Teatrikülgede küsimustele vastab harrastusteatri lavastaja ja tõlkija Tiit Alte.
Miks inimesed tegelevad harrastusteatriga?
Siin on palju põhjusi ja… nüüd jõuame alguse juurde tagasi. Esimene on aegade side. Eestis on juba ligi sada viiskümmend aastat harrastusteatrit tehtud ja see on auväärne traditsioon. Omavaheline suhtlemine ja kooskäimisrõõm kuuluvad ka muidugi asja juurde. Aga mitte ainult. Kindlasti on inimesed, kes harrastusteatritesse satuvad, need, kes ei lepi väljakujunenud olukordadega, kelle südamel on asju, mis tuleb teistele välja öelda, kellele kõik ei ole ükskõik. Kõigeks selleks annab teater oma võimalused.
Ja mis peamine ‒ muidugi armastavad kõik teatrit. Harrastusteater on Eesti professionaalse teatri alustugi. Kui me kujutame endale ette püramiidi, siis harrastusteater on selle püramiidi alus. Sellelt aluselt kasvavad välja nii teatrivaatajad kui -tegijad. Ilma aluseta läheb iga püramiid uppi.
Miks just vene uusdramaturgia?
Vene tänapäeva dramaturgia on tõesti mulle viimasel ajal silma jäänud. Algas see põhjalikumast tutvusest vene 19. sajandi kirjanduse, eriti Dostojevki, Gontšarovi, Turgenevi loomingu ja muidugi Ostrovski ja Tšehhovi dramaturgia tundmaõppimisest. Tundub, et nii nagu Tšehhov on Ostrovski teatriideede jätkaja, nii on tänapäeva dramaturgid 19. sajandi vene kirjandustraditsiooni jätkajad. Tajusin aegade sidet eriti selgesti Tšehhovi puhul.
Näiteks on Lopahhini (Kirsiaed) idee müüa osa aiast suvilakruntideks oma mõistlikkust ja elujõudu kinnitanud just eelmise sajandi 90ndatel aastatel, kus nn datšnikud on muutunud vene küla hingeks. Nad korraldavad kohlikku elu, arendavad põllumajandust ja taastavad kirikuid. See side on tajutav ka puhtkirjanduslikult.
Griškovets, Võrõpajev ja teised nn uussiirad (rumalamat nime kirjandusvoolule on raske leida, nagu oleks olemas, noh… ütleme, uusarmastus) on oma otsingutes sama ausad, kompromissitud ja julmadki kui nende eelkäijad 19. sajandil. Ja alati on neis näidendeis küsimine viimse, tähtsaima, elu mõtte ja inimeseks olemise saladuse järele.
See on seesama jumalaotsing, mis pani liikuma 19. sajandi kirjanduse. Sellepärast pole need näidendid tähenduslikud ainult venelastele, vaid kõigile. Kõigile, kes suvatsevad ennast inimeseks nimetada. Samas iseloomustab neid näidendeid omalaadne lihtsus, justkui igapäevasus ja rutiingi. Nad on lähedased nagu naabrimees ja ometi sama saladuslikud nagu kauge Jumal, või Teine Inimene. Inimene, kelle mõistmiseni viib tee südame, mitte aju kaudu. See kõik muudab selle dramaturgiaga tegelemise huvitavaks, põnevaks avastusretkeks.
Tiit Alte Kehtnas 13.aprillil 2013 . Fotod: Viio Aitsam
Mida sa ise praegu teed?
Kunda teatritrupiga tegelen juba pikka aega: algas see 1980. aastate lõpus, siis tuli vahe sisse. Nüüd tegelen selle trupiga uuesti 2008. aastast. Sel viimasel perioodil on valminud neli lavastust ja viies on käsil.
Kunda ei ole mul ainus teatritrupp, praegu juhatan teatritegemist veel Väike-Maarjas, Tapal ja esimestest märtsipäevadest ka Rakveres. Lavastusi, mis on kogu tegevusaja vältel tehtud, ma kokku pole lugenud, aga umbes kolmekümne kanti võib neid olla.
Veel lavastasin ma, eelmisel aastal, Kesk-Eesti Näitetrupiga Vaclav Haveli näidendi „Keskendumisraskused“. Selle etendusega liigume praegu ringi ja eelkõige Kesk-Eesti inimesed võivad neid etendusi oma kodukohas praegu näha saada.
Jaanuaris Elvas toimunud rahvusvahelisel harrastusteatrite monolavastuste festivalil “Monomaania” sai Kaido Veski, kes mängib Karmanovi Võropajevi „Sententside“ lavastuses, parima meesmonomaani tiitli. Mais ootab ees rahvusvaheline harrastusteatrite festival, kus lavastus „Pantelei Karmanovi sententsid“ esindab Eesti harrastusteatrit.