Jaan Kaplinski on 70.

See Jaan Kaplinski luuletus jõudis mu pähe vähemalt 35 aastat tagasi. Priit Pedajas laulis seda nõnda, nagu seda keegi mitte kusagil ja mitte kunagi järgi ei tee. Ja luuletaja teksti lõppu laulis Priit vahel read Eesti rahvalaulust. „Kus on kurgede koduke, kus on kurgede koduke,/ hane hella elusase, hane hella elu ase./“

EI JÕUA Sakala nõtkub variseb Nurmekund
pea kohal söönud kaarnaid jalge all nõgist lund
Rävälä kõrgelt kantsilt silmisse kilgendab merd
liig suur ja võõras linn ja sina liig võõrast verd
ja Oandi sa oled Otepääl seisatad voogaval teel
mäel taovad vasarad kive ja kostab võõras keel
üle mere ja latvade näed all kaovad nimed ja maad
vaata Alutagust ja Vaigat kuni veel saad
üks kotka kiljatus ühe ühepäeviku lend
kui unustad laulu ja keele kas mäletad iseend
oota veel järved kaovad ja rannik kerkib veest
soolane vesi sööb silmad peast ja südame seest
soolase vee põhjas magad ülal tümiseb jää
piiramismasinaid veetakse Saarde üle su pää

Oma üllatuseks avastasin alloleva luuletuse Priit Pedajase laulduna ka internetis, lugege ja kuulake ja tundke uhkust:
http://spordilinn.blogspot.com/2011/01/sakala-notkub.html