Lavastaja Mladen Kiselov augustis Pärnus Monomaffia festivali aegu.

 

Enne seda juttu oleme Mladen Kiseloviga istunud kolmel päeval teatrisaalis peaaegu kõrvuti ja peaaegu 14 tundi. Meid ühendab nägemise kogemus. Tema ütleb, et tal on Eestis huvitav.

 

Mladen, kuidas sa vaatad etendusi, kas nagu õpetaja, nagu lavastaja, nagu tavaline vaataja…?

Ma ei tea, kas saan veel vaadata nii, nagu vaatasin, kui olin noorem, kui vähem teadsin elukutsest, sellest, kuidas kõik tehtud on. Noor olles vaatad ju teatrit kuidagi palju lahtisemate silmadega, ime võtab siis meid kergemini oma kaissu.

Praegu on kõik raskem – tehnikad, see, kuidas tehtud… ma näen nagu röntgenipilte. Selliselt vaadates sa tihti lihtsalt ei ole võimeline andma ennast selle loo kätte, mida jutustatakse. Näed hoopis seda, mida võiks teisiti teha.

Aga teisest küljest, kui tõesti laval sünnib midagi mulle… Teater mõjub ju inimesele isiklikult, tal ei ole universaalset ühte omadust, mis mõjuks kõigile ühtemoodi. Kui minuni niisiis jõuab ootamatult selline ühenduskiir laval sündivaga, siis olen väga õnnelik teadmisest, et ma pole siirast, puhast vaatamist päris ära kaotanud.

 

On sul olnud nii, et sa ei taha mitte midagi näha teatris?

Jah, on.

 

Et oled kõike näinud juba?

Ei, seda küll mitte. Sellest, et kõik, mida vaatan, on tuttav, ravis Ameerika mind kiiresti terveks. Me õpilastega ei vaadanud seal mitte ainult meid ümbritsevate truppide, teatrite etendusi, vaid ka külalisi, väga-väga erinevate kultuuride teatrit.

Teadmised teatrist segavad vahel vaatajat. Hea oleks ennast anda täielikult sellele, mis sünnib laval, ja anda nii, et see sind kannaks.

Aga ma olen ka teatriõppejõud, töötan noortega. On mõned põhilised asjad selle elukutse juures, mis peavad olema neile öeldud, neile näidatud ja… kuidas seda öeldagi – ka kontrollitud. Muidu on oht, et nad lõpetavad kooli, aga ei ole ette valmistatud. Ses mõttes teatriharidus ülikoolis, kus töötan, Carnegie Melloni kõrgemas lavakunstikoolis Ameerikas Pittsburghis…

 

Sa töötad seal ka täna!

Olen seal külalisprofessor 2008. aastast. Enne seda juhatasin samas aastaid režissuuri kateedrit ja õpetasin näitlejameisterlikkust. 2008. aastal sain aru, et mul on aeg tegelda vaid lavastamisega.

Selles teatrikoolis on õpe üles ehitatud nii, et üliõpilaste töö imiteerib tööd professionaalses grupis. Üliõpilane-lavastaja, üliõpilased-näitlejad, üliõpilane-dramaturg, üliõpilane-disainer… moodustavad meeskonna. Sellised meeskonnad organiseeritakse igale projektile.

Kui ma seal alustasin 1991. aastal, siis ei olnud nii, siis iga teatrivaldkond oli nagu eraldi saar – näitlejad, lavastajad ja autorid eraldi. Siis me saime aru, et nad kooli lõpetades peavad kohe alustama teistmoodi, nad kohe peavad alustama koostööd üksteisega. Teatris ju üksi reaalsust ei loo.

Vaatasime sinuga siin Pärnus monoetendusi, need ju taas olid grupitööd. Mõnes neist oli muidugi näitlejaisiksus see, kes kogu protsessi juhtis, loo valikust, ideest alates, aga kõigis mängisid kaasa lavatagused jõud. See, mida nägime – valgus, kostüümid, lavakujundus, muusikaline kujundus, oli proffide tehtud. Seega peab teatrikoolis õpetama õpilasi ka koostööd tegema, teisi kuulama, olema liikuvad omas sisemuses. Looming sünnib koostöös teistega.

