Margus Mikomägi

Margus Kasterpalu viib meid fotograaf Siimuga hakatuseks Pärnu Endla teatri Küüni. Seal on üleval Aime Undi kujundatud lava lavastusele „Hingede öö“. Karl Ristikivi romaani kirjutas Margus dramatiseeringuks 15 aastat tagasi. Juba siis oli selles loos kaasa mängiv Hermann Hesse “Stepihundi” tekst.

On kahe proovi vaheaeg. Tunnen, kuidas tahaks sellel laval mängida. Tahaks kohe istuda purpurpunasele kanapeele, sirutada käed kettide otsas rippuva trepi külge, tahaks sosistada, et kuulda, ja karjuda, ehmatamaks iseennast. Miski tõmbab ja miski ütleb, et see on teiste lava, nende, kes lavastuse saladust teavad, et ma ei tohi. Ei tohi lõhkuda lavasaladust. Ma jään oma liistude juurde, küsin hoopis ja kuulan vastuseid Teatrikülgedele.

Margus Kasterpalu, kahe proovi vahel.              Pildistanud Siim Solman

 

Küsin Marguselt, miks 2009. aasta märtsis tema jaoks just see tekst tähtis on ja mitte miski muu. Ta vastab, et naljaga pooleks võib öelda – naine ütles! Ma sellepeale ütlen jämeda häälega, et see pole nali, on hoopis väga tähtis asi.

„See 15 aastat tagasi tehtud dramatiseering oli natuke väiksemate kogemustega mehe tehtud kui ma ehk praegu olen. Samas see asi, mis „Hingede öös“ sees on, kuidas üks keskealine mees on, kas siis päriselt või oma peas, üksi või vähemalt võõras, et ta ei tunne ennast ümbritsevas ühiskonnas omana, kõnetatuna, see tundub olevat praeguses ajas teema küll. Võib-olla mitte ainult minu jaoks, võib-olla on seda küsimust ajas rohkemgi kui minus. Nii ma tundsin ja sain naiselt tuge.“

 

Keskealised on väsinud

Keskealine tark mees kipub meil Eestis pildilt kaduma, tema hääl ei kõla, ja see kipub olema nii mitte ainult teatris. „Jah vist küll on niimoodi. Kapitalismiperiood on käskinud meestel metsas jahil olla ja väga palju saaki koju tarida. Rohkem kui jaks kannatab. Edukas olemine ei ole lihtne, väsitab tõesti ära.“

Ma vanadest meestest nüüd räägin Margusele, ja enda kogetust, kus kogemused, mõistus ja väljaütlemist vajav tarkus, mis me üksikutes vanades meestes ju olemas on, jääb kardinate varju, kitsasse marginaalsesse ruumi ehk. Nii ei teagi targad teatrist hoolivad noored mitte midagi Eesti suurepärasest näitekirjanikust Jaan Kruusvallist, kui vaid üks mu isiklik üllatus näiteks tuua.

Keegi pole neile öelnud ja ise „vanad“ ennast eksponeerima ei hakka ju. Kes teab, ehk kõlab meie noorte tegijate peas mõni välismaa hääl või hääled…

„Üldine rääkimise foon, müra… seda on nii palju, et selleks, et su häälekene seal üldse kõlaks, peaks jube palju rääkima või vähemalt väga valjusti. Seda ju ei tahaks, tahaks öelda inimlikult, mitte karjudes. Tahaks rääkida nii, et keegi kuulaks. Seda ei ole võimalik teha, siis loobudki,“ haakub Margus mu arutlusega.

Ta siis ütlebki, et selles mõttes on teater kõrghea asi: „Võtad näiteks Ristikivi ja räägid Madis Kalmeti kaudu võõra mehe loo ära ja inimesed kuulevad. Need ei ole küll päris oma sõnad, aga päris võõrad ka mitte.“ Margus ütleb, et see on võimalus, aga ta ei arva, et sellest piisab. Ma ka ei arva, aga see on parem ikka kui mitte midagi.

