Jarek Kasar – Lindmees. NO teatri foto
Avtandil Varshimashvili. Andres Keili foto.
Lugu ilmus Maalehes.
On vihmane augustilõpu hommik. Tulen töövestluselt. Seal sisuliselt juba nõustun miinimumpalga eest maksimumi tegema. Olgu see siis ealine iseärasus, aga süvenemata, pühendumata, keskendumata ja loomingulisuseta ma midagi enam teha ei taha. Liiga vähe aastaid on jäänud. Sekeldamine väsitab. Mõttetuse juurde külvamine avalikku ruumi, mis mind ehk toidaks, on võrreldav hooramisega.
Aga jah, olen kodus. Panen peale Jarek Kasari uue plaadi “Liiga palju viiuleid”.
Suur armastus
Kultuuriminister Urve Tiidus katsus me kiirvestluses enne esmaspäevast Tartu esietendust mulle selgeks teha, et oleme väike rahvas ja sellepärast on raske sisulisi asju nende vääriliselt kinni maksta. Ta lisas, et riik ikkagi püüab seda teha. Aga minu jaoks oli hirmutav me vestluse esimene pool ‒ kui loomulikuks on saanud me riigis jutud relvastuse täiendamisest ja kui raskelt antakse raha selleks, et osta viiuleid! Inimene ei maksa me riigis tuhkagi!
Gruusia lavastaja Avtandil Varshimashvili (õigus küll, tänapäeval on kombeks kasutada nimekuju Georgia), rääkis jutu juurde, mis teeb lavastajast lavastaja, ühe loo. Ta vanemad nimelt tahtnud, et temast saaks muusik. Insenerist isa ja prantsuse keele õpetajast ema ning poiss, kellel tänaseni absoluutne kuulmine. 14-aastaselt oli tänane lavastaja Avtandil imelaps. Tšello oli pill, mida ta õppis ja mängis. Ühel päeval öeldi talle, et tema kontserti tuleb kuulama Mstislav Rostropovitš.
(Arvan, et vaid Eri Klasile ja veel vast käputäiele eestlastele ei ole seda Vikipeedia seletust vaja, et: “Мстислав Леопольдович Ростропович, 27. märts 1927 Bakuu — 27. aprill 2007 Moskva, oli vene helilooja, tšellist ja Nõukogude-aegne vabadusvõitleja.) Rostropovitš oli üks armastatumaid Venemaa kultuuritegelasi, kes pälvis nii kodumaal kui ka mujal tunnustust Nõukogude ajal kodanikuõiguste eest võitlemisega. Näiteks kaitses ta häälekalt Andrei Sahharovit ja Aleksandr Solženitsõnit. Kui ta 1978. aastal välismaal oli, võtsid võimud temalt “ebapatriootliku tegevuse” eest kodakondsuse. Selle sai ta tagasi 1990. Viimastel aastatel elas Rostropovitš koos abikaasa, lauljatar Galina Višnevskajaga vaheldumisi nii Venemaal, USA-s kui ka Prantsusmaal.”
Päris kindlasti ei anna see, ehkki täpne säuts edasi muusiku legendaarsust…
(Kõrvalepõige muusikast endast: kui mõni aeg tagasi Peeter Volkonski ühele küsimusele ausalt vastasin, et küll on raske majanduslikult toime tulla ja sealjuures oma vaimset tasakaalu säilitada, soovitas ta mul muusikat kuulata. Et muusika kuulamine on tegevus ja “kuulama” tegusõna. See kipub ju meelest minema, nagu lihtsad asjad enamasti…)
Ent niisiis Avtandil mängis Rostropovitšile Tbilisis. Ja suurmees, suur tšellist kiitis ta mängu, patsutas õlale, ennustas suurt tulevikku ja kutsus järgmisel päeval enda kontserdile.
“Ma läksin selle tundega, et suur Rostropovitš ise kiitis mind. Istusin esimeses reas. Ta tuli lavale ja mängis. Siis sain aru,et mina ei suuda nõnda mitte iialgi elus mängida, panin pilli kõrvale ja sellest ajast ei ole teda kätte võtnud,” rääkis Georgia tänane kuulsaim lavastaja Tartu Shakespeari kohvikus.
Mulle meenus sellega üks samasugune jutt Suure-Jaani küla pastoraadis. Küsisin nüüd hiljem kuulsaks saanud Andres Põdralt, miks ta enam luuletusi ei kirjuta. Me tänane peapiiskop oli tookord pikajuukseline hipi hingega poiss, kelle kirjutatud luuletused olid päris head. Neid avaldati isegi ajakirjas Noorus, mis tol ajal oli meie mõistes defitsiitne ajakiri. Siis Andres tunnistas, et pärast seda, kui ta luges Uku Masingu luulekogu “Neemed vihmade lahte”, sai ta aru, et sellele tasemele ei jõuaks mitte iialgi. Samas ei saanud Uku Masingust kunagi peapiiskoppi.