 

Nõnda siis sa ütled, et näitleja ei tohi olla egoist?

Ameerika on maa, mis on üles ehitatud isiklikule ellujäämisele. Nende kangelane, folkloorne, on üksik kauboi, kes arvestab ellujäämisel ainult oma hobuse, kahe püstoli ja iseendaga.

See tunne on sealsetel noortel tugevalt sees ja sellega tullakse ka teatrikooli. Koostöövalmiduseta, mille õpetamine siis ongi sama tähtis kui eriaalaoskuste omandamine. Automaatselt üliõpilased teavad, et on üksi võitlejad sõjaväljal, aga teater tähendab koostööd.

 

Kuidas sa õpetajana käitud, kas mõtled sellele, mis osasid nad võiksid erinevatel eluetappidel mängida? Kas jälgid seda, et nad areneksid?

Jah, see on väga tähtis. Meie kooli juhtis ühel perioodil mees Hollywoodist, tema peaaegu kohe ütles üliõpilastele nende töid vaadates, mis tüüp keegi on. Ta mõte oli, et näitlejaõpilane peaks – mida varem, seda parem, teada saama, keda ta kord mängima hakkab ja kuidas teda tulevikus kasutatakse. Nagu vanas teatris, kui oli ampluaa: kangelane, esimene armastaja, lihtsameelne koomik… tüübid kogu eluks.

Head näitlejat peaks iseloomustama valmisolek mängida kõike, lapsest vanakesteni, ja seda tuleks osata sõltumata vanusest. Selles mõttes on teatrikoolituse mõte ikkagi valmistada õpilasi ette kõikvõimalikeks laadideks, stiilideks ja tüüpideks.

Ida tarkus on, et ühes inimeses elab palju inimesi. Anda igale neist žestid ja hääl, nad enda seest üldse üles leida – vaat see on loominguline rikkus.

 

Näitlejate kasutamine väliste parameetrite järgi, tüübi põhjal tekitab küsimusi, mis saab siis, kui enam ei olda, noh, noor ja sirge… Siis sind ei olegi enam vaja…

Just. Sellepärast täna juba räägitakse, kuidas ei ole rolle keskmise põlvkonna näitlejatele või igatahes on neid aina vähem ja vähem. Vanade näitlejate rollidega on veel halvemini.

Nii et küsimus näitleja arengust läbi erinevate rollide on ülitähtis ka täna. Mina proovin vaadata näitlejat kui inimest, kes on võimeline ootamatuteks sisemisteks pööreteks. Mitte ainult selles mõttes, et seesama näitleja mängib ja sa ei tunne uues rollis teda ära. Ma vaatan ka seda, kuidas ta liigub rolli sees. Kuidas ta areneb, muutub hoopis teiseks tüübiks ühe etenduse vältel.

See on ikka seesama, kui palju inimesi on ühe inimese kehas. Peamine küsimus, arvatavasti puhtalt filosoofiline, mis on aga otse seotud ka näitleja professionaalsusega, sellega, millega tegeleme, teatriga. Õhutades noori näitlejaid neid erinevaid inimesi enda seest otsima, anname neile võimaluse otsida ja leida endast asju, mille olemasolu nad isegi kahtlustada ei oska.

Me ei tunne iseennast. See on väga inimlik, et oleme kogu elu teel teadmise poole. Võime säilitada endas, vanusest hoolimata, mingi nooruslik kõrvalpilk, otsida endas uut ja aimamatut, on inimlik ja loominguline. See ei ole väljamõeldis, vaid reaalsus.

Just monoetendustes on näitlejas toimuv hästi jälgitav. Ta võime äkki muutuda teiseks on meie silme all ja see on hinnaline. Üks kriteerium on siin, kas sa tegijana usud sellesse, mida teed. Kui usud, siis usub ka vaataja, ja see ei olene tehnilisest stiilist. Vormistus võib olla milline tahes.

 

Kaua sa nüüd juba Eestis oled elanud?

