Autori M.M. postitused

Lev Erenburg soovib olla kasulik Eesti kultuurile

 

alt

 

Meister Lev Erenburgi (saab novembris 60-aastaseks) näitlejakursusele Peterburi teatriakadeemias said sisse 17 noort inimest. Kümme noormeest ja seitse tüdrukut, teiste seas ka kolm Eesti näitlejat: Jaak Prints, Kristo Viiding ja Hendrik Toompere noorem. Poiste konkurss oli kursuse võtnud lavastaja sõnul 30 ühele kohale ja naiste konkurss 200 ühele kohale.

 

Rääkisime meister Erenburgiga, kes Peterburis, Skype vahendusel 6. augustil. Juttu alustab tema, kuna intervjuu alguse ajaks olime juba mõndagi jõudnud ära rääkida…

 

Lev Erenburg: … sa küsid, kas juba tuntud näitlejad, kes alustavad minu juures, peavad alustama nullist. Jah, nad peavad. (Ülipikk paus) Aga see ei ole kerge. (Paus, siis kiiresti, sõnadel vahet jätmata) See on raske, see on raske, see on raske.

 

Loe edasi Lev Erenburg soovib olla kasulik Eesti kultuurile

Mälestus olemata eilsest

 

Priit Põldma -semiootika üliõpilane

 

Roman Baskin lavastas päevapoliitilise “Hamleti”?

alt

Hamlet – Üllar Saaremäe .

 

„Lahustuks see liig, liig sitke liha,“ palvleb Hamlet, jälgides videoülekannet valitsuskabineti istungilt. Keskkond, kus Üllar Saaremäe Hamlet, Peeter Tammearu Polonius, Epp Eespäeva Gertrud tegutsevad, võib kummastada, aga palved ja pihtimused on ehedad ja isiklikud.

Roman Baskini lavastuses Rakvere linnusemüüride vahel kohtuv trupp on vahest siinmaine „Hamleti“ ideaalkoosseis.

Lavastajakontseptsioon teeb Helsingöri lossist Ilmeksimatute partei residentsi, korrumpeerunud ja intriigitseva. Loojad salvavad lavalt otsejoones ühiskonda, tekib vaimukaid paralleele, kohandumisi tõsieluga. Siiski säilib kahtlus, et vertikaal ja horisontaal ei lõiku, Shakespeare ei hakka poliitilise satiiriga päris valutult kokku kõlama: liiv jääb vahele, kuigi lavastaja seda läbipaistvaks klaasiks pressib.

Sõnumiselgus äratab aukartust. Ehkki mõni tekstikärbe või tegevuslik lahendus tekitab küsimusi, mõne stseeni tähendus on laval teine kui näidendis ja originaalteksti struktuur vaidlustab paar korda lavaloogikat, jookseb lugu selgelt ja lobedalt. „Hamlet“ on astunud edukalt nüüdisaega, tulnud veenvalt kõnetama tänapäeva.

 

Parteimaffia, kloun, baleriin

Parteimaffia kontrastiks on Baskin hingesõlmena loonud näidendi näidendis: näitlejad on muusikud, Helsingöri tulevad Tõnis Mägi, Kärt Johanson, Ahti Bachblum. Tulevad üksjagu nii endana kui ajastu lühikroonikana, slepis rõõmustavaid, puudutavaid assotsiatsioone. Kui Saaremäe muusikuid tervitab, lahvatab äratundmishelk… Eelmine kohtumine, millele Hamlet viitab, tuleb korraga meelde: see oli ju „Kadunud tsirkus“, Urmas Lennuki tekst ja Üllar Saaremäe lavastus näitetrupile, kuhu kuulusid ka Mägi ja Johanson. (On´s side välja mõeldud või tõeline ning kes valvab väljamõeldise ja tõe piiripunkti?)

Mägi ja Johanson, klouni ja baleriinina läbi aja kulgedes, ilmuvad Hamletile meelde tuletama lunastavat lapsepõlve, elamise saladuse sisu, olemise kordaminemise ja rõõmustava meeletundlikkuse võimalust. Tõepoolest, kui sedasi igal aastal jõhkraid partei suvepäevi väisates kas või ainus kuulja uuesti elule äratada, on sel Maaks kutsutud taevakehal veel elulootust.

Hirm hakkab hooliva, päevi näinud müstika pärast ometi, sest loojavabaduse ja lapsepõlvekogemuse võimalikkusele ei või võimumängude kadalipus kindel olla. Kas unenäomaailm saab jätkuvalt olla helge avastustemaa või ulatub sinna argine süngus, ohutunne?

Saaremäe Hamlet evib ergast suhet illusiooni reaalsusega. Ütleb Mäksiga laulusõnu kaasa, mängib kujutletavat kitarri või trummi, unustab end… ent päris priiks kontserdi karmist eesmärgist ei saa, halvad uned tükivad vahele. Mägi muigab läbinägelikult mõrkja siirusega, Johanson naeratab nukralt; neil on, kuhu minna, on oma tee, aga Hamletile on Taanimaa vanglaks…

„Kadunud tsirkuse“ žanrimääratlus oli „mälestus olemata eilsest“. Olemata eilse mäletamine, kujuteldava taastamine, illusiooni meeldetuletamine on kui teatri kvintessents, muusikute etteaste selle kuulutajaks.

