Kui me tutvusime, Türil.                                      Viio Aitsam tegi pilti.

Nähtud etenduse konteksti meeleolupeegeldus

Ugalas esietendunud „Amalia“ ei ole ainult autistliku teismelise lugu.

Viljandi uuslavastus „Amalia“ tõi üsna ootamatult meelde Linnateatri lavastuse „Neli aastaaega”. Et seost seletada, tuleb tunnistada, et vähemalt Eestis on selliseid lavastusi väheks jäänud, kuhu saab minna ka ainult sellepärast, et näha oma lemmiknäitlejat, jajah, seda ühte „itaeverit” või „markomatveret”. Kuidagi nii meil on, et üks lavastus peab meile enam pakkuma. Mina läksin Ugala lavastust vaatama Klaudia Tiitsmaa pärast ja ei kahetse. Julgen „Amaliat” soovitada ka teistele.

Minu jaoks sai väljakannatamatu üksinduse võrdpildiks stseen „Neljast aastaajast“, kus näitleja Evelin Võigemast, kasukas seljas, tühja seina ääres külmetades kükitab. On seal väike ja suur korraga ning üksi. Evelin mängib „Aastaaegades“ minevikuga naist.

Näitleja Klaudia Tiitsmaal on „Amalias“ stseen, kus ta soovib, et Erja Lehtinen talle külla tuleks. Ja sellepeale mässib ta ennast tihedalt teki sisse. Erja on 17aastase Amalia kujuteldav sõber, kelle kohta ta ise ütleb: „Kujutlussõbra juures on see hea asi, et üks aru otsustab iseenda ja kujutlussõbra eest. Minu aru.“ Need kaks näitlejat, Evelin ja Klaudia, nende mängitud naised, said seal Ugala etendusel korraks mu peas kokku. Amaliale on autor diagnoosi kirjutanud – autist.

Loe edasi Piirjooned, segadik ja kitsas pragu mõtteid peatada →

Ülle Ulla.

Elu pingeid võib samastada ja mingil määral võrrelda ka kirgedega. Mis sind kannab, kui sa midagi kirglikult teed… Sa võid seda samastada entusiasmiga. Kirg võib maha jahtuda, aga armastus on eatu. Ilma armastuseta ei sünni midagi tõeliselt väärtuslikku. Armastus ei küsi east.

Ma olen sellest rääkinud ja kirjutanud raamatus „Mister Fred“, aga ma tahan sellest teile rääkida. Ülle Ulla oli minu esimene armastus. Lasteaias. See oli tõsine kiindumus. Ülle on kirjutanud ja öelnud minu kohta, et olin lasteaia kõige ilusam poiss. Meid õpetati. Pidi pidu tulema.

Mäletan, kuidas… Jooksupolkas on niisugune koht, kus sa pead tüdruku ühelt-käelt teisele viskama, talle otsa vaatama ja naeratama. Ma mäletan seda peensusteni. Mäletan oma seisundeid. Olen vahel mõelnud nii, et tont teab, mida kasvatajad oleksid mõtelnud, kui nad oleksid tegelikult teadnud minu seisundit ja seda, mida ma läbi elan kuueaastaselt.

Ülle kord, kui sellest rääkisime, ütles, et see on küll tore, kui üks poiss selles eas elab läbi midagi sellist, mida tal on elu lõpuni võtta. See on enam, kui saab koguda.

Ma arvan, et see esimene kogemus, see on mehe kogemus. See on meesterahva seisund. Ma olen selle seisundi kordumist ju hiljem tundnud ja kogenud. Jaaa. Ma olen õnnelik juba sellepärast, et selles eas sattusin ma kokku tüdrukuga, kes tekitas minus soovi meheks kasvada. Meheks suure algustähega.

Mäletan, et ma seda tüdrukut ka väga austasin. Ma ei teadnud siis, mis on austus. Ma ei teadnud siis üldse suurt midagi, aga ma mäletan seda, mis ma tundsin. Mäletan ta rahvariideseeliku karmust, kui panin talle käe ümber piha. Sõrmeotstega mäletan isegi selle vöömustri kirja. Need on hämmastavad üksikasjad, aga mul on üksikasjadele mälu, eriti varalapsepõlvest.

See oli ilus tüdruk, ma nägin ilu. Aga seal on veel midagi. Sest mul pidi olema midagi kaasa võtta, kui ma seda tüdrukut nägin.

FRED JÜSSI                                            

Lugu ilmus Maalehes, Fred Jässi sünnipäeval

29.jaanuaril esitles kirjastus SE & JS rahvusraamatukogus kaht Fred Jüssi uut raamatut − „Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid“ ja „Kivimustrid“.

„1998. aasta kevadel, aprillis, toimusid Mariehamnis Ahvenamaal Baltimaade kultuuripäevad.

Kõneldi vähe, rohkem lauldi, mängiti pilli ja tehti näitemängu. Sõideti ringi ja käidi kirikus, mängiti veel pilli. Rääkisin noortele Eestimaast ja näitasin pilte. Eestimaa on ilus maa.

Ühel õhtusel loengul oli kuus inimest, igaüks ise rahvusest – kõige toredam kuulajaskond, kelle ees on mul kunagi tulnud seista.

Veidike jäi aega ka omapead ringi vaadata. Ilus ja võõras maa. Aina graniit. Ühel pärastlõunal võtsin fotokoti ja kõndisin läbi linnulaulust rõkkavate salude Natö bioloogiajaama juurde. Majas vaikus – vara veel. Aga sarapuud ja sinililled õitsesid ja lahekäärudes askeldasid veelinnud. Seadsin end ühele kaljule.

Vaatasin kaljupinda oma istumise all ja jäin õhtuni…“

Loe edasi Elusad kivimustrid vaikuse maastikel →

Alustada on kõige raskem. Mulle ei anna rahu üks kusagilt loetud mõte, et lambakarjus ei käi karja ees kunagi. Hoopis läheb selle sabas. Ta ei aja lambaid heinamaale sööma, nood teavad ise, kuhu minna.

Siia juurde mahub üks pilt, mis meenus, kui ajakirjandusmagistrantidega rääkisime loomade tarkusest. Üks neist jutustas, kuidas nad oma peikaga tülli läksid ja teineteise peale häält tõstsid, põhjuseks vaid, kes prügikasti välja viib.

Olukorra lahendas nende kass, mõlema armastatud elajas. Olla vaikiv kass olnud seni, aga noorte inimeste kõrgendatud hääli kuuldes kõnelema hakanud. Või tõrelema ‒ koleda häälega. See oli nii mõjunud, et mõlemad esiteks üllatusid ja siis enese üle naersid.

Tüdruk ei rääkinud, kes prügikasti välja viis. Seda ka ei öelnud, kas tema kass kõnelema jäigi. Aga paar päeva tagasi kirjutas ta, Anna-Liisa, ühe arutluse teemal „Kriitik ‒ kas kirurg või terapeut“.

Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 1 Tagumisest vagunist väljavisatud vedru →