 

Maailm marginaliseerub

Teatrit ähvardab oht marginaliseeruda, seda päris teatrit, mis hinge poeb ja haiget teeb ja kosutab. „Kui teha justkui missioonitundest midagi, et teater ei marginaliseeruks, teha midagi, mis tegelikult ei kanna seda pretensiooni välja, siis see teeb sellele missioonile karuteene. Ma kuidagi arvan, et kelleltki ei saa rohkem nõuda kui tal on. Minul teatri marginaliseerumisest päästmise missiooni küll ei ole. Ma oma filoloogi haridusega saan vahest just teksti väärtustavate ja tekstile keskenduvate asjade lavale panemisega niimoodi hakkama, et nad vaadata sünnivad. Ma ei ole endale eesmärgiks seadnud teatrikeele muutmist, uuendamist, nüüdisajastamist, otsinguid… Selleks peaksid olema kutsutud ja seatud inimesed küll, aga ma ei loe ennast nende hulka kuuluvaks. Keegi võiks, jah, niimoodi tunda küll, et tal on selline missioon.“

Üldkultuuriline teadvus äkki ei ole näitleja ameti juures enam nii määrav kui ta kunagi on olnud. „Jah. Nii nagu Undusk on Tuglase kohta ütelnud, et meie kultuurimetsade isahirvesid on varasematel aegadel näitlejate seas olnud ehk rohkem. Samas, kui mõelda, siis pole ju häda, kui Jalakas midagi räägib või Ojasoo võtab arvata või Nüganen, eks neid kuulatakse ikka ka,“ arutleb Margus.

Meile tundub, et näitlejad on ehk tänases ajas oma käsitööoskustele ja pildil olemisele nii palju aega ja energiat kulutanud, et selliseks sügavamaks eneseharimiseks võib-olla tõesti jaksu ei jätku. On selline tunne. „Seda ei saa kuidagi ühele põlvkonnale süüks panna, ma tahaksin ka tunduvalt rohkem. Olla targem ja parem iga päev. Ei jõua,“ ütleb Margus Kasterpalu.

 

Meist sõltub, mida näeb Voitinski

Ma ei tea, kas näitleja Aarne Üksküla kultuuripreemia vastuvõtmisel öeldud sõnad Voitinskist, kes meie maale sattudes peab tõdema, et jälle olen sattunud maale, kus pole keelt ega kultuuri, puudutas laiemat üldsust. Oli see hüüdja hääl kõrbes? Juba?

„Ma kardan, et lause iseenesest „kui tuleb jälle mõni Voitinski“ ei ütlegi enamikule mitte midagi. Kes see on, mis kontekst, on see mingi Üksküla tuttav, mingi ta vana sõber? Ilma Tammsaareta, Mauruse koolita ei jõuagi see kusagile. Selline asi ei ole üldse võimatu ja sellest on kahju,“ ütleb Kasterpalu.

„Hingede öös“, mis 14. märtsil Endlas esietendub, on Marguse sõnul Madis Kalmeti suus tekst, kus ta ütleb, et ma ei sa põleda ainult iseendast.

„Lõpuks on kõik otsas ja kõik. Selleks, et põleda, pead ju midagi kusagilt juurde saama. Kuidagi, millegi pärast, on surve andmisele või väljakäimisele hirmutavalt suur. Ma arvan, et tuleb ikka endast kaugemale vaadata.“ Margus toob näite, et Endla „Hingede öö“ näitlejarahvas on öelnud, et nad kohe ootasid, et saaksid mängida just sellist teksti.

Me lõpetame Marguste vestluse sellega, et ei tahaks, et tuleb Voitinski ja peab nentima: tal ei ole midagi vaadata, tal ei ole midagi kuulata. See, mida ta näeks, ei sõltu mitte kellestki, kes kaugel…

 

 

“Hingede öö” lava kujundas Aime Unt