Eestis on ju veel inimesi, kes usuvad ja loodavad… Seda usku ja lootust ei tohi petta. Allpool olev Ülo Vooglaiu kirjutatud tekst kannab mu meelest endas rohkem kui üht mõttetalgu sisuliseks kordaminekuks mõeldud mõtet. Selles tekstis on kirjas üks  võimalik ellusuhtumine, millele toetudes on võimalus ellu jääda, meil. See lugu ilmub autori loal, eeldades Teatritasku lugejate huvi.

 

Ülo Vooglaid

Paraku on ka võimalus, et sündmuse asemel kujuneb üritus. Palju sõltub sellest, mida korraldajad taotlevad, kas kõik vaevuvad süvenema ja suudavad aduda, milline vastutus kaasneb selle ettevõtmisega. Prahikoristus oli tänavuse aktsiooniga võrreldes nali.

 

Oluline on teadvustada, et tahes-tahtmata tuleb:

• kas minna tegema või mängima tegemist;
• kas püüda olla või näida;
• kas minna professionaalsuse või diletantismi teed pidi;
• kas avada probleemid ja nende põhjused, seosed ja sõltuvused või piirduda kirjeldustega;
• esitada meelevaldseid heietusi või sõnastada väited koos argumentidega;
• anda hinnanguid nö laest või tuletada hinnangud kriteeriumite süsteemi varal;
• teha paljaid ettepanekuid (mida teha või saavutada), või siduda ettepanekud ka soovitustega, kuidas teha nii, et tegevus oleks mitte ainult otstarbekas, vaid ka efektiivne ja küllalt intensiivne ning saavutada tulemused, mis on kooskõlas nii Põhiseaduses fikseeritud aadetega kui ka kogukonnas kujunenud päevakajaliste arusaamadega.

Järelikult oleks vaja ENNE mõttetalguid mõelda selleks, et kaardistada praeguseks kujunenud olud, olukord ja situatsioon koos tagasivaatega, mille kaudu ilmneksid muutumise tendentsid (suunad) ja intensiivsus.

 

Talgutel oleks võimalik tuvastada, miks need muutused aset leiavad ja esitada ideid:

 

a) kõige selle tugevdamiseks ja hoidmiseks, mis on oludest hoolimata, ikkagi veel päris hästi;

b) kõige selle muutmiseks, mis on vajalik, aga mis on halvasti korraldatud;

c) selle alustamiseks, mis oleks ammu juba vajalik, aga mida ikka veel ei ole;

d) selle lõpetamiseks, mille aeg on ammu ümber ja millest oleks vaja vabaneda.

Ettepanekute ja soovituste esitamisega koos (vahetult pärast või enne nende esitamist) on otstarbekas täpsustada, milliseid ressursse oleks vaja nende ettepanekute ja soovituste teostamiseks ja milliseid tingimusi oleks vaja kõnealuste ressursside kasutamiseks. (NB! ressursid ja tingimused on nii ainelised kui ka mõttelised (materiaalsed ja mittemateriaalsed).

Oluline oleks arvestada, et tulemuste kõrval võivad alati tekkida ka tagajärjed.

Viimaste tekkimise tõenäosust oleks vaja prognoosida ja vajaduse korral kavandada kohe ka meetmed nende tekkimise tõkestamiseks ning kompenseerimiseks. (NB! Tulemused ja tagajärjed võivad ilmneda kohe ja hiljem, avalikult ja varjatult, lokaalselt ja globaalselt (siin ja mujal), vaikselt ja suure käraga… Seda kõike oleks vaja otsustamisel ette näha ja arvesse võtta.)

Ettepanekute ja soovituste sõnastamisel oleks vaja aduda, et neid ei tohi hakata enne ellu viima, kui on suudetud veenduda, et need ettepanekud ja soovitused:

 

• on kooskõlas ühiskonna- ja kultuuriväärtuste, -normide, -müütide ning -tabudega;
• on küllalt süsteemsed (mittesüsteemsed analüüsid ja lahendused rahuldavate hulka ei kuulu);
• võimaldavad püsida sihil ja saavutada eesmärke (kelle? eesmärke, milliseid? eesmärke);
• sisaldavad arusaama, kes ja kuidas peaks korraldama tegevuse (süsteemi!) talgutel genereeritud ideede (ettepanekute ja soovituste) teostamiseks.

Võimalik, et talgutel genereeritud ideede realiseerimiseks tuleks korraldada seeria ekspertnõupidamisi rakendusprogrammide ja -projektide vaagimiseks ning süstematiseerimiseks (klassifitseerimiseks mitmel alusel).

Võimalik, et tuleks kaasata ettevõtluskeskused kui inkubaatorid rakendusprogrammide majandusliku, õigusliku, tehnilise, energeetilise, tehnoloogilise (sh infotehnoloogilise), ökoloogilise, organisatsioonilise, administratiivse, psühholoogilise, sotsiaalse, kultuurilise jm pädevuse saavutamiseks.

