Tere sõber

 

Teater on tee, mida mööda on vaja minna… Kuidas seda lavastada? Külm on ju. Andrus Kivirähk ütleb, et näidendit kirjutades ta ei vaeva ennast sellega, kuidas. Kui ta tunneb, et tegevus peab olema pilve peal või maa all, siis ta selle sinna ka kirjutab. Ei mõtle sellele, kuidas laval pilve peale saadakse. See ta heaks teebki, et usaldab kirjutades neid, kes seda lugu kord mängima hakkavad.

Tunnistan, et mul ei ole seda kirja kerge kirjutada. Mõtlen sellele, et sõnad, sõnad sõnad… Kui selgus, et ma ei saa sellest, mis südamel, silmast silma rääkida, jäin hätta. Kõigepealt, miks öelda, siis mida öelda ja siis ka, kuidas öelda. Aga kirjutamata ka ei taha jätta, see oleks kergema vastupanu tee. Mind julgustab, et selle kirja loeb ette Margus Kasterpalu.

 

Margus Kasterpalu helistab publiku oma kodutalu saali, vaatama Jaan Kruusvalii näidendit “Tasandikkude helined”.

 

Nõnda siis. Lasin silmad taas kord üle te praeguse repertuaari ja see, mis sealt vastu vaatas, tundus liiga tavaline. Argipäevane. Üllatusteta. Teater, hea teater kindlasti ei tohi olla igapäevane, tavaline, isegi tuntud headuses ei peaks see nii olema.

Ma ootaks teilt enamat. Usun, et ka need ootavad, kes ei teagi täna veel, et tahaksid teatrisse. Ma siin teile mõeldes mõtlesin ka oma jalajälgedele ses teatris, Eero ja Eeva Neemretele ja Rein Malmstenile mõtlesin ja Peeter Tammearule ja Indrek Sammulile.

Suhtlen vahel Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumis, Lembit Petersoni käe all ühtlasi õppiva noormehega ja ta hiljuti kirjutas mulle nii:

 

 

„Käisingi Viljandis “Idiooti” vaatamas. See tundus tõepoolest väga-väga elus teater! Ja aus. Ja ühest üheshingamisest, ühesmõtlemisest ja -mõistmisest, teha-tahtest, elutahtest kantud.

Mõtlesin siis ka seeüle, kuidas mind sel aastal ühtmoodi on puudutanud selliste lavastajate tööd, keda enam-vähem peaaegu ühte põlvkonda paigutada võib. Panin enda jaoks kokku sellise rea: Uku Uusberg, Kertu Moppel, Kristjan Üksküla, Mirko Rajas, Vallo Kirs.

Mõtlesin tarkuse, aususe ja väärtuste otsingu peale nende töödes. Mõtlesin, kui tore on neid lavastajaid just praegu vaadata ja näha ja nende töödest vaimustuda – sest küllap nende suurte tegude aeg ligineb!

Ja “Idioodiski” puudutas seesama elutarkus, läbinägelikkus, haavatavus, pessimism ja seejuures ikkagi puhtaks, ausaks jäämine, lootusse jäämine. Aga mitte rumalalt ega pimedalt. Mitte vaatamata valule loota, vaid just valule vaadates loota.

Mõned kohtumised annavad usku ja usaldust elus ja teatris. “Idioodi” vaatamine ja Lennuki intervjuu on nende seas. Aitäh!“

 

Miks ma teda nii pikalt tsiteerin? Aga seepärast, et saaksin tsiteerida oma vastust talle. Olgu siin rõhutatud see, et mõlemas, nii selle 18-aastase noormehe kirjas kui minu, 56-aastase vanamehe vastuses on kirjas see kõik, mis teeb elu elamisväärseks ja teatri selle elu elusamaks elamise osaks.

Ma vastasin talle nõnda:

 

„Ma materjali valimist pean ülitähtsaks, ka selles teatriruumis, mille nimi repertuaariteater. Juhan Viidingut meenutades – ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

Ja veel üks asi, me kahe, sinu ja minu vanuse ja kogemuste ja elatud elu vahe. Minu ja sinu elu jooksul nähtud teater plussmärgiga kunst. Ilmselt sa võiksid olla mu lapselaps. Ja ometi saab nii sinu põlvkonna kui minuvanuste teatrikunsti vastuvõtt olla sarnane. See kinnitab, et nende asjade äratundmist, mis on päris, vanusevahed ja see kõik, mis sellega kaasneb (erinev lugemus, elu erinevates ühiskondlikes formatsioonides… see, kui palju sul raha taskutes on või ei ole), ei tähenda mitte midagi – päris kunst või pürgimine sinna on päris, vanusest ja ajast sõltumata. See tähendab vaat just seda viimast.“

 

Nüüd on Margus teile juba nii palju sõnu ja ridu ette lugenud, et jätkub mõtlemisainet ehk. Üks asi veel ‒ olen otsinud siin ilmas tuge. Oma olemasolule ja mõtetele. Mingil ajal ei ole ma seda teadvustanud, seda otsimist, ja mingil ajal on see olnud mu elamise põhisisu. Kõige paremini on mu jaoks elu mõtte sõnastanud Uku Masing, kes ütleb, et tuleb tahta elada elusamat elu. „Elusamus,“ ütleb Masing. No ja siis on ju nii, et vahel kaob isu. Kaob isu piire laiendada ja kikivarvule tõusta.