Kolmas aasta läheb. Olen lavastanud siin kaks näidendit, Tallinna Linnateatris ja Vanemuises. Oktoobri lõpus on esietendus taas Linnateatris ja jaanuaris alustan tööd Eesti Draamateatris.

 

On sul võimalus valida, mida lavastad?

Jah. Aga enamasti räägime teatrijuhtidega sellest, milline on hooaja mosaiik, kuhu nad lähevad ja millise kivikese mina sellesse mosaiiki paneks. Kivikese, mis oleks oma värvi ja struktuuriga.

Vahel on mõnel teatrijuhil idee, mida ta on aastaid kaasas kandnud ja siis see kuidagi saab kokku minu mõeldud mõtetega. Nii juhtus hiljuti, kui rääkisin Peterburi teatri Baltiski Dom juhiga. Tal oli unistus, et tema teatri laval, mis on muide ülisuur nagu staadion, mängitaks Berthold Brechti näidendit „Galilei elu“. See näidend on minuski kaua elanud, mul on tunne, et see on väga tänapäevane. Arutasime asja peensusteni, peaosatäitja ja näidendi eri versioonideni välja. Kõik klappis selleni välja, et see peaks olema huvitav töö ka näitlejate jaoks. See töö ongi mul nüüd ka ees.

Ma loen palju näidendeid ja käin teatris. Vahel tekib mul lavastamise soov, kui lavastust nähes tundub, et seda tuleks teha teistmoodi. Valiku juures on tähtis, et teatris, kus lavastan, oleks just selle lavastuse ja näidendi jaoks oma koht, mis teeb ta kordumatuks, unikaalseks. See võib ju olla ka teema valik, mis ei korda juba mängukavas olevaid teemasid…

 

Miks sa valisid oma lavastuse „Kes kardab Virginia Woolfi?“ peaossa just Andrus Vaariku?

See oli mu esimene lavastus Eestis. Olin näinud Elmo Nüganeni lavastust „Meie kangelased“, kus nägin Andrust esimest korda. Ta vapustas mind seal. Ta on erakordne, Euroopa mõõduga näitleja, sellise sisemise liikuvusega inimest kohtab harva. Tal on võime mängida usutavalt kõiki alates kõige kergemate žanride rollidest ja lõpetades kõige traagilisematega.

Vaatasin „Meie kangelasi“ ja mõtlesin, et äkki siin ongi Georg. „Virginia Woolf“ on ajaproovile vastu pidanud näidend. Just tänu sellele, et oli olemas näitleja Andrus Vaarik, sain ma selle loo juurde uuesti tulla 25 aastat pärast seda, kui seda esimest korda lavastasin. Lugesin uuesti ja see näidend võttis mind taas enda külge.

 

Kuidas sa vaatad Eestis teatrit? Kas lased endale enne tõlkida…?

Ma teadlikult vaatan siin etendusi ilma tõlketa. See lubab mul üpris täpselt näha, kus paneb ennast maksma teatraalsus, kus näitleja ei looda sellele, et sõnad teda päästavad. Näitlejad on väga tihti laisad, nad teavad, et ütlemisest “ma armastan sind” või “ma vihkan sind” võib piisata – publik lülitub mängu, kui sõnade tähendus hakkab tööle.

Aga päris teater ei ole ainult sõnad. Tekstil, sõnadel on kirjanduslik väärtus ja see on teatris ka väga tähtis, aga päris teater läheb tekstist kaugemale, läheb teksti taha, alla ja sisse. See on inimlikult olemuslik.

Selles mõttes on Eesti väga rikas, et siin on palju andekaid näitlejaid. Nii väikesel maal, kus elab samapalju inimesi kui Ameerikas Pittsburghi linnas. Ma ei tee sõnu, kui ütlen, et tegu on väga, erakordselt andeka rahvaga. Suur sisemine rikkus on inimestes alles, vaatamata sellele õudusele, mis on nendega (vabandust, teiega) tehtud. Kui lisandub veel talent seda sisemist rikkust edasi anda, mitte ainult tunda või väljendada nii, et see kõik ei ole vaid sõnad…

Inimlik tagasihoidlikkus, teadmine, et maailm on suur ja ei ole vaja ennast kohe avada – kui siin alustasin tööd, siis oli see minu jaoks pisut arusaamatu. Nüüd üha enam saan aru, et on vaja kannatust, et leida ühiseid puutepunkte. Kui need on leitud, on tulemused väga võimsad.