Loe edasi Mälestus olemata eilsest

Vene puuted… hoopis teatri pinnal

alt

Lavastaja Lev Erenburgi meistriklass. Vasakult Külli Reinumägi, seisab Jaak Prints, Hendrik Toompere noorem ja meister.

 

alt

Alina Karmazina ja Kristo Viiding meistriklassis.

 

Selle suve kõige kõvem teatriuudis on see, et üle paljude aastate hakkab sügisel Peterburis lavastajaks õppima kolm noort lavadel juba silma paistnud Eesti näitlejat. Oleg Lojevski ütleb: “Ei ole halbu näitlejaid, on halvad lavastajad. “.

Loe edasi Vene puuted… hoopis teatri pinnal

Looduslike helide vaikelu püüdmas

 

alt

Vallo Kirs peab palgaläbiröökimist.

 

Vastab Vallo Kirs. ( Viljandis. Juuli 2013)

 

Lavastajadiplom?

Arvasin enne Viljandi Kultuuriakadeemiasse astumist, et lavastamist ei ole võimalik õppida. Küll aga on võimalik luua õppimiseks võimalikult soodus pinnas. See pinnas oli nelja aasta jooksul Viljandis olemas. Nüüd tuleb ennast vaid edasi arendada ja edasi õppida. Kool ehk õpetaski õppima. Lavastajadiplom iseenesest ju ei tähenda midagi. Nii nagu kaunis pilt kalasupist ei tee veel kõhtu täis.

 

Harrastusteater ja professionaalne teater?

Ma olen alates 7. klassist osalenud kooliteatris. Sealt sain ma julguse ja tahtmise ennast väljendada. Niisamuti sündis sealt soov ja tahe lavastada. Olen ka enne teatrikooli lavastanud ja mänginud üliõpilasteatrites, mida võib samuti harrastusteatriteks liigitada. Neid rühmitusi seob tihtipeale soov, vajadus ja tung ennast ühistes tegemistes leida ja avastada. Need on minu arvates ühed väga olulised inimeseks kasvamise meediumid.

Professionaalsus on kutseoskus. Professionaalsusest jääb vahel ka professionaalsetes kooslustes vajaka.

 

Loe edasi Looduslike helide vaikelu püüdmas

Teekond mööda teatri argimütoloogiat

 

Roman Baskini lavastatud ja Gabriela Liivamägi ülespildistatud “Hamleti” eelugu, kabinetiistungid, matused… väärib suurt fotonäitust, seal on dramaturgia sees vägevalt. Alljärgnev lugu ilmus esmalt Maalehes.

 

alt

Hamlet – Üllar Saaremäe.  

Aeg liigestest on lahti, neetud rist, ja teatrilt suves nõuab paikapanemist.

Pärast „Hamleti“ esietendust Rakvere linnuse jubedast, lausa eluohtlikust kivitrepist alla turnides mõtlesin, et ei lähe tuttavatele tegijatele õlale patsutama. Mitte sellepärast, et poleks põhjust olnud. Lihtsalt see peegel, mille Roman Baskin koos näitetrupiga paariks tunniks publiku ette asetas, oli liiga kõver, et rõõmustada.

Lavastuse kavalehel on kirjas, et tegevus toimub Taani võimupartei peakorteris. Kui oleks suutnud etendust vaadates ennast Taani riiki (kus “miski mäda”) mõelda, siis ehk oleks läinud.

Loe edasi Teekond mööda teatri argimütoloogiat

Elan Raplamaal elusamust…

 

alt

See lugu ilmus mais ajakirjas Eesti Loodus. Raela kivipildid on siin lisaks.

 

Küsin vene aadliku, eesti näitleja Peeter Volkonski sõnadega endalt ja mitte esimene kord: Mis maa see on? Ma ei tea vastust. Õnneks.

1998. aastal, kui Raplamaal tähistati Mahtra sõja 140. aastapäeva, mängiti siin vanal sõjaväljal Eduard Vilde romaanist tõugatud lugu taas maha. Ja vaat siis Peeter Volkonski selle „Mis maa see on?“ sõnad kirjutas. Siiri Sisak mängis mõisapreili Juliette Marchande´. Nii, nagu ikka läheb asjadega, mis imelised, sai see Siiri viisiga kaunis laul üldtuntuks alles 2011. aasta laulupeol.

Mis maa see on, siin pole ühtki mäge, /vaid metsad lõputud ja laukasood,/ kuid siinne rahvas täis on imeväge/ ja kummalised nende laululood.//.

Siin ei ole mu jaoks ülearune märkida, et sel laulupeol juhatas sedasama laulu Raul Talmar, koorijuht, kes Raplast läbi vilksus mõni aasta tagasi ja mu mõttemaailma midagi selle vilksumisega ikka oluliselt juurde andis…

alt

 

Loe edasi Elan Raplamaal elusamust…