See lugu ilmus mais ajakirjas Eesti Loodus. Raela kivipildid on siin lisaks.

 

Küsin vene aadliku, eesti näitleja Peeter Volkonski sõnadega endalt ja mitte esimene kord: Mis maa see on? Ma ei tea vastust. Õnneks.

1998. aastal, kui Raplamaal tähistati Mahtra sõja 140. aastapäeva, mängiti siin vanal sõjaväljal Eduard Vilde romaanist tõugatud lugu taas maha. Ja vaat siis Peeter Volkonski selle „Mis maa see on?“ sõnad kirjutas. Siiri Sisak mängis mõisapreili Juliette Marchande´. Nii, nagu ikka läheb asjadega, mis imelised, sai see Siiri viisiga kaunis laul üldtuntuks alles 2011. aasta laulupeol.

„Mis maa see on, siin pole ühtki mäge, /vaid metsad lõputud ja laukasood,/ kuid siinne rahvas täis on imeväge/ ja kummalised nende laululood.//.

Siin ei ole mu jaoks ülearune märkida, et sel laulupeol juhatas sedasama laulu Raul Talmar, koorijuht, kes Raplast läbi vilksus mõni aasta tagasi ja mu mõttemaailma midagi selle vilksumisega ikka oluliselt juurde andis…

 

Päritolumüüt

Tahan nüüd jagada oma raplamaalaseks saamise lugu. See on kasvamise lugu ka omal moel. Mu agronoomist isa juhtimisel olime emaga sunnitud kaasa lohisema, kui ta Raplasse tööle määrati. Ma oli 13 ja enne seda elanud Laitses ja Jänedal. Vaekülas ja Tartus elamist ma ei mäleta veel ‒ olin siis väga väike. Tartus sündisin ja olen läbi elu märganud, et ma ei eksi seal ära, ka täna ja öösiti, mis siis, et seal kunagi päriselt elanud ei ole, kui beebiks olemise aeg välja arvata.

Jäneda algkool oli siis Kalijärve ääres. Ma ei mäleta seda, kuidas me sinna saime, neli liitklassitäit lapsi. Jalgsi käimine läbi metsa siis probleemiks ei olnud. Ja ega ma ei mäleta, et meist keegi oleks järve uppunud. Mäletan hoopis, kuidas meid telefoniga helistama õpetati. Õpetajaks olid Karin Topman ja Leida Valk. Seal avastasime puid ladudes nahkhiiri. Kuidagi on meeles üks öökull, keda miskipärast katsuda saanud olen lapsena.

Ja siis Ruila kool, õpetajad Helmes ja Feliks Tungal ja mälestustes mu esimene oma silmaga nähtud kirjanik Paul Rummo ja, jah, muidugi, härra Tungal koos oma koera, valge puudliga, keda keegi ei seltsimehetanud, sest nimi oli Härra.

Selline oli siis mu kaasas olev pagas, kui saabusin Rapla rajooni vallutama ja raplakaks saama. Nüüd oskan mõelda, et need väikesed kohad, kus elu mind hellitas, senini andsid kogu eluks kaasa selle, et loodus on päris ja kõik muu pisut vähem. Täna lehvitavad minust poole nooremad internetiavaruses loosungit küsimusega “Miks me kutsume vandalismiks seda, kui hävitatakse midagi inimese poolt loodut, ja progressiks seda, kui hävitatakse midagi looduse poolt loodut?”

Ma siis olin juba Raplast elumere lainetesse läinud, kui isa Raikküla külje alla Raela külla maantee äärde väikese maatüki laguneva majaköksiga ostis. Ma jõudsin raplakana vahepeal elada Tallinnas ja Viljandis ja Rakveres ja pikalt Saaremaal Pidulas. Siit on selle loo jaoks tähtis, et Saaremaal võttis omaks saamine vist kõige rohkem aega. Olin metsavaht ja elasin eelmise vabariigi lõpus valminud metsaülemamajas. Mind seal elamise esimesest päevast hakati kutsuma appi. Appi heinale, appi sõnnikut vedama, appi metssiga metsast kelguga koju vedama, appi siga tapma… Sünnipäevadele ja muudele pidudele ja hauda kaevama kutsuti mind, arvan, alles kolm-neli aastat pärast sinna mõisapargi kõrvale elama asumist.

