Urmas Lennuk on Rakvere teatri selle suve tüki “Kadunud tsirkus” autor.
Urmas, kuidas sündis näidend “Kadunud tsirkus”?
Lühidalt – arvuti taga ja öösiti. Pikemalt – Üllar kõneles kunagi loomenõukogus, et Bonzol ja Tõnis Mägil on selline kummaline mõte. Kõigile tundus huvitav, saime kokku, kõnelesime ja siis hakkas asi liikuma. Kirjutasin veidi, arutasime, siis kirjutasin veel veidi ja arutasime uuesti. Siis kirjutasin esialgse variandi lõpuni. Esimeses proovis vaatasime algse teksti kriitiliselt üle ja siis kirjutasin veel mõned ööd seda ümber. Nüüd on Üllar trupiga seda veel edasi arendanud. Seega – näidend on sündinud minu jaoks tavatult laias koostöös.
Kui sa kirjutad lavalugu? Kas saad siis lahti mõttest, mõtetest, kuidas seda lavastada või et mismoodi lugu võiks laval välja näha?
Enam ei mõtle, kuidas seda laval teha. Kui on tarvis, et näitlejad hõljuksid õhupallidena taevasse, siis panen selle ka nõnda kirja. Lavaruumile ette mõtlemine pidurdab minu jaoks tekstiloomet. Tekst peaks minu arusaamises olema algselt vaba piirangutest. Pole ju mõtet minna kalale ja loota, et püüad alamõõdulise ahvena. Kui juba kodust välja on mindud, siis ikka kümnekilost haugi püüdma.
Mis lugu see “Kadunud tsirkus” on ja keda sa kujutad ette lavastuse vaatajatena?
Minu jaoks on ta eneseotsingu lugu. Tuleb vaid neid “äratavaid kloune” õppida päris elus ära tundma ning julgema neid usaldada, kuigi saab haiget ja sageli pole see mugav. Teine asi, millest “Kadunud tsirkus” minu jaoks kõneleb: elama tuleb hakata kohe, kui märkad, et sa enam “nagu” ei ela. Selleks ei tohi palgapäeva või ilusat ilma ootama jääda. Muidu hakkad elama ja märkad, et elu on mööda läinud. Ja kus mina siis olin? Aga kindlasti on trupp vaatajate jaoks loonud esietenduseks veel palju laiemaid sõnumeid.
Millise koha peale sa enda jaoks selle näidendi kirjutamise asetad? Et viimane, hea küll, aga emotsionaalsel skaalal?
Emotsionaalselt ongi see “tekst” minu enese tänaste tõekspidamiste aruanne mulle enesele. Ma poleks vist suutnud seda kuidagi lõpuni kirjutada, kui ma ise selles loos teatavat allegooriat tänases kultuuripildis laiemalt ei tajuks. Olin kirjutades siiras ja isegi naiivne, kui seda õigeks ning oluliseks pidasin. Ja kui keegi tahab mind selle eest kividega pilduda, siis palun. Enda südames need kivid mulle haiget ei tee. Teatavas eas muutub hoopis enesele valetamine haigettegevaks kogemuseks ja selle eest püüan end ise kaitsta.
Vaatasid minuga koos üht läbimängu, kuidas tundus?
Ikka on alati mingid asjad prooviperioodis kuskile kadunud, aga see-eest on alati mingeid teisi asju juurde tulnud. Selles seisnebki teatri võlu. See, mis vaatajateni jõuab, ei ole mitte “minu näidend”, vaid “meie etendus”. Muidu poleks teatril mõtet. Ja kogemus ütleb, et nädalaga võib teatris imesid sündida, kui neid veel sündinud pole.