 

Kas maailmas on olemas sellist kohta või korda, kus ei ole tsensuuri?

Ei ole. Raha on tsensor, mis tahes ideoloogia on tsensor, religioon tsenseerib, rääkimata enesetsensuurist. Tsensuur on meie elu osa sõltumata sellest, kus maailma osas me ka ei elaks. On olnud kohutavaid kohti ja aegu tsensuurist rääkides – Hitleri Saksamaa, Stalini Venemaa… aga alati on inimestel olnud isiksuslikud probleemid, mis ei kao kuhugi ega kunagi.

Kui kunstnik enamiku ajast peab võitlema, kas või näiteks raha pärast, siis see, mida ta tahab öelda, taandub teisejärguliseks. Mäletad, kuidas Nõukogude ajal me võitlesime – rõhutan sõna “võitlesime”, rahu eest. Absurd, idiootsus, mis oli üles ehitatud tühisõnadele. Ja vaatamata tsensuurile või isegi selle tõttu elasid paljud inimesed kunstile pühendatud, mitte võitleja elu. Nad ei kaotanud iseennast. Tsensuur mängiti üle siis ja seda tehakse ka täna.

Ma tean Ameerikas täna palju andekaid inimesi, kes ei saa oma ideesid realiseerida mitmesuguste piirangute pärast. Nad käivad mööda kontoreid, kirjutavad tuhandeid kirju palvega eraldada raha, nad ongi muutunud kirjutajateks ja elavad telefoni otsas, lootes, et kunagi midagi muutub ja tekib võimalus.

Sellise võitluse ajal oma loomingulist leeki alles hoida pole üldse kerge. See on sama keeruline, kui oli seda leeki hoida Nõukogude ideoloogilise tsensuuri ajal.

Just selle arusaamise pärast mulle tundubki, et teatrikoolis on tähtis üliõpilastele väga selgelt öelda ka seda, et nende tulevane töö saab olema ka erinevate tõkete ületamine.

Kui tahtsin sotsialistlikus Bulgaarias Brechti lavastada, pidin seda tsensorile põhjendama, öeldes, et Brecht on ikkagi marksist. Mulle vastati, et marksist küll, aga mitte meie. Ja kõik.

Tean, et kui sa ajad oma asja ja usud sellesse, siis alati tekivad probleemid, kellelegi ikka miski ei meeldi. Seetõttu peaks noored juba koolipingis harjuma mõttega, et elada ja luua tuleb tsensuuritõkkeid ületades. Mida varem nad seda mõistavad, seda suurem on lootus, et neis säilib loominguline nälg.

 

Me eespool rääkisime, et keskealisi näitlejaid ja vanu näitlejaid on vähe ja kui neid on, siis pole neil piisavalt väärikat tööd. Aga andekad noored näitlejad ka ei mahu olemasolevasse teatritesüsteemi ära.

Tegelikult süsteemi ei ole, on süsteemitus. Suur probleem tekib või on juba tekkinud noore publikuga. On suurepäraseid näidendeid, klassikalisi, mida noor publik peaks nägema, kuulma ja teadma. Teater ilma klassikata sureb, esteetilises mõttes. Ta muutub odavaks ilma päris, suurte lugudeta, mida klassikalised tekstid kannavad. Neid ju tehakse, aga kahjuks üha vähem ja vähem.

Ma siin ikka mõtlen, nähes näitlejaid, kes on suurepärases inimlikus ja kunstilises vormis, et milliseid suurepäraseid klassikalisi rolle nad mängiks nii, et see jääks meelde alatiseks. Näiteks Aivar Tommingas või Külliki Saldre, kellega töötasin Vanemuises… Teatrid peaksid neid kasutama, neile looma võimalused mängida, mõeldes sellele, et aeg läheb mööda.

Teatris on väga ohtlik, kui näitleja vanus, jõud ja loominguliste võimete kontsentratsioon maha magatakse, kui see ei lange kokku teatri repertuaaripoliitikaga. Kahjuks ei saa selle vältimiseks õieti midagi teha. Linnateatris Elmo Nüganen küll mõtleb sellele, kuidas näitlejaid kasutada nii, et nad saaksid mängida endaväärilisi osi.

Milline trupp on Eesti Draamateatris! Unistuste kollektiiv. Aga mis klassikat nad viimasel ajal mängivad? See on lava, kus põlvkonnad on aastaid kokku saanud suure klassikaga, sealt räägiti suuri lugusid ja see kasvatas publikut. Sellisel laval ei tohiks mängida mitte midagi niisugust, mis on odav.

See tendents, et klassikat lavastatakse üha vähem, ei ole iseloomulik ainult Eestile.

Näitleja jaoks on loominguline kõrgvorm kahjuks ajaga piiratud. Siis ja vaid siis saavad nad anda publikule asju, mille olemasolu ei osata oodata.

Ma pean ennast ümbritseva ruumi režissööriks. Olen armunud klassikasse. Klassikalistes lugudes on see, mis ei lagune ajas, on igavene. Leida see igavene ning lavastada seda nii, et vaataja äkki tunneks, et jutt on temast ja nii on olnud kümme, sada ja tuhat aastat tagasi… Asja võlu on võimalus tunda ennast osana milleski suuremas kui käesolev ajahetk, milleski, milles on kõik üks ja kus pole maid, kontinente, rasse… Oleme üks.

Kui see ei oleks nii, peaksin nüüd, jõudes pärast paljusid aastaid täiesti uuele maale Eestisse, olles lavastanud eri kohtades ja maades üle 150 näidendi, ütlema stopp ja enam mitte lavastama.

Olen töötanud paljudes kohtades ning kohanud väga paljusid näitlejaid ja lavastajaid. Võin kinnitada, et andekas inimene on andekas kõikjal, et andel ei ole vanust, rahvust ega ühiskondlikku süsteemi.

Kõigi maade andekad inimesed, ühinege! See on ainus, millele võib loota. Sest idioote on igal pool, igal maal, igas süsteemis. Lolle on samuti igal pool. Pühendad oma elu võitlusele lollidega, aga oled sündinud äkki hoopis selleks, et luua.

Meile on antud piiratud energiakogus igaks päevaks. Võideldes idiootide ja bürokraatidega võid selle kaotada ja valmis. Jood õhtul oma õlle ja magad, sest sul ei ole lõputult energiat. Idiootsuste vastu tulebki võidelda, selleta ei saa, aga trikk on selles, et tuleb säilitada sealjuures loovus. Ei tohi anda bürokraatidele võimalust, et nad su ära sööksid. Iga loominguline inimene peab selle piiri ära tundma. Ainult nii on lootust.

 

Mladen Kiselov (1943), Eestis lavastav ja Carnegie Melloni kõrgema lavakunstikooli emeriitprofessor.

Õppinud:

1963-1964 Vitiz’i Teatri- ja Filmiakadeemia, Bulgaaria, M. Andonovi kursus

1964-1968 Gitis (Moskva Teatriakadeemia) lavastaja eriala, A. Efrose kursus

 

Töökohad

 

1968-1970 Kardjali Draamateater, Bulgaaria, lavastaja

1970-1971 Burgasi Draamateater, Bulgaaria, lavastaja

1971-1977 Rahvuslik Noorsooteater, Bulgaaria, lavastaja

1977-1983 Satiiriteater, Bulgaaria, kunstiline juht

1983-1986 Rahvuslik Kultuuripalee, Bulgaaria, kunstiline juht

1986-1991 Rahvusteater, Bulgaaria, direktor

1991-2008 Carnegie Mellon University, Pittsburgh, USA, professor näitlemise ja lavastamise alal, lavastamise õppekava juht

2008- vabakutseline lavastaja

2009-2010 EMTA Lavakunstikateeder, näitleja- ja lavastajatöö õppejõud

2010-2011 Carnegie Mellon University, Pittsburgh, USA, lavastajate ja näitlejate õppejõud, emeriitprofessor