Ja siis 1990. aastate keskel juhtis elu mind tagasi Raplasse. Põletushaavadega ja natuke sundkorras. Hakkasin ajakirjanikuks õppima me tollase maakonnalehe Nädalise endast targemate ajakirjanike seltsis. Ja endale üllatuseks olin siin kohe oma. Maavalitsuse asjamehed küsisid, kui nendega lugu tegema läksin, kas sa oled selle vana Mikomäe vend ja kord maal, Kuimetsa kandis ühes talus, kuhu olin läinud tollase üpris lolli põllumajandusministri visiiti kajastama, sain soojema ja tähelepanuväärsema vastuvõtu osaliseks kui minister koos saatjatega. Isa vari käis mu ees ja avas uksi. Avab siiamaani.

Üks asi veel on väga tähtis siin. Isa hakkas siis juba vanaks jääma ja sundis mind ‒ siis, kui ma veel uuesti Raplas ei elanud ja siis ka, kui elasin ‒ Raela aias tööd tegema. Tegin seda vägisi ja vastu tahtmist. Porisesin kommuagronoomide maaharimise kiiksu vastu, aga tegin, mis kästi. Mida isa käskis. Kui siis sõpradele külla läksin, Vilsandile näiteks, ei pannud ma kuhugi käsi külge. Võtsin kitarri hoopis ja laulsin, kui teised katust panid või muid igapäevategemisi toimetasid.

Ja vaat siis sain selle isa maa ja veel rohkem laguneva majaköksi endale. Ja siis tuli ka armastus. Nüüd ikka vahel vaidlen nendega, kes ütlevad, et tarkus tuleb taevast ja maa, see on kuradi kodu. Jah, Peeter Volkonski teadis, ma arvan, vaid tunnetuslikult, et vabadus on maasse kaevatud, mina tean nüüd niisama. Jõudu ja elu energiat saan ma maast. No ennekõike. Looduse elurütm on see, mida linnas ei märka. Isegi öö ja päeva vaheldumist linnas ei ole. Raplas, linnas ja maal, nagunii see on. Päriselt. Rapla alevist on saanud linn, aga ikka pääseb siit mis tahes punktist kümneminutise jalutuskäiguga metsa ja rabaveerde. Ma elan siin ja seda.

 

Darvinil oli õigus

Imestan, kuidas mu alateadvuses aastaid püsinud mõte üha enam tõestust saab sellega, mida rohkem aastaringe elupuusse lisandub. Laps õpib esimese kümne ja veel vähema aastaga kõik selgeks, mis eluks vajalik. Õpib nägema, rääkima, käima ja imestama. Õpib lugema ja kirjutama. Ja siis hakkab meid ümbritsev inimese loodud maailm talle õpetama kõike seda, mis ei ole päris. Valetamist, varjamist, suupidamist, vajadusel parteide ja maailmavaadete vahetamist… Mõni õpib selle selgeks ja jääbki selliseks. Mõni (ja ma usun ikka veel, et enamus) teatud hetkel pidurdab silmakirjalikkuse kasvu endas ja hakkab õpitud rumaluse kihte enda olemisest eemaldama. Hakkab taas märkama vahesid, mis elamisele ja maailmale värvi annavad. Ja noh, siis, kui tuleb surm, on kõik selge. Mõni siis elab elusamalt ja mõni elabki, ise aru saamata, et on surnud.

