Hanereas on kaks hane otsustanud lennata kõrvuti. 

Linde pildistas: Viio Aitsam

 

Lugu ilmus Maalehes.

Kevadel tulevad Eestisse tagasi rändlinnud. Sellest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Tõsi, ma ei tea, kuidas sellega on linnades. Kumb tähtsam on, kas rändlindude, koduaia kuldnoka taastulemine näiteks või Eesti venekeelse elanikonna mõjutamiseks üleeuroopalise meediakanali loomine. Suurem riik kiusab väiksemat, suur vend ja väike vend, suur Peeter ja väike Peeter.

Lindude rändamine on igikestev. Rahvaste rändmine… eks nad on rännanud kogu aeg, aga mu vene sõber, siberlane ütleb, et Venemaalt pole kunagi nii palju inimesi välja rännanud. Isegi kommunistliku oktoobrirevolutisooni eel ja järel lahkus sellelt maalt vähem rahvast. Linnud tulevad koju tagasi, ilmselt on neil see teadmine tiivalöögis ja see on see, mis ei muutu. Venelased, kinnitab mu sõber, just haritud ja ka majanduslikult kindlustatumad lahkujad, ei pea plaani tagasi tulla. Nad lähevad jäädavalt.

 

 

Mida rääkida hantidele

Möödunud pühapäeval kõneles Anzori Barkalaja Kohilas Tohisoo mõisas Kapa akadeemias paarikümnele teda kuulama tulnud eestlasele me Siberi sugulastest. Hantide ja manside kosmoloogilisest maailmapildist. Sellest, kuidas nemad (siin tuleks veel kord rõhutada: meie sugulased) mõistavad maailma, inimest ja inimese hinge. Pole ülearune öelda, et sellele kõneluse kuklas pidas üks osa maailmast Kristuse ületõusmist.

Kusagil seal loengu ajal kujutasin ennast Siberisse Obi jõe äärde. Mõtlesin, mida ma räägiks ennast kuulama tulnud kümnele handile eestlastest. Kui on ülestõusmise püha. Äkki me lehtedes teemaks tõusnud kooseluseadusest? Või hoopis sellest, kuidas avalik valetamine enam me rahva jaoks tabu pole? Eesti rahva maailmavaatest?

 

Üheksa taevast

Hantidel on aga nii, et nad elavad keskmises ilmas ja on veel alumine ilm ja ülemine ilm. Ülemine ilm on üheksakorruseline. Esimene taevakorrus on otseselt seotud maaga. Sealsed asukad jälgivad, et me oma keskmises ilmas just nii elaksime nagu peab. Seal elab maailma vaatav mees.

Anzori ei öelnud, et seal esimeses taevas muretsetakse sellepärast, et keskmises ilmas oleks hea elada. Küllap handid, kes talle neid jutte rääkisid, seda ei mõelnudki siis. „Handid on üsna varmad oma arusaamu tõlkima tänapäeva keelde. (Anzori tõi näite, kuidas üks lugudejutustaja kirjeldas šamaani teadasaamist sellest, kuidas jumalad põtrade ohverdamisega rahule jäid, kui teadjamehe mobiilikõnet: võtab ühendust ja saab vastuse, peab vaid teadma õiget numbrit…) Nende jaoks on oluline, et asja iva jõuab kohale, mitte väline vorm. See on aidanud neid ka naftatööstuse poolt pealetulevate keskkonnamuutuste ja kultuuriblokiga üsna hästi toime tulla. Nad on paindlikud, säilitades oma vanu lugusid, identiteeti ja elustiili, aga nad varieerivad.“

Anzori Barkalaja ütles, et ei jaga mõnede optimismi hantide väljasuremisest. „Ma usun, et handid elavad siis ka, kui lääne tsivilisatsioon kokku kukub.“

Hantide teises taevas elavad rändlindude hinged. See on sarnane meie esivanemate uskumusega, et rändavad veelinnud kannavad hingi. Kurg toob lapsi. Küllap on seda kõik kuulnud ja pilapiltegi näinud enamus eestlasi. See teadmine on aga aastakümneid meil mõtestamata jäänud. Seda teadmist ja ütlemist on pigem pilgatud. Hantidel kevadised rändlinnud toovad sealtpoolt neid hingi, kes tulevad siia keskmisse ilma sündima. Hingedel on taevane päritolu ja kuidagi see jutt mul seostub loodusliku tasakaaluga.

 

Loll! Ise oled!

Ma põikan nüüd meie maailma, mida keegi enam ei kipu keskmiseks kõnelema. Ikka parim ja võimsaim ja vägevam. Valedegagi on me ajal nõnda, et mida suurem, seda usutavam. Jah, mind ikka kohutavalt häirib, kuidas täiesti tõsiselt võetavad mehed tõsiste nägudega taas ja taas arutavad, kuidas Venemaa poliitikute hiigelsuurtele valedele veel suuremate valedega vastu astuda, et venekeelsed siis aru saaks, mis tõde on.

Mul on selge tunne, et maailma valesid juurde paisates maailma ei paranda. Kas see siis on täiskasvanute jutt, et teeme uue suure venekeelse propagandakanali! Ukrainas praegu jagavad maid ja puid ida ja lääs. Kõik on segamini, keel on segamini Ukrainas, on separatistid ja terroristid ja venemeelsed ja ukrainameelsed. Sildid on, aga seda, mis on siltide taga, sellest on raske aru saada.

Ka Eestit ähvardab ilmselt venefoobia. Ma seda märkan, et paljudel eestlastel on taas pähe tulnud mõte, et kõik, mis tuleb Venest, on halb. Mu viimaste aastate kogemused ja kohtumised Venemaal elavate venekeelsetega aga on just vastupidised. Kes Ukrainas Venemaaga ühineda tahavad, kes on võimul pärast Maidani. Silmakirjalikkuse kvintessentsina tundus eelmise presidendi Janukovitši varanduste üleslugemine ja ilmarahvale näitamine, et vaadake nüüd kui paha mees. Pidas eraloomaaeda meie raha eest. Ma ei kahtle, et just selles loomaaias jalutasid veel mõned kuud tagasi paljud lääne tähtsad poliitikud, Vene omadega käsikäes ja rääkisid läbi. Ja ärge tulge mulle nüüd ütlema, et nad ei teadnud, et Ukraina presidendi luksus on varastatud. Hea küll.

 

Valetada saab vaestele

Ma ei ole märganud suuri arutlusi selle üle, miks osa Ukraina elanikest tahaks elada Vene riigis? Kas see on tõesti nii sellepärast, et venelastel on võimas propagandateenistus või et Vene meedia on poliitikute mängukann. Ma arvan, et see on hoopis vaesus ja lootus elada selles keskmises elus natuke paremini. Jah, muidugi saab öelda, et sellisel moel ei ole see lootus millegagi põhjendatud ja ei täitu kindlasti. Aga kes, milline propagandistlik loosung või lubadus paneks neid uskuma, et see, mis läänest tuleb, selle „parema elu“ toob. Inimese usk on küll üks imelik asi. Maist paradiisi on raske uskuda nii ehk teisiti, taevasesse ikka siis kiputakse klammerduma, kui enam millelegi loota ei ole. Tõesti, mulle meeldib hantide üheksa taeva muinasjutt, selles on haaret ja elu mõtestamise soovi. Kusagil seal kolmandas taevas neil elavat moslemi jumal, kiilaspeaga, ja üheksandas Toorum. Ja mida ülespoole neis taevates, seda vähem on seal tegu maapealsetega.

Ühe ilusa seose putukate ja vaimuilmaga nii hantidel kui meil ütles Azori veel ses oma jutus, et kui inimene hinge heidab, siis tema põrmust saab põrnikas. Siit edasi mõeldes hakkas mind painama küsimus, kas see, et meil inimesi enam hingelisteks ei nimetata (hoopis sagedamini meile südamele pannakse, et me kodanikena käituksime ja kodanikud oleksime), on seotud progressi või taaandarenguga. Ega ma sellele praegu veel vastata oskagi. Linnar Priimägi, keda Õhtuleht tituleerib muu hulgas propagandateadlaseks, küllap oskaks.

Intervjuus Rainer Kergele ütleb Priimägi, et Krimmi liitmine Venemaaga on meistriklass ja deklareerib, et tõde ei kõlba patta panna: „Tõde on sageli nii pikk, et mina olen oma üliõpilastele öelnud: valetamise ainuke moraalselt õigustatud põhjus on see, et tõde on liiga pikk, keegi ei viitsi seda kuulata. Parem ütle üks lühem variant ära ja käib kah! Ajab asja ära.“ Selle tõdemuse juures on kõige koledam ja hirmutavam see, et professor diagnoosib seda, kuhu me välja oleme jõudnud. Teeb seda me ajale omaselt kekutavas vormis. Ta ei ütle, et ärge nii tehke, ei ütle ka, et tehke nii ja teid saadab edu.

Ma siis püüan nüüd ka lühidalt ja seda mitte sellepärast, et Priimäe tubli õpilane olla. Ma kardan NATO baase Eestis võrdväärselt Vene sõjalise sissetungi ohuga meie riiki. Miks? Inimeste pärast, meie inimeste pärast. Ilmselt ei ole see juhuslik, et Eesti teatrites mängitakse täna kahte Eesti ajaloo ühte perioodi kajastavat lavastust. Pärnus läheb „Vares“, lugu Johannes Vares Barbarusest, arstist, luuletajast ja venelastega kaasa läinud mehest, sellest, miks nii ja millega see lõppes… Tallinnas aga „Wabadusrist“ me Eesti tekkiva kodanluse õnnest ja õnnetusest samal ajal. Kõhe hakkab.

Tõe väänamise tehnikaid on rohkem kui tõtt täna. Kui me ammuste esivanemate maailmapilt oli muinasjutuline ja maagiliselt realistlik, loodusetunnetusest kantud, siis mida uuele ajale lähemale, seda plakatlikumaks ja aina rohkem kriipsujukudega täidetud koomuksiks kõik näib muutuvat. Kusagilt lugesin hiljuti, et inimese igas rakus on süsteem, elu ja seosed, millest me midagi ei tea. Ja meie maailmas sõditakse ja valetatakse. Keskpäraste punt vehib tagalas kaasa. Ka see tundub tähenduslik täna, et just suri suur kirjanik Gabriel José de la Concordia García Márque. Mäletate ju tema novelli inglitiibadega vanast mehest, kes kanaaeda kinni pandi, ta näitamisega rikkaks saadi ja seda, kuidas ta siis, kui unustati, ära lendas.

Rändajad sellel kevadel Kehtnas.                                          Pildistas: Viio Aitsam