Heldur Meerits, Hans H. Luik ja Tarmo Jüristo Haapsalus, teemaks kultuur ja majandus.

 

Kaks kultuurimonoloogi meestelt, kelle nime ette tiitliks enamasti ärimees käib.

Oktoobris avaldatud Eesti rikaste Top 500 paigutab Hans H. Luige kohale number 23 ja ütleb ta tegevusaladeks kinnisvara ja meedia, Luige varandust hindavad Äripäeva analüütikud 52,5 miljoni euro suuruseks.

Heldur Meerits on samas topis kohal number 33. Tegevusalaks on märgitud üks sõna – finants. Heldur Meerits on Hansapanga asutaja ja teda teatakse Eestis kui investeerimisspetsialisti. Tema varandust hinnatakse 48,7 miljoni euro suuruseks.

Mõlemad monoloogid peeti Haapsalus Kultuuri koja foorumi majandust ja kultuuri puudutavas paneelis. „Vaidlus, debatt… peenuse tekitamine peaks olema au sees,“ ütles Hans H. Luik pärast kahe monoloogi lõppemist. Ja dialoog tekkis kohapeal. Äkki tekib ka lugejate peades.

Kultuuri tunnuseks ei ole sõltumatus rahast

 

Heldur Meerits: Ma proovisin veidikene sättida ja korrastada mõisteid “majandus” ja “kultuur”. Ülo Vooglaidu õnneks meie hulgas praegu ei ole, muidu kuluks aeg definitsioonide peale ära. Mõtlesin mõistetele ja see ei aidanud mind ka liiga palju edasi. Pigem mul tuli hoopis meelde, kuidas väljend „loomingulised liidud“ on mind mõõdukal määral alati ärritanud. Selles sisaldub justnagu teade, et ülejäänud alad ei ole väga loomingulised.

Kui ma mõtlen inseneride tööle, siis seal on üsna tihti tegu loomingulisusega. Loominguline on ehitajate töö, isegi politseinikel võib esineda loomingulisust ja kõige lõpuks meenus mulle loominguline raamatupidamine. Et võibolla me peaks leidma loomingulisust natuke laiemalt ka, kui ainult paari käe näppudel loetavate organisatsioonide liikmete hulgast.

Tihti juhtimist käsitlevates aruteludes joonistatakse üks mull ja teine mull ja vaadatakse, kas neil on ühist osa. Arvatavasti me niisama lihtsalt ei saa, et meil on üks mull kultuur ja teine mull majandus. See seos on ikka vähemalt kordi keerulisem. Mis ühtlasi tähendab ka seda, et ma teile ühte lihtsat lauset selle kohta ei oska öelda.

Edasi mu mõtte liikus sellele, kuidas erinevad valdkonnad omadega toime tulevad. Üks viis mõelda kultuurist on, et tegijad ei pea ennast müüma, et nad teevad n-ö puhast kunsti.

Aga kui vaadata nüüd mingeid valdkondi – teatrit, filmi, videot, võibolla isegi tsirkust… siis me leiame, et mingisuguses otsas on seal tooted või institutsioonid, kes suudavad turult piisavalt raha korjata ja ennast ära elatada. Teises otsas on inimesed ja organisatsioonid, kes ilma metseenide või ka riigi toetuseta kuidagi toime ei tule.

Samas ei saa ma kuidagi olla nõus sellega, et kunsti või kultuuri tunnus on sõltumatus rahast. Samahästi võiks ju siin küsida, kas ta tahab olla ka valitsusest sõltumatu… Nii, et see arutelu mind kahjuks ka lõpuni ei viinud.

Üks mõte teisest ooperist, mis on rohkem päevapoliitikaga seotud. Ma kaldun uskuma neid inimesi, kes kuulutavad heaoluriigi lõppu. Rein Taagepera kirjeldas, kuidas impeeriumid lõpetavad. Seal oli erinevaid võimalusi – võib lõppeda suure pauguga ja võib lõppeda pika visinaga. Ma pelgan, et ilmselt heaoluriigiga juhtub samamoodi. Kreekas ja Lätis toimus suur pauk, mingis teises kohas käib pikk visisemine.

Ma siin näen kahte põhilist trendi. Üks on tuntud rahvastiku vähenemine, teine riikide võlakoorem. Eesti puhul ülisuur võlg, mida oleks tarvis vähendada, probleem ei ole. Küll on probleem rahvastiku vananemine.

Kultuuri ja kunstiinimestel… ütleme ühiskonnal, valitsusel ei ole tulevikus jagada neile nii palju raha. Kultuuriinimestel kas on tarvis mõelda uue ameti peale või siis vaadata, kuidas sellesama ametiga ennast saab turul ära elatada. Kahtlemata riiklik finantseerimine jääb, aga selle pärast on tarvis võidelda pensionäride ja haigekassaga.

Vaat selline kurb ennustus minult.

 

Intelligentsus on oskus teha valikuid

 

Hans H Luik: Ma räägiksin suure himuga sellest, milles mul on edevust kahtlemata palju rohkem kui pädevust. Aga kuna mul on ajakirjaniku ettevalmistus, siis tunnen ennast võõral alal improviseerides ülimalt hästi ja enesekindlalt.