Elusamus on Uku Masingu mõte. Uku Masing kasvas praegusel Raplamaal Lipal ja Lipa on me Raela aia ligidal. Paka mägi niisamuti. Ja taas on siin mingi sarnasus… Kui elasin Saaremaal Pidulas, siis olin uhke, et elan sisuliselt mere ääres. Samas sattusin sinna Küdema lahe äärde juhuslikult, siis, kui sõbrad külla tulid, no ja haruharva sellepärast, et meri kutsus. Elus hoidis teadmine, et ta seal käeulatuses on. Muidugi ma teadsin, et kui kuulatan, ka kõige vaiksemal õhtul kuulen teda.

Vaat nii kuulan ma täna Paka mäge, kus muinaseestlaste vanemad oma kärajaid olla pidanud. Ja need mõtted, mis seal mõeldi, ma arvan, et ka kuulsate Raikküla mõisnike ja nende veel kuulsamate külaliste mõtted ja puust jalgratta ehitanud Raela poisi mõtted on seal kusagil maa küljes alles. Oska vaid kuulata. Ma õpin veel.

 

Juured

Ma üpris meelega ei ole siiani kasutanud sõna “identiteet”. Selgub, et sellel sõnal ei ole ühest eestikeelset vastet. Ehk eneseteadvus, aga see pole nagu see. Ühe kihi sellele mõistele annab juurde sõna “juured”. Ja veel ühe “enesemääramine”. Ma olen püüdnud ennast määratleda seni. Nüüd peaksin sama tegema Raplamaaga. Raplamaa identiteet ‒ siia lisab kihi, kui sest mõelda kui kohatundest.

Mõtlen, kas ma kannan endas Raplamaa identiteeti ja see mõte tundub üpris loll. Vähemalt elu elades ei ole ma kunagi sellele mõelnud. Samas on ju nii, et identiteeti saavad kanda vaid inimesed. Ja Raplamaal on elanud palju inimesi, kes on minu inimesed. Ma siin ehk pean kasutama üht oma lemmikväljendit “meie parve linnud”.

See mõiste tuli mu ellu Raela aias. Meil oli külas siberlane Dima Mohhov. Teatrikunstnik. Tutvusime temaga Minskis kaheksa aastat tagasi, ta on nagu mu vanem vend. Minskis alustasime dialoogi ja see kestab seni, kuni me kestame. Dima on must kümmekond aastat vanem, näinud ja teinud hiigelpalju ilusat oma elus. No ja ta siis oli üllatunud seal mu maal, Raikküla külje all aias, et me marjapõõsad olid marju täis. Et me neid moosiks ei tee ja linna ei vii. Ta lamas põõsaste all ja sõi ja siis sõid linnud, nagu juba aastaid… noh, sestpeale, kui isa enam ei jõua. Ja see kümneid aastaid suurlinnas teatrit ja kino teinud vana mees on säilitanud maatunnetuse ja esivanemate talupojatarkuse ja oli õnnelik meil. Tema ütleski, et ju me oleme ühe parve linnud.

Dima rääkis kord oma Siberi lapspõlvest. Vanaisast, kes töödejuhatajana lapselapse tööle võttis. Ja täna kuulsa teatrikunstniku eneseteadvuse määras pilt, kuidas ta jässakate Siberi meestega palgajärjekorras seisis ja oma tehtud töö eest nende silme all esimese palga sai.

Ja siis ma viisin Dima Loonele külla. Külla teisele vanale mehele, kes mulle eeskujuks siin Raplamaal, Ülo Vooglaiule. Ta ka elab siin. Me oleme koos metsa istutanud ja mõelnud, millal see ükskord suureks saab ja mis temast saab. Vooglaiul on raamat oma vanaisast, sellest, kuidas ta lapsena vanaisaga elumänge mängis. Ülo on Saaremaa juurtega, aga mu jaoks kannab Raplamaa identiteeti.

 

Regionaalpoliitiline avaldus

Raplamaal on paarkümmend aastat ikka räägitud, kuidas see on, võrreldes Saaremaa ja Setumaaga, kunstmoodustis. Ikka veel räägitakse lapitekist. Et Raplamaa on Harjumaa ja Pärnumaa ja Läänemaa ja Järvamaa hoopis ja need lapid siis tuleb kuidagi kokku siduda. Ma ammu tean, et ei tohi seda teha. Raplamaa on piiririik. Piiride peal elamine on elusam alati kui keskmaal kulgemine. Piiril juhtub. Sünnib ja plahvatab. See viimane on seotud kultuuriplahvatuste mõistega. Ma kutsun üles neid piire hoidma, et Juuru rahvas jääks Juuru rahvaks ja Vigala kant oleks Vigala kant edasi. Kultuur on see, mis alles jääb ja edasi kantud saab. Muu laguneb ‒ mõelge mõisasüdametele ja kolhoosikeskustele, kui muidu ei saa.

Ma arvan ja jälle on see teadmine minuga koos käinud aastaid, et ammu on väikesed omavalitsused saanud loomuliku arengu piduriks. Ühest küljest on see isegi tore ‒ omavalitsejate saamatus on omamoodi pidur, ilmselt on mitmedki suured lollused (mõtlen me vabariigi üldist püüdu olla nii nagu teised, olla Ameerika ja olla Euroopa) tegemata jäänud.

Me maakonna omavahel koostöövõimetud ja konkureerivad vallad, ega nad nii kiiresti ei lagune, peaksid kogu oma auru sellesse torusse laskma, mis säilitab nende oma näo, hoiab neid piire, mis on. Selles on ja oleks me maakonna ilu.

Seni muidugi, kui maakonna ja Rapla valla arengu näitajad on abivallavanema suu läbi me linna tulnud Maxima, Selver ja Säästumarket, lisaks kaks euro-oma rahadega hiljuti uueks ehitatud peatänavat, ei ole meil suurt lootust päris olemisele. Rapla brodway´de äärest maha raiutud põlispuud ei ole linna linnamaks teinud. Linna saab hoid vaid vaimuvalge vennaskond, maad maasool. Kui järgida Ülo Vooglaiu teooriat, tuleks Raplamaad käsitleda kui probleemi. Ja täna on me probleem haritud inimeste nappus. Selliste nappus, kes isiksused. Kildudest koos maakonna mõttes võiks olla aidata haritlastel siia luua oma kodu. Mets on ligidal ja pealinn.

Mu klassikaaslased Rapla keskkoolis olid pea kõik maaharitlaste lapsed. Nüüd tagantjärele olen mõelnud, toona see ei olnud tähtis, et mu lapsepõlve sõprade hulka kuulusid Kuusiku põllumajandusteadlaste lapsed muu hulgas. Mõni aasta tagasi kirjutasin Nädalises loo „RÜGi 1999. aastal lõpetanud doktorid ja doktorandid, Märt Avandist rääkimata“. RÜGi ehk Rapla ühisgümnaasiumi üks lend andis Eestile mereteaduste doktori, filosoofiadoktori, loo kirjutamise ajal olid sama teadustiitli teel psühholoogiateaduste doktorant, keeleteaduste doktorant ja geoinformaatika doktorant.

Siia ei mahu kirjutama me inimeste võimalusest ennast määratleda läbi Raplamaal kasvanud teatriinimeste ja muusikute ja kirjanike. Ly Ehin toimetab maakonnalehes luuleveergusid ja ütleb, et ta saab siinsete ja siit pärit luuletajate originaalloominguga sisustada lehte vähemalt kaks aastat. Miks nii uhkelt on läinud? Vastust on raske sõnastada. Raplamaa on kasvukoht kindlasti ja oma osa on siin kindlasti ka neil piiridel maakonna sees. See sunnib eri kantide inimestel olema paremgi kui muidu.

Raplamaa identiteediparv lendab ja on lennanud muinasajast saadik. Ma kuidagi tunnen seda seljaga. Ärgem laskem täiskasvanutena ses tiibu kärpida. See on me ainus võimalus elada elusamust.