Ervin Õunapuu 2010. aasta 27. märtsil Vanemuise laval aasta parima kunstniku auhinda vastu võtmas.

Teatrikunstnik Ervin Õunapuu kirjutab sellest, miks ta esietendustel kunagi kummardamas ei käi.

Paljud noored inimesed on minult küsinud ja küsivad ka täna, miks ma kunagi lavale kummardama ei lähe – esietendustel on ju ilusaks tavaks, et rambivalgusse tulevad ka teised lavastuse sünniga seotud inimesed, mitte ainult näitlejad ja lavastaja.

Põhjuseks on foobia, mis sai alguse kolmkümmend aastat tagasi, kui oli valmis saanud Evald Hermaküla ja minu esimene ühistöö – Egon Ranneti „Südamevalu“. Viimases peaproovis lavastas Hermaküla ka näitlejate kummarduse publikule, ütles täpselt, mis järjekorras keegi ilmuma peab, peategelased vasakult, teised näitlejad paremalt. Ühel hetkel vaatas Evald mulle silma ja ütles: „Sina tuled ka lavale. Siis, kui kõik näitlejad laval on ja publik plaksutab.“

Isegi praegu, kui ma sellele tagasi mõtlen, hakkab mul halb, sõna otseses mõttes kohe väga paha.

Näen jälle, kuidas ma istun saalis, inimesed aplodeerivad, näitlejad kummardavad, Evald ilmub lavale, annab mulle märku… Mina tõusen, liigun vahekäigu poole, astun lavatrepile, teen kaks sammu… Ja näen, kuidas eesriie minu nina ees kinni liigub, jättes näitlejad teisele poole ja mind üksi lavale. Seljaga publikusse. Samal hetkel sain nagu kaikaga pähe, mul hakkas paha, kohutavalt halb. Täpselt sama halb, kui sellel fotol, mis tehtud samal laval ja samas kohas nüüd, üle veerand sajandi hiljem.

No miks, kuramus, ma sinna jälle üldse siis ronisin? Edevusest? Või olen miski masohhist? Ei, läksin ikka selleks, et tahtsin tänada preemia eest. Ja ütelda, et olen õnnelik ja kõiki teisi ilusaid sõnu. Aga välja kukkus täpipealt sama, mis esimesel korral – ehmunud peataolek.

Lavale pole vaja astuda nendel, kes seal piinlikult mõjuvad. Ja mis pole kaasa sündinud, seda pole võimalik õppida ega ka arendada. See on ja jääb nagu ka surm – me ei saa oma surma muuta, kuigi kõik seda nii väga tahaksid.