Räägiksin kultuuri sisust. Enne kui riigipalgalised inimesed laval debateerisid, oli jutt ikka rohkem organisatsioonilistest vormidest ja rahastamisest.

Intelligentsus on minu meelest valikutes, on valikuvõime. Kui me räägime majandusest ja raha jagamisest kultuurile, siis peame rääkima ka tagasisidest ja meie esindajate kohusest neid valikuid teha. Ma sellest räägin ka, mida professorid peavad Eesti kultuuris põhiliseks. Viimasel ajal on Loomingus, kolm numbrit järjest, aga ka Vikerkaares ja Keeles ja kirjanduses sisukas debatt olnud professor Veidemanni juhtimisel. See minu meelest räägib ka sellest, mida rahvuslik kultuuriorganisatsioon peaks tegema. Alustan vahetegemisest.

Ma esmalt räägin nende toetuseks, kes ütlevad, et on võimalik teha vahet meelelahutuse ja kõrgkultuuri vahel. Hiljem toon alfredrosenberglikus võtmes mõned näited selle kohta, kuidas vahetegemisega võib ennast purki mängida. Isegi üsna noored kollektiivid teevad seda, need, kes otsustavad KULKAs, filmi sihtasutuses või kujutava kunsti puhul rahade paigutamist.

Niisiis, mul oli väga kurb kuulata ja ma ei olnud kindel, kas ma kuulen õigesti, kui minister Jänese ajal tulid kokku spetsialistid, et arutada konsertasutuste käibemaksu küsimust. Kõlas tõepoolest kapitulantlik, igav ja impotentne tees, aga me ei suuda ju vahet teha. Vahet teha selle vahel, kas on tegu mingi perfoormeriga, etenduskunstnikuga Lauluväljakul Õllesummeril või tõesti kõrgkultuuri etendusega, kontserdi, ooperiga. Suudame ikka küll! Aga mitte vahetult. Me suudame vahet teha oma parimate esindajate ehk ekspertide abil.

Ma siin tahan toetada Rein Langi. Ei ole küsimust, et keegi peaks reguleerima seda, mida vaba isik vabal maal loeb, eriti õhtul üksinda, väsinuna. Aga on võimalus otsustada küll, kuhu läheb OPM, ehk other peoples mony (maksumaksja raha. MM).

Ma töötan alal, mida rahastatakse vabatahtlikult. Inimesed annavad vabatahtlikult kas reklaami tarbides või meie tooteid ostes ära raha. Aga need inimesed, kes töötavad riigi kui ultimatiivse maksukoguja rahaga, peavad otsustama. Nad peavad olema kindlad, et nad suudavad vahet teha. Ja kui vahet teha ei suuda, on tegu ebaintelligentse toimimisega. Neil tasub anda oma koht üle neile, kes suudavad. Seda kohta peaks üle andma kiiremini. Sest vaadake, need otsustajad saavad ühiskonnas liiga vähe tagasisidet. Tagasiside organiseerimine on tegelikult avaliku raha kasutajate ülesanne. Nad teevad seda kehvalt.

Meie ümber on kohutavalt meediat. Eesti inimene,eriti praegusel ajal, kus maal lõpeb tööpäev keskmiselt kell kolm. Mu hea kursusekaaslane Andrus Saar ütleb, et inimesed lähevad koju ja hakkavad igaüks klõpsides omaenda isiklikku meediaprogrammi koostama. Kus on korralik meediakriitika? Kus on korralik kriitika nendele otsustele, mida tehakse meie kõige kallima kunsti – filmi rahastamisel?

Ma nüüd lähen natuke kõrvale, see on nüüd, rõhutan, ma naljatamisi ütlesin, alfredrosenberglik osa ehk siis kultuuri dekadentsi kriitika. Vaadake neid pagana filmi sihtasutuse otsuseid. Sinna on üks ja sama punt ennast tõenäoliselt kinnikiilunud, ma ei tea detaile, aga see mind kui ajakirjanikku ei takista karvavõrdki teie ees esinemast.

Vaadake neid filme, te tunnete nad ilmselt ära, kui ma natukenegi viitan. Meie kõige kuulsam film, ainus, mis Canne jõudis, on film, mis teatavasti põhineb naturaalselt elulisel ainestikul. Seal isa veab oma poissi läbi narkourgaste, läbi hoorapunkrite ja lõpuks ahvatleb poja enesetapule. Sama autor, keda ma väga toetan, sai Eesti riigilt rahastuse teise filmi jaoks. Filmile, mille sisu on umbes selline: üks neetud maniakk hakkab rassilistel ja usulistel motiividel tapma ja tapab terve filmi aeg, sinna küünilist möla juurde ajades, ja lõpuks saab ise kuuli.

Siis, te olete näinud filmi, kus mingi tühja pilguga introvert arusaamatutel põhjustel oma firmast lahkub, tassib mingit koera raibet läbi filmi, lõigub noa ja kahvliga oma Ida -Virust pärit pruuti ja lõpuks satub ise lihakarni lõikelaule. Teda mängib Taavi Eelmaa selles filmis.