Jarek Kasaril, kelle plaati ja lugusid on raske tapeediks ehk siis lihtsalt taustaks mängida lasta, on pihtimuslikus monoetenduses “Lindmees” üks stseen, mille pealkiri võiks olla “Luik”.
Luik
Seal Jarek räägib, kuidas tema leivanumber lapsena oli viiulimäng vanaema sõbrannade matustel. Kujutate ette tüsedavõitu, lühikestes pükstes Chaliesi hapra viiuliga? Tundub veidi naljakas…
“Seda ma mängisin päris hästi. Ja siis ma alati nende vanaema sõbrannade matustel esitasin seda kuradi “Luike”. Seisin seal kirstu peatsis, vaatasin alla ja mängisin, higitilk nina otsas. Kogu aeg oli see asi ka, et ma kartsin. Ma ükskord varem nägin, kui mu vanavanaema ära suri, kuidas tal käsi käis niimoodi ‒ mingid närvid veel töötasid. Ta oli just ära surnud. Tekk oli peal ja siis käsi käis niimoodi, et tekk kukkus maha vanavanaema pealt.
Ma alati matustel vaatasin laipa ja mängisin… ja mõtlesin, et nüüd, jumala eest, see käsi ei käiks. Et mingi kuradi asi ei hakkaks tuksuma kuskil. See oleks ju kuradi päris piinlik. See ehmataks ka natuke,” oli Jareki tekst NO-teatri laval.
Sealt edasi kolmekümne-aastane mees ütles ennast arvavat, et pärast surma ei juhtu mitte midagi. Ta lisas: “Hea, kui eluajal midagi juhtub.”
Avtandil Varshimashvili ütles, et tema poeg sõdis Gruusia viimases sõjas. Vanemuises esmaspäeval esietendunud omakirjutatud tükis ta tegelikult astub üles sõja vastu ja elu poolt. Ta teeb seda muusikaliselt ülitäpse rütmitunnetusega ja poeetiliselt.
Selles muinasjutu moodi kirjutatud ja lavastatud loos, kus ka hernehirmutis kõneleb, surnutest rääkimata, on muu hulgas üks otsene paralleel Draamateatris mängitava Raimond Valgre looga. Draamateatris on stseen, kuidas Vene poolel võidelnud Eesti poisse sunnitakse maha laskma Saksa poolel võidelnud oma rahvusest eakaaslasi. Avtandilil on seesama asi: vene poisid, kes isegi ei tea, miks neid Gruusiasse saadeti, kelle vastu või mille eest nad sõdivad, peavad maha laskma omavanused Gruusia poisid. Üks laskjatest, venelane, tuleb hiljem elama Gruusia külla. Satub kokku enda maha lastud Gruusia poisi naise ja kaksikutest lastega, kes on hädas: katus laseb läbi, puud on otsas ja naise jaks kipub kaduma.
Venelasele naiseks
Selles loos küsib naine oma surnud mehelt nõu ja mees, Nikala vastab: “Ma tahan, et minu kodu ei kukuks kokku, et katus vihma läbi ei laseks, ma tahan, et kaev oleks puhas, et kamin praksuks talviti, et põldu külvataks ja see saaki annaks. Tahan, et igal uusaastal tõstetaks mu peres klaase ja joodaks minu kodumaa terviseks. Ma tahan, et mu lapsed oleksid terved. Ma ei taha ju midagi erakordset. Ma tahan, et sa oleksid õnnelik, sest armastan! Armastan! Armastan! Mis tähtsust sellel on, kes ta on. Armastusel ei ole rahvust, armastusel ei ole ametit, armastusel ei ole midagi… peale armastuse enda. Mine talle naiseks, kui ta sind armastab ja kui sina teda armastad…”
Nüüd, kui sõda, maailmasõda meile kõigile kuklasse hingab, olen mõelnud, kui õnnelik aeg on olnud mu põlvkonnal, me pole sõda näinud, sellist reaalset ja julma. Vahel olen imestanud, et sündisin ju ainult kümme aastat pärast sõda. Ja see on põhjus õnneks! Ohh!
Jarek Kasar laulab keset augustihommikut mu kodus mulle valssi “Tühi kleit tantsib tuules”. Selles loos on omamoodi valu ja vaimukust. Ta ütleb meile: “Selja taga tõuseb tuul – nagu kõikide maailma meeste ohe.“
Gruusia kuulsaima lavastaja näidendi pealkiri on “Armastan, armastan, armastan.”
Arvan, et jääkuubiku pähe kallamise kõrvale peaks korraldama aktsiooni, kus kõik Eesti ajakirjanikud ja arvajad kirjutavad kaks lugu. Neist esimene oleks “Tähtis pole raha, vaid viiulimäng” ja teine “Armastus päästab maailma”. Ehk siis maailm ei ütleks: sitta kah!