Autori M.M. postitused

Järvamaa – hea teatri kultuuriruum

 

 

 

alt

 

alt

Esana lava.

 

See lugu on kirjutatud homme Albus Kukenoosi viljaaidas esietenduva „Prohvet Maltsveti“ lavastuse, Albu valla ja kogu Järvamaa auks, kus kultuuris on sündinud, juhtunud ja sünnib-juhtub veel mõndagi.

Ma pühapäeval paepäevade aegu käisin Paide ajatornis. Seal liftis, mis inimesi ajas liigutab, liigutas mind teatrist mõtlema Järvamaal ja sellest, et kultuuripuuted on pea ainus, mis alles jääb.

Laku perset, püssamies“ – selle sentensiga algab mu jaoks minu isiklik Vargamäe lugu. Hiljem alles tuleb sesse teater selle sõna otseses mõttes. Kes nüüd selle tsiiratsinna rahvaliku laulu „Kus sa käisid, valge jänes“ teksti otsima hakkas, leiab sealt tõesti sõnad, kuidas jänes Moskva linnas käis ja püssimehel püss lahti läks. Mul on selle lauluga Vargamäe seos ennekõike. See laseb mõtetel uidata.

Loe edasi Järvamaa – hea teatri kultuuriruum

Teiega koos teeks teatrit

Nad on täiskasvanumad kui ise julgevad mõelda

 

´alt

Alumine rida vasakult: Vallo Kirs, Imre Õunapuu, Hendrik Vissel, Rait Õunapuu ja Kristian Põldma. Üleval: Jaanus Tepomees, Katrin Kalma, Maaja Hallik, Maarika Palm, Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Saara Kadak ja Siim Maaten.

 

See lugu ilmus ajalehes Postimees. Siin on nüüd rohkem pilte ja tegin ära ka enda vigade paranduse. Sorry Kristian.

 

Laupäeval, 22. juunil said Viljandi kultuuriakadeemia 2013. aasta 150 lõpetajat Ugala teatris kätte oma ülikoolidiplomid.

Teiste seas lõpetas akadeemias IX lend etenduskunstide osakonna teatriinimesi, lavastajaid ja näitlejaid.

Vaatan Ugala teatri terrassil kuut neist ümber ümmarguse laua ja ütlen südamest: teiega koos teeksin teatrit. See ei ole lihtsalt emotsioon, vaid nende noorte nägemise, kuulmise ja tähelepanemise tulemus viimase nelja aasta kestel. Tean neid nägupidi ja pisut tegupidi…

Ajan juttu lavastajate Vallo ja Siimu ning näitlejate Klaudia, Katrini, Kristiani ja Imrega.

Loe edasi Teiega koos teeks teatrit

Dinosaurus on surnud

alt

Siis.        Fotod Viio Aitsam

 

Mülleri Sass on surnud. 1996. aastal märkasin temaga intervjuud tehes fikseerida ka täpse aja. Need Sassi mõtted on mõeldud ja räägitud Pärnu-Jaagupis 29. juunil, niisiis 17 aastat tagasi. Tookordse loo pealkiri oli “Dinosaurus on elus”.

Olen 17 aastat tagasi tehtud pika intervjuu algusesse kirjutanud täna tõsinaljakana tunduva viite „Mõned päevad tagasi tuhandete lemmik Sven Kivisildnik on ajalehes Post kuulutanud: Aleksander Müller jättis joomise maha.“ Enne intervjuud näitas Sass mulle uhkelt seda ajalehte ja juhtis tähelepanu, et temast kirjutatu kõrval on teine lugu ja kui kahe loo pealkirjad kokku lugeda, moodustub veelgi uhkem pealkiri: „Sass Müller jättis joomise maha. Homodel lõbu laialt“.

Loe edasi Dinosaurus on surnud

Plahvatus ploomipuuvõras

 

alt

Leopold köögis: “Sa otsid puhtust – aga see ei tähenda mittemäärdunut, vooruslikku või vaga. Sa otsid selgust. Ma tean, et sa praegu ei usu, aga ütlen ikkagi – see kõik ON mööduv ja see  praegune on selle – kristalliks põletava, täielik puhastuse – osa. Aga ka kõige raskem osa. Selleks, et saada puhtaks ja selgeks. Täiesti selgeks. Kuni kõige tähtsam ei ole, et keegi sind armastaks, vaid see, et oled ise selleks võimeline. Ükskõik, mismoodi. Võib-olla see ei puutu enam inimestesse. Võib-olla see on juba ainult kosmos, maailmaruum, kõiksus, tühjus.
Sa elad selle üle. Kas või üks kord veel.”. Leopoldi sees on Lauri Kaldoja, temaga köögis Liisa Pulk.

 

Lavakooli 23. ja 24. lennus õppinute taaskohtumine lavastuses “Mõnikord on kõik nii selge“ on sündinud rühmatööna, kus erinevad positsioonid ja funktsioonid loominguliselt tulusalt sassi läinud. Nii juhtub ka selgituste jagamisel: dramaturg Maria Lee Liivak kõneleb, lavastaja Kertu Moppel kirjutab.

 

Küsis ja kirjutas Piit Põldma

 

Kas lavastust võib vaadata kui manifesti?

Maria Lee Liivak: Nüüd ma räägin enda seisukohast, kuidas mulle tundub… Manifest kindlasti mitte, pigem, ma arvan, me oleme kõik kes kauem, kes vähem aega tagasi, lõpetanud kooli ja meil on tekkinud küsimusi. See on väga selgelt üks subjektiivne vaade teatritegemisele või Oliver Sacksi (neuroloog, kelle uuringud lavastust inspireerisid – PP.) tõlgendamisele ja tajuhäiretele… Oliver Sacksist oleme ammu juba kaugel, see ei puutu enam asjasse.

Mingitel hetkedel on see küll väga tugev või jõuline, aga sealt ei kao ära subjektiivsus. Me ei ütle, et teatrit peaks niimoodi tegema, psühholoogiat niimoodi käsitlema.

Loe edasi Plahvatus ploomipuuvõras

Tõnis Mägi: Mida on maailmas uut…

 

alt

Müümata naer.

 

Tõnis Mägi laulis Andres Valkoneni Leelo Tungla kirjutatud tekstiga laulu “Leib jahtub”, kus muu hulgas sõnad “Mida on maailmas uut/ kiirus vaid kiirus ei muud…/” 1975. aastal ja laulab seda sootuks sügavama tunnetusega vahel ka täna.

Lugu ilmus Maalehes algselt.

Nädalavahetusel laulis ta Ultima Thulega Tallinna lauluväljakul ja ei ole sellega, ennekõike endaga rahul. Täpsem on siiski, et ta ei olnud rahul heliga, helitehnikute tööga, võimendusega. Me vestluses tuli see jutuks ikka ja taas. Et sõnu kokku hoida, märkisin selle refrääniks…

Kuna oleme Tõnis Mägiga alates 2006. aastast, väiksemate vahedega, ajanud juttu pea iga päev, julgen artistile, legendile, maestrole ses loos “sina” öelda. Ehkki vahel, kui ta laval, on ka mul tahtmine teda hoopis teietada.

 

Mis toimub, Tõnis?

Kui see on nüüd avalik jutt meil, siis ma ei taha, et seda võetaks kui vingumist, aga kui ikka heli ei ole paigas, siis on kontsert rikutud mu jaoks… Aga mis toimub… maailmas on üleujutused seal, kus neid kunagi selliselt pole olnud, Eestis süüakse enne jaanipäeva valminud maasikaid, kusagil Ameerikas on nii kuum, nagu ei ole olnud meile teada oleva ajaloo vältel…

Miks mulle meeldib teha väikeseid kontserte? Teen tavaliselt väikese koosseisuga või üksi. Mul on oma helimees, keda usaldan. Kuulen ennast ülihästi ja kuulan enne ka ära, milline akustika on eri kohtades. Väldin oma kontsertidel lärmi, aga seda ei suudeta täna ikka või enam teha, kui tegu suure rahvamassiga näiteks Tallinna Vabaduse platsil või lauluväljakul.

Kui tegu suurema “staadioniga”, on niisiis peaaegu sisse kirjutatud, et asi ei pruugi toimida, et heli, mida lavale kuulen, ei kõlba kuhugi. Ja ma ei tunne ennast siis laval hästi.

Eltoni soojendamisel tegid heli mingid Läti mehed, heliprooviks aega polnud. See oli häbiasi. Eks ole nii ka, et peaesineja pannakse tiptop paika, teised jäävad… Kuna ma neid asju tean, oleksin pidanud sellest esinemisest ära ütlema.

 

 

alt

Mõtlev Mägi.

 

Loe edasi Tõnis Mägi: Mida on maailmas uut…

“Reaalsuse” eri varjundeid ei saa seadustada

alt

 

Ilmus Maalehes: http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/margus-mikomagi-reaalsuse-eri-varjundeid-ei-saa-seadustada.d?id=66311294

 

Maailm lekib, Eesti riik on juba kaelani rabalaukasse vajunud. Suu lahti tegemine tähendaks uppumist või…

See, et hiies lõkete süütamist pool aastat uuriti, on jabur. See, et enam kui poole aasta “töö” päädis maausulistele trahvi määramisega, on jabur. See, et maausuliste juhid nüüd püha(d) toimingu(d) seadusesse kirjutada tahavad, on jaburamgi veel. Aga tüüpiline. Selles mõttes, et me riigis kõikvõimalikke inimeseks ja väärikaks olemise hälbeid arvatakse seadustega vältida võivat.

Sedamoodi jaburus on ju ka häältevõltsimise juhtum, kus juhtivad poliitikud nagu ühest suust kuulutavad, et teeme süsteemi ümber, muudame seadusi ja taas on asi kõige paremas korras. Kas ikka on?

Olin minagi see, kes avalikus ruumis kõvahäälselt arutas, kuidas võim ja raha inimese kiiresti ära rikuvad, temast väärikuse välja väänavad ja aatemehestki tuulelipu ehk siis kõigega kohaneva monstrumi kujundavad. Kuni… Nüüd on tunne, et valmivasse Eesti rahva muuseumisse tuleks eraldada väärika inimese ekspositsiooni pind. Meil aga lööb laineid uudis sellest, kuidas Euroopa Liit plaanib seadusega keelata ahjude kütmise.

 

Loe edasi “Reaalsuse” eri varjundeid ei saa seadustada