Palju õnne sünnipäevaks 4.detsembril Tõnu Kark. Pildil on Tõnu puhas eestlane, näidendis “Eesti matus” . Tõnu on selles etenduses lavale astunud kohe varsti 200 korda. 187.etendusel tegi ta oma osa nii ilmse mõnuga, et see energia jõudis rõdu viimastesse ridadesse.

Foto: Teet Malsroos

See intervjuu ilmus väikeste kärbetega esmalt ajalehes Maaleht.

Näitleja Tõnu Kark (65) on teatris mänginud sadakond rolli, kinos üle kuuekümne. Enamus neist on suured rollid, mitte sutsakad. Pärast 2008. aastal esilinastunud filmi “Detsembrikuumus”, kus Kark mängib suureks kindral Ernst Põdderi ja teeb rollist ühe peaosa, on ta enda sõnul öelnud ära seitsmest-kaheksast filmirollist. “Ma pole ära öelnud sõna otseses mõttes, aga olen öelnud, et ma ei oska selle rolliga midagi teha. Olen küsinud, et kui lubad selle rolli väänata natuke teistsuguseks, et saan talle mingisuguse juurika all, et ta kasvama ja elama hakkaks, siis teen. Seda võimalust ei ole aga antud. Ainult raha pärast ka ei ole tahtnud teha. Las teised poisid ka mängivad.”

Kui talle pakun, et räägime oma juttu ja siis ma kirjutan selle üles, saadan talle näha ja ta saab selle, mis ei meeldi, maha tõmmata, ütleb ta, et ei tõmba tema seal midagi maha. “Naine tõmbab, kui tahab. Me rääkisime sellest, et jälle hakatakse küsima, kuidas sa filmi sattusid jne. Kõik on seda kuulnud juba. Mootorratta jutt ja muu.” Ütlen Tõnule, et naised ongi targad ja küsin:

Millal sina sellest aru said?

Naisega koos elamine ja hästi läbisaamine on suur kunst. Kes seda kunsti ei valda, see kaua vastu ei pea.

Anekdoot on selline: mees ja naine, neil on kuldpulm ja siis küsitakse, et kuidas te…

… tean seda lugu, see on vana lugu tegelikult. Mitte kuldpulm, aga juba briljantpulm. 75 aastat koos elatud ja ise olid nad juba mingi 95. Siis reporter küsitles. Kuidas elu läheb? Mida? Ah? Kuidas elu läheb? Mis sa räägid, pojake? Ma küsin, kuidas elu on läinud? Hästi läheb! Kas on seesama lugu…?

Räägi.

Riielnud ka kunagi olete? Ah? Mis asja? Pahandusi on olnud? Ei ole olnud pahandusi. Ärge nüüd, nii pikk elu seljataga. Jaa, üks alguses oli ikka küll. Me siis sõitsime kirikusse laulatusele ja hobune komistas kivi taha ja siis vanamees ütles„üks“!

Käisime laulatusel ära ja tagasiteel hobune komistas uuesti sama kivi taha. Vanamees ütles „kaks“. Võttis jahipüssi ja lasi hobuse maha.

Mina hakkasin karjuma, et mis sa tegid, rumal inimene, kus su aru on!!! See me ainuke hobune. Vanamees ütles seepeale „üks“ ja võttis püssi kätte. Pärast seda meil enam pahandust ei ole olnud. (Naerame mõnuga.)

Loe edasi Palju õnne argipäevaks, Tõnu Kark →

Marika Vaarik mängib NO 99 „Pedagoogilises poeemis“ nii Konstantin Stanislavskit kui Anton Makarenkot. Marika Vaarik on näitleja, kelle taolist maailmas teist ei ole täna.

Selles eelnimetatud lavastuses, mul on tunne, ei ole Marikal mitte ühtegi suurmeeste tsitaati ette kanda. Ühtegi teksti. Ometi on need mehed platsil. Mänguplatsil. Jäähokistaadionil, kus mängitakse korvpalli ja elu. Või hoopis mänguplatsil, kus elatakse elu. Marika partnerid on lavakooli kolmanda kursuse tudengid. Tiit Ojasoo kursus. Ja selle etenduse kulgedes oli nii ka, et mu vaatamise kontsentratsioon kadus. Tee, mis tahad, ei jaksa jälgida. Proovisin enda jaoks siis neid tähelepanu hajumise kohtasid fikseerida