Etendus Tõstamaa mõisas on lõppenud. Foto: Viio Aitsam
Gerda Kordemetsa Tõstamaa mõisa kirjutatud ja lavastatud „Pruutide kool“ avab tundliku vaataja meeled edasi- ja tagasimõtlemisele.
„Pruutide kool“ on hästi kirjutatud lugu ja nii hästi tehtud lavastus, et ajab nutma. Ja kui seda nuttu maha surud – kuidas nutad teiste nähes, kui oled mees ja juba vana, siis pisarad jooksevad tahtest sõltumatult.
Mul tekkis lavastust vaadates küsimus, kuidas küll me riigi algusaastatel võimul olnutel nii palju tarkust jagus, et kõikjal oma riigile tarku kodanikke hakati koolitama!? Õpetajate seminarid jne.
Tõstamaal, mõisas siis, hariti tüdrukuid taluperenaisteks, pruutideks Eesti meestele. Sellisteks, kes oskavad ennast riide panna ja mehegi maitsekalt riietavad, kes teavad, kuidas lauda katta, kellel on kombed ja maitse, kes oskavad lugeda ja tunnevad tähti, oskavad lehma lüpsta ja karja aretada… No see väärtuste kasvatus on nüüd siis Tõstamaal puhtalt ja siiralt ja, mis peamine, hästi usutavalt mõisasaali laval.
Mul vaatajana on aga kaasas oma teadmised, üks neist küüditamine. Nendest samadest noortest haritud naistest said taluperenaised ja just nemad saadeti Siberisse. Olen vahel imestanud, kuidas küll me inimesed seal külmal maal hakkama said. Pärast pruutide kooli mõistsin hingepõhjani, miks Siberis õitsevad Eesti õunapuud.
Hääbuva hiilguse tiivasirutused
Teisena on 20. sajandi kahekümnendate aastate maakooli elu pealtvaatajal kaasas tänane päev, aeg, kus kultuurrahvaks olemise soovi on enda alla matnud rikkaks saamise vajadus. Sellest siis ka need ootamatud pisarad kurgus etendust vaadates. Seda päris ju ka ei saa öelda ja mõelda, et sajakonna aasta tagustest väärtushinnangutest midagi alles pole – näiteks Kehtna mõisakoolis haritud perenaistest on sellekandi taluaedadesse tänaseni jäänud roosid kasvama. Aga ikka kisub mõte sinna, et kui kauaks neidki…
Tõstamaa pruutide lavastus on mu jaoks just nii palju melodraama, nagu ma seda juba aastaid olen tahtnud Eesti teatris ja filmis näha. On lavastatud targalt ja nõnda, et see, mis laval, puudutab.
Mu jaoks väärib selle loo puhul kõige enam kiitust lavastaja Gerda Kordemetsa näitejuhitöö nende tüdrukutega, kes pruutide koolis õpivad. See, kuidas need noored naised oma osasid teevad, ei luba neid miskil viisil harrastajateks nimetada. Suhtumine on teine, on profi oma. Kõigi tüdrukute näitlejatööd oleks auks igale noorele näitlejale mis tahes koolis või teatris.
Nii lavastajat kui tüdrukuid seal koolis iseloomustab hämmastav naiselik maitsekus. Oskus kanda kostüüme ei olegi ses oskuste reas, mida koolis õpetatakse, kõige väiksem. Ka õigel ajal suu pidamise, patside punumise ja suu lahti tegemise oskus on omane nii näitlejale kui haritud naisele ajast sõltumata (ja ikkagi tundub see kõik olevat vaid kadunud aja hingus).
Targalt ette mõtlevad
Tark on lavastaja Kordemets ka ses osas, et kutsub harrastajatega mängima just näitlejad Laine Mägi ja Andrus Vaariku. Suur osa mu vaatajaemotsioonidest ja saali- ning hiljem kojusõidumõtetest on, mulle tundub, kantud sellest, kuidas oma õpetaja osa mängib Laine Mägi. Napp, kuiv, rutiinne ja kusagil sügaval sisimas puhas, oma tööd ja tüdrukuid tingimusteta armastav. “Napp” on just sellepärast öeldud, et Laine Mägi laseb seda sügavat valu ja elukogemust välja paista vaid harvadel hetkedel. Just nõnda, nagu see eluski on, et see võib välise varju jääda, aga hea näitleja esituses ei jää. Trupp ja nende õpetajad mängivad kokku ja koos.
Andrus Vaarik (muide see on selle suve teatris iseloomulik joon, et laval on elavad surnud) mängib seekord kolme mõishärrat ning teeb seda koomilist pedaali vajutamata. Seda on nauditav vaadata. Mõlemad näitlejad on omal kohal nii pedagoogilises kui kunstilises mõttes.
Me riigi haritud pruutide loo peategelane on Liina Täker, keda mängib Triin Tenso. Ma ei tea, kes ta on oma päriselus, aga seda, kuidas ta mängis elusaks noore, vaimsete huvidega, rikkast perest pärit linnatüdruku taluperenaisteks õppivate eakaaslaste seas, nüüd tean ning jätan nime ja näo meelde. Lisaks usun, et Gerda Kordemets ei jäta sellist annet n-ö ilmarahvale raisata, vaid teeb noore näitlejaga veel koos tööd. Ei teadnudki mõelda, et just selline lavastaja me tetris puudus, enne kui ta lavastas.
Seekord tervitaksin ette seda eestlast, kes vastab valetamata ja muljet avaldada tahtmata küsimusele, millised on me inimeste väärtush