Olen mõelnud, et teater võib olla see koht, kus isu tagasi tuleb. Ja vahel ei tule ka, aga võiks.

Üks mõtetest siia juurde on see, et mida vanemaks inimene saab, seda vähemaks jääb autoriteete. Eeskujusid. Ma ühe leidsin, ikka teatri vallast. Tema nimi on Oleg Loevski ja ta on Venemaalt. Kui me viimati kohtusime temaga, peeti taas ühes teatris esietenduse pidu, lauad olid kaetud ja meeleolu pidulik. Me omavaheline vestlus ei olnud viisakuste vahetus. Tundus, et pean selle salvestama ja teistega jagama. Ja Oleg ütles siis keset peomelu, et olgu, läheme otsime omaette olemise ja räägime. Ma rõhutan ‒ teised pidutsesid. Ta oli valmis teatrist rääkima hommikuni ja see ei ole sõnakõlks. Niisugune mees.

Aga muu hulgas rääkis Oleg nõnda… Ma panen selle siia nii, nagu me jutus oli, dialoogina. Ja see jääb kirja viimaseks otsaks:

 

OL: … Artistidele on alati olnud tähtis au ja kuulsus, ilma selleta teatrit ei ole…

MM: Jajah, aga …

OL: … esiteks: artist peab mängima. Peab olema laval. Kui ta tunneb tahtmist olla laval, on ta artist, kui ei, siis las tegeleb millegi muuga. Tõelisi lavastajaid on tõesti vähe, aga näitleja, artist peab oma elu mingil etapil usaldama lavastaja kätte, peab minema koos lavastajaga, teda uskuma ja usaldama.

MM: Aga kui sellist lihtsalt ei ole?

OL: Tuleb otsida! Tuleb otsida ja ei tohi ennast käest lasta, käega lüüa. Tuleb lugeda ja elu vaadata lahtiste silmadega. Ma olen selle probleemiga, et andekad inimesed väsivad ja ära lagunevad, ennast piinanud väga.

Nii on läinud, et sõidan aasta jooksul läbi pea kõik Venemaa teatrid. Ma näen seal ikka ja jälle inimesi, kellel eile veel silmad särasid, aga täna on pilk tuhm ja sära kustunud. Retsepte ellujäämiseks ei ole, on vaja otsida, ise luua olukordi… On vaja kasvatada võlureid isiklikus keskkonnas. On vaja kogu aeg midagi luua, muidu lähed kiiresti hapuks.

MM: Ikkagi…

OL: Mul on sõber, Kreeka lavastaja, ta teeb maailmas näitlejatele suurepäraseid meistriklasse, näitlejatreeninguid. Tema rääkis loo, et annab mis tahes riigis näitlejatele esimese ülesande, et tehke, mida tahate. Seepeale, kus tahes riigis, esimesed 15 minutit hüpatakse ja karatakse, tehakse nägusid, väänatakse käsi. Aga kõikjal pärast 15 minutit kõik lamavad põrandal ja ei tee midagi. Ja ongi nii, et tegelikult inimene ei tahagi midagi teha.

Elu korjab meilt kõik ära ‒ nooruse, tervise, armsad inimesed, ja kipub võtma ka peaaegu kõige tähtsama, elu vastuvõtmise värskuse. Et elamine ei võtaks meilt uudishimu ja oskust imestada, on vaja endas teha äratamisi kogu aeg. Näitlejad ei tohi nutma jääda, et meil ei ole lavastajaid, vaid nad peavad teda otsima. Otsima ümberringi ja iseeneses. Tuleb leida õpetaja, siis õpetaja tappa ja edasi minna. Tuleb elada. Teist võimalust ei ole.

 

Ja üks jutt on veel. Teatritundja Oleg Loevski rääkis ka sellise loo, et Medvedev või Putin tõstis Venemaal neljas teatris palgad kolme- või isegi neljakordseks. Lootus siis oli, et kunstiline kvaliteet tõuseb samuti mitmekordseks. Ja ma ei ütle siin, kuidas päriselt läks.

Kordan ennast: ootaks teilt enam. Ja uskuge mind, et siis on elu elusam. Nagunii. Hakkas pisut soojem.

 

Margus Mikomägi 16.12 2012 Raplas