Tarkuse teise tulemise järel. Albu vallavanem kinkis Tarkuse solistidele Jaak Mae suusavõistluse fännisallid.
Kärt Johanson, Liidia Mägi, Jarek Kasar, Tõmis Mägi, Aarne Üksküla ja vallavanem Kalju Kertsmik.
Jarek Kasar ja Liidia Mägi aastapäevad tagasi Paides esimesel “Tarkuse” ettekandmisel.
18. septemberil 2008. aastal ilmus see lugu Maalehehes. Neljapäeval 8.augustil 2009 on Kukenoosi viljakuivatis Albus „Tarkuse“ esietendus. Kontsert on aastaga saanud paremaks, lisandunud on heli ja valgusrezii, vahetekste loeb Aarne Üksküla. Kaasa laulab Pärt Uusbergi noor koor „Head ööd vend“.
11.augustil tähistatakse Uku Masingu sajandat sünnipäeva. Kontserdil on sellega oma seos.
Oma oratooriumis “Tarkus” ajab Tõnis Mägi sama asja mis Uku Masing, Ülo Vooglaid, Fred Jüssi, Veljo Tormis ja Jaan Kaplinski: õhutab eestlasi maailma mõistma, ise elama, avastama ja leidma.
Professor Ülo Vooglaiu aastatega üha täienev mõtlemisskeem, kuidas elada elusamat elu, on iseenesest lihtne. Selleks, et teada saada, tuleb mõelda, mis on täna, millisena me tahaksime näha homset, ja mõelda sellele, mis on olnud enne.
Et näha tervikut, peab maailma vaatama erinevatest vaatepunktidest. Meis võiks olla kujutlus, kuhu tahame jõuda.
Kui peegeldada Tõnis Mägi heliteost keeleliselt, siis kuulsin muusikas aegadetagust õpetust tänases keeles. Kuulsin arutlust arukusest, tarmukusest, usaldusest, austusest ning muidugi armastusest.
Kõigest sellest ja kindlasti paljust enamast koosnebki tarkus. See on oskus näha, kuulda ja, kui vaja, kuulutada. Inimkond jääb ellu vaid siis, kui tal on kultuuriseos. Muusikateose helikeeles valitses kriipiva ebakõlaga kooskõla.
Kaoses on kord
Meeleliselt algas oratoorium minu jaoks kaosega. Tõsi, mürin saalis oli kunstiline. Olen mõelnud, et teose avapilt võib kujutada maailma loomist, aega enne suurt pauku.
Mul aga kangastus müstilise müraga argine ja äsja nähtud pilt, kus Paide kultuurimaja eest ruttas mööda laupäevaõhtune ontlik pere. Kaks neljakümnendates meest koos kahe kooliikka jõudnud põnniga.
Poisil-tüdrukutirtsul olid käes krõpsupakid ja suured Coca pudelid, täismeestel kaks liitrist Saaremaa viina ning pakid, kus grillsüsi ja liha. Seltskond kiirustas ja oli rõõmus. Maailm toimis. Meel lahutus.
“Häda sulle, maa, kui su kuningas on sulane. Ja su vürstid pidutsevad juba hommikul. Õnnelik oled, maa, kui su kuningas on vaba mehe poeg. Ja su vürstid pidutsevad õigel ajal.” Nii on öelnud Koguja. Neid sõnu laulis Tõnis Mägi sel puhkamise päeval oma kinnipüütud helide esmaesitamisel Paides.
Tõnis Mägi ja tema muusikast ning edasiantava sõnumi vaimsusest kantud muusikutest sõbrad (“Pühendunud muusikud, kaasautorid, kellega koos otsisime õiget meeleolu, helilaadi, värve,” ütleb looja Mägi) ütlesid kuuldud kontserdil: “Ei ole midagi uut päikese all.”
Miks me meel ei muutu sõdade ja looduskatastroofide pärast paremaks? Tont teab. Maailma muutmise jutud on tavaliselt kantud omakasust. Tarkus on omakasupüüdlike käes kurjus. Kust tulevad ebaeetilised omakasupüüdjad? Kas tõesti on nii, et targaks saamiseks peab ise ninali kukkuma, ennast ära lööma, haiget saama? Kas tõesti peab iga põlvkond läbi käima oma maailmasõjast?
Võib mõelda ka nõnda: maailmas on aegade algusest valitsenud kaos. Kaosest sünnib maailm. Inimene sünnib ilma, et ses kaoses korda luua. Ja seda ajast aega. Kaos kaitseb ennast ega korrastu. Laastab inimest siis, kui tarkus teda ei kaitse. Kes ei lähe kaosega, mürinaga mürinal kaasa, hakkab otsima tasakaalu ning jääb enamasti üksi.
Kui poleks loojaid, siis kas meid üldse oleks?
Väike Liidia Mägi laulab oma isa Tõnis Mägi tarkuse loos enne suure maalritöö finaali: “Sa joonistad endale väikese maja, sinise taeva ja päikese ka, siis polegi rohkem midagi vaja, maailm on ilus ja lõpmata.”
Samal ajal käib ühes teises maailma riigis laste joonistusvõistlus pealkirjaga “Lõbus tank”, kus põnn joonistab pildi sellest, kuidas üks peaminister teise riigi presidendil pea maha raiub.
Looja puudutus
Tõnis Mägi kogu loomingut saab iseloomustada sõnaga “suhtlemine”, küllap sellest ka ta edu. Mägi looming ei kohtle kedagi, seepärast puudutab. Mis siis, et see puudutus võib vahel ka valus olla.
Julgen Tõnis Mägi viimaste aastate esinemisi ja loomingut lähedalt näinuna-kuulnuna öelda, et mees on oma elu vormis. See omakorda kinnitab taas Ülo Vooglaiu aastaid rõhutatut: selleks, et olla elus, on vaja teadmiste, oskuste, kogemuste ühtsust. Tõnis Mägis on see olemas. See peegeldub ka tema loomingus.