suureks sai lavastaja Jaan Tooming ju mitmeid aastaid pärast seda aega, millest räägib Panso-näidend.
Voldemar Panso viimane valss
See lugu ilmus 30.11.2010 ajalehes Postimees.
Raimo Pass, Tiit Sukk, Maria Avdjuško ja Mait Malmsten – “Panso”.
See, mida Voldemar Panso (1920–1977) Eesti Draamateatri väikesel laval mõtleb, teeb ja ütleb, ulatub aegade tagant nõnda valusalt tänasesse, et etendust vaadates küsid – kust ta teadis?
Küsid, mis maailmas muutunud on, mis mitte?
Enne surma haiglas olev Panso ütleb muu hulgas, et elule tuleb vastu naeratada, sest ega tema, siga, sulle niikuinii naeratama ei hakka.
Mälusillad
Merle Karusoo on kõigele muule heale lisaks pedagoog. Ta kannab noorele mehele – siin on tähtis, et «Panso» autor Paavo Piik on veel lavakoolis Elmo Nüganeni õpilane – kokku oma õpetaja kirjutatu ja ülekirjutatu.
Sünnib näidend, millesse muu hulgas on seotud see tarkus, mille omalt poolt lisab näidendi vormistaja, noor kultuuriilma siseneja. Ja siis hoopis teiste elu- ja teatrikogemustega lavastaja Karusoo peab vormistatud lavatekstist täpselt kinni. Arvestab tingimusteta.
Lavastaja ja näitlejad on loovad seal, kus teksti enda loovus selleks võimaluse jätab. Olgu siin näiteks kaks stseeni. Üks, kus tehakse teatrikooli sisenemisel tavaks saanud etüüde, ja teine, kus «Hamletit» esitatakse me teatriajaloos muutuste alguseks peetava Suitsu õhtu vormikeeles. See on hästi tähelepanuväärne.
Lavastaja Karusoo ja trupp lähtuvad nagu hea orkester vaid nootidest ja mängivad ikkagi nõnda, et kõik on oma, iga kord uus ja kõlab, nagu mängitaks esimest korda.
Laupäevasel eelesietendusel – Panso eluajal nimetati selliseid etendusi kontrolletendusteks –, plaksutas publik üksmeelselt, pikalt. Tänuaplaus oli selline, et vaatajatele oma näitlejaandekuse uue tahu avanud Panso osatäitja Mait Malmsten ka lavastaja Merle Karusoo kummardama hõikas. Ma ei ole sellist asja enne näinud.
Voldemar Panso viimane valss
See lugu ilmus 30.11.2010 ajalehes Postimees
Raimo Pass, Tiit Sukk, Maria Avdjuško ja Mait Malmsten – “Panso”.
See, mida Voldemar Panso (1920–1977) Eesti Draamateatri väikesel laval mõtleb, teeb ja ütleb, ulatub aegade tagant nõnda valusalt tänasesse, et etendust vaadates küsid – kust ta teadis?
Küsid, mis maailmas muutunud on, mis mitte?
Enne surma haiglas olev Panso ütleb muu hulgas, et elule tuleb vastu naeratada, sest ega tema, siga, sulle niikuinii naeratama ei hakka.
Mälusillad
Merle Karusoo on kõigele muule heale lisaks pedagoog. Ta kannab noorele mehele – siin on tähtis, et «Panso» autor Paavo Piik on veel lavakoolis Elmo Nüganeni õpilane – kokku oma õpetaja kirjutatu ja ülekirjutatu.
Sünnib näidend, millesse muu hulgas on seotud see tarkus, mille omalt poolt lisab näidendi vormistaja, noor kultuuriilma siseneja. Ja siis hoopis teiste elu- ja teatrikogemustega lavastaja Karusoo peab vormistatud lavatekstist täpselt kinni. Arvestab tingimusteta.
Lavastaja ja näitlejad on loovad seal, kus teksti enda loovus selleks võimaluse jätab. Olgu siin näiteks kaks stseeni. Üks, kus tehakse teatrikooli sisenemisel tavaks saanud etüüde, ja teine, kus «Hamletit» esitatakse me teatriajaloos muutuste alguseks peetava Suitsu õhtu vormikeeles. See on hästi tähelepanuväärne.
Lavastaja Karusoo ja trupp lähtuvad nagu hea orkester vaid nootidest ja mängivad ikkagi nõnda, et kõik on oma, iga kord uus ja kõlab, nagu mängitaks esimest korda.
Laupäevasel eelesietendusel – Panso eluajal nimetati selliseid etendusi kontrolletendusteks –, plaksutas publik üksmeelselt, pikalt. Tänuaplaus oli selline, et vaatajatele oma näitlejaandekuse uue tahu avanud Panso osatäitja Mait Malmsten ka lavastaja Merle Karusoo kummardama hõikas. Ma ei ole sellist asja enne näinud.