Eelseisvad talgud võivad:

• äratada eesti rahva taas eneseteostusele, muuta aktiivseks ja vastutustundlikuks või valmistada järjekordse pettumuse;
• siduda eri staatusega, haridusega, jõukusega, rahvusega, vanusega, elukogemusega jms inimesi andma endast parima kodukandi ja kodumaa hüvanguks või lõhestada rahvast veelgi enam;
• tugevdada kodanike ja siin elavate välismaalaste vastutustunnet ja aktiivsust oma kodumaa hoidmiseks või süvendada hoolimatust ja külvata argumente üksteise ignoreerimiseks;
• ajendada inimesi otsima võimalusi lähenemiseks, või süvendada lõhet kogukondade vahel, mis võib avalduda vastastikuse põlgusena ja paisuda kriisi tingimustes vastasseisuks;
• kujundada kriitilise massi igaliiki ülesannete lahendamiseks, sealhulgas kriisiga kaasneda võiva vägivalla, nälja, prostitutsiooni, alkoholismi ning muu hälbiva käitumise tõkestamiseks või tekitada senisest veel suurema apaatia;
• anda aimu riigi- ja omavalitsusasutustes laiutavast ebaprofessionaalsusest, edasi- ja tagasisidestuse puudumisest, personaalse vastutuse vältimisest jms, mis ei ole võimaldanud veel asuda demokraatliku  kodanikuühiskonna rajamise teele.

Praktika veenab, et:

• ühiskonnas ja kultuuris, inimeses, perekonnas ja kogukonnas on muutuste esile kutsumiseks vaja olla visa ja järjekindel; üleöö saab vaid lõhkuda;
• selleks et parandada maailma, tuleb muuta eeskätt ennast, sest muidu võib juhtuda, et muutjad muutuvad maailmaparandajateks;
• muutusi võivad kavandada vaid need, kes saavad aru, mida ei tohi muuta ja on kindlad selles, et muutmisega nad ei kahjusta inimesi, kultuuri ja kultuuriväärtusi, loodust, Loojat, loomepotentsiaali, sh vabadust ja korda, kellegi au ja väärikust ning õigust olla iseseisev;
• muutmisalases tegevuses ei piisa õigusest; vaja on olla ka õiglane ning saavutada, et muutjate mõtted, sõnad ja teod ei lahkneks;
• muutmise atribuutideks ei sobi võim, vägivald, valetamine, petmine, alandamine, fanaatiline jäikus jms;
• muutmisel sobivad teejuhtideks vajadused, arukus, kainus, andestus, hoolivus; muutmisel ei sobi teejuhtideks kadedus, ahnus, tigedus, ükskõiksus ega vale;
• arutuste ja konsensuse saavutamise eelduseks on keel, millest kõik rahuldava selguse ja täpsusega aru saavad;
• ühiskonnas muutuste esile kutsumiseks ei saa muuta tegelikkust; muuta on võimalik ja vaja selle tegelikkuse tegureid (kausaalseid ja funktsionaalseid seoseid või nende tegureid), mille muutumist oluliseks peetakse;
• ühiskonnas toimuva (nagu ka puuduva) tähendus kujuneb kontekstis. Järelikult peab kavandatav muutus sobima üheaegselt mitmesse metasüsteemi, soovitavalt metasüsteemide süsteemi;
• ühiskonnas ei piisa muutuste esile kutsumisest; vaja on luua meetmete süsteem muutuste vastuvõtmiseks, omaksvõtmiseks ja kinnistamiseks; paraku on selle süsteemi otstarbeka toimimise eelduseks ausus, millest johtub usk ja usaldus;
• muutuste tegemiseks on vaja nii administratiivset kui ka moraalset õigust; ühe puudumine muudab ka teise mõttetuks;
• edu saavutamise eelduseks on vaimsus, mille allikateks on inimlik lootus, armastus ja kindlusetunne;
• muutusi on suhteliselt lihtne alustada; edasi jõudmiseks on vaja tähelepanelikku kindlameelsust, pühendumist ja keskendumist, kui vaja, siis ka loobumist mingitest hüvedest ja unistustest;
• üleriigiline aktsioon osutub tahes-tahtmata kooliks nii korraldajatele kui ka osalejatele. Kui teha talgud, siis ei tohi orienteeruda talgute mängimisele. Võimalik, et noorte hulgas on palju neid, kes ei teagi veel, kuidas Eestis talguid ja kärajaid peeti ja mida talgud ning kärajad inimestele tähendasid?

Kutse arutluses osalemiseks ei vabasta kedagi kohustusest käituda vastutustundlikult ja kultuuriteadlikult.