Siis on ses reas film, kus täielikud jobud panevad püsti ectasy vabriku, hakkavad üksteisele narksi müüma. Üks neist on suure ja tähtsa võmmi poeg ja lõpuks läheb kinni, ennäe üllatust.

Siis on üks film, mis jäi kahjuks Jüri Sillarti viimaseks teateks kunstimaailmale, kuidas ühed tüübid kogunevad klassikokkutulekule. Üks neist tahab teisi õhku lasta, siis nad joovad, tarbivad narkootikume ja ärplevad omavahel. Selle filmi stsenaariumi on kirjutanud minu isa, ma ei tea, miks Sillart selle oma viimaseks teateks valis.

Te teate neid filme ise, punased elavhõbedad ja pangaröövid… ma ütleks, et selline dekonstruktsioon on läinud üle teatava tasakaalu piiri. Öeldakse küll, et Toomas Vint, klassik, on teinud selliseid novelle ja romaane, kust tahaks põgeneda, aga ta on teinud ka selliseid maale, kuhu tahaks põgeneda. Mingi tasakaal siin on.

Kui dekonstruktsioon muutub mainstreemiks, siis sellel peab olema lõpp.

Minu meelest Eesti demokraatia üldisemalt ei täida oma põhiülesannet, et vahetada, vahetada aegajalt valitsejaid, nii peaks see muidugi olema ka kunsti otsustajate puhul. Aga neid ei kritiseerita, nii et las ma olla ses mõttes pioneer.

Kujutavast kunstist, tühjadest näitustest ja nonfiguraalse kunsti domineerimisest on kirjutanud kunstnike liidu juhataja Jaan Elken.

Ma lugesin raamatutest viimati kahte esikromaani.Lugesin neid, kuna autorid on minu head sõbrad ja kirjastuse Ekspress töötajad Krister Kivi ja Peeter Helme. Seal on taolised tegelased, kes ei suhtle enam omavahel, vaid saadavad hotellitoas küüsi närides ja nuttes MSNi mingeid teateid. Peategelane kirjutab smaili, ise nuttes. Teise peategelane on selline, kes ei suhtle oma töökohas kellegagi. Läheb koju, onaneerib nuttes arvuti kuvari ees… ja see kõik on olnud… see oli kolmkümmend viis aastat tagasi. Sellised tegelased olid Peeter ja Laura Mati Undi romaanis Sügisball. Suurepärane romaan, millest on tehtud suurepärane film, mille sisuks, kui nüüd küüniliselt vaadata, on, et silmini täis joonud tegelased äärelinnas ei suuda üksteisega suhelda. Natukene meil on neid oma Lars Triere küll.

Ma tahan öelda, et süsteemselt tuleb tekitada ka muid vorme ja zanre. Kui on lollust ja turunduslikku massikultuuri, siis olgu ka mõnusaid selle väljanaermise vorme, nii nagu suuremates kultuurides on. Meil ta ei ole võibolla erameedia taustal tekkinud. Erameedia on väike ja siin me kohtame selliseid…, ma ei tea, palju on majanduses valdkondasid, kus kõik tegijad on korraga miinuses? Ajakirjandusvaldkond on meil kasumit taotlev, kuid mitte kasumit saav.

Professor Veidemann arvab, et meil on olemas teatud tüvitekstid, head kirjandusteosed, mis rahvuskehandit kuidagi seovad. Et sa saad rääkides võtta fraase Kevadest või Mati Undist või Kivirähust ja sust saadakse aru. Või siis meie vanad head rahvalaulud, mida Kaljuste ja Jalakas ja teised on võimendanud nii, et rahvalaust räägitakse ka täna.

Aga natuke noorem filosoof Leo Luks kirjutas kihvtilt, ütles, et meie pühad kirjandusseosed enam ei seo. Ka moodne kirjandus väga ei liida. Tema arvates, te pange nüüd tähele, on moodsaks tüvitekstiks ühiskondlik debatt. Meie arutlused haridusest, demograafiast, mis meist saab, kas kutseline sõjavägi või mitte, tuumajaamad või mitte, kas assimileerida venelased ära või integreerida… mingi 10 punkti, ma saan aru, et ta peab neid tüvitekstideks. Ja kui nüüd juhtub nii, ma ei saanud hästi aru minister Langi puhul, mida ta mõtles selle fantastiliselt vaimuka kujundiga mehest, kes metsa asjale läheb ja lõpetades topib tüve püksi. Kas selleks tüveks ei ole ERM, rahvusmuuseum? Oletame.

Kui nüüd juhtub nii, et Euroopa kolmandat korda ütleb ei ja me ikka paneme raha ja ehitame ta valmis. Kui nii, siis võib juhtuda, et riigi ringhäälingu maja jaoks raha ei jätku. Siis tuleks raha kasutada nii, et riigi käsutuses oleva meediatrahaga tuleks osta pinda ka erakanalites. Ka seal tekitada ja lasta meie tüvitekste, paremaid filme ja paremate kultuurikriitikute arvamusi. Luua territooriumi. Selline idee.