30. aprillil esietendus Läti vabariigis Valmiera teatris Andres Lepiku lavastatud William Shakespeare´i näidend „Kaheteistkümnes öö“.
Paar nädalat enne esietendust sain Andreselt kirja. Lätist. Kirja teatrist, või oleks õigem öelda, et elust, sest just lavastaja Andres Lepik (ta ise küll väidab, et see mõte on loetu, kuuldu ja nähtu konstruktsioon) on öelnud: „Elu ei ole mitte hingetõmmete arvus, vaid hetkede arvus, mis võtavad hingetuks. Teater pakub tegijale neid hingetuks tegevaid hetki rohkem kui argipäev. Vaatajale ehk nende hetkede äratundmist ja rõõmu sest“ .
See Andres teatrikiri on teistsugune kui esimene. On natuke isiklikum ja valusam kui 2006. aastal kirjutatu, mis tuli samuti Lätist. (Ilmselt hakkan siin märkima ja ootama traditsiooni ja seoste teket. 2006. aastal lavastas Lepik samas teatris Andrus Kivirähki näidendi „Eesti matus“. Sellel lavastusel läheb hästi. Seda mängitakse Valmieras ka täna ja saalid on täis.)
„Peaaegu kolm kuud olen olnud kohalik. “”Oma välismaalane”, öeldakse mulle siin,“ kirjutab Andres nüüd, 2009. aasta aprilli algul. Kiidab Shakespeare´i näidendi spetsiaalselt selle lavastuse jaoks tehtud uut tõlget ja enda elu seal teisel maal muinasjutumaailmaks. Ütleb, et folkloorikurat on läti keeles jupis: „ Selline läti kurat. Pisike ja tige. Meil võiks vist kratt olla vaste, kuigi ei ole täpne. Ta on siin ikka kurat. Ning kuna tükis on Jupiter, siis see Jupis oma tüvelt…. Mänguline.“
Hea on lugeda, et kohvik, kus Andres oma mõtteid kirja paneb, kannab nime Uus Päike. „Kust nad selle võtavad, kas rahameestele keegi tõesti nõu ei anna – Uus Päike! Püha müristus. Aga siiski parem kui Meie Äri. (Raplas on kõrts nimega Meie Pubi ja kaltsukas nimega Meie Äri –M.M.)
Taas tuleb meelde eestikeelne kurioosum – jäääärse kuuuurija töööö. Niisugust keelt ei tohi risustada.”
Andres heietab mõtet reaalsusest, et ebareaalne on tulla teise riiki, töötada kolmandas keeles ja tegeleda neljandakeelse näitemänguga. Eestlane Lätis inglise klassikalist maailmakuulsat komöödiat lavastamas. No on fantaasia, võib ju mõelda, aga see on reaalsus.
Siis äkki kirjutab ta nagu mõtet minu peas, ma panen selle meelega siia lehte rasvaselt, äkki siis märgatakse rohkem: „Mis viga andekatega tegeleda… Anna teema kätte ja korja asjad üles. Samas ei tohi neid raisata! Ei tohi raisata inimese eluaega. See mõte kummitab mind juba tükk aega. Erinevates variantides. Erinevas sõnastuses. Ei tohi raisata inimest.“ Lepik kirjutab seda seoses oma uue lavastusega, mina mõtlen üldisemalt, eks temagi tegelikult.
Andrese Valmieras tehtud „Kaheteistkümnenda öö“ lavastuse kohta ütles Riia Uue Teatri lavastaja Mara Kimele, et Andres jätkab ta tööd Valmiera teatris. See on ainus minuni jõudnud hinnang Eesti lavastaja Läti lavastusele. Tean, et Andres töötas dublantidega, et on mitu näitlejate koosseisu.
Seda ka ütleb lavastaja Lepik, et tal oli väga hea meel töötada koos kunstnik Andris Ozolinziga. Tegemist on suure saali ja lava etendusega.
Nüüdse pärimise peale, kas saan oodata tulevikus veel üht teatrikirja Lätist, vastab Andres Lepik, et hetkel tahaks ta rääkida eesti keelt ja suhelda sõprade siin. Siis aga kinnitab, et järgmise Läti lavastuse ta tahaks teha koos sealsete sõpradega. See on Lepiklik, anda vihjeid – ka oma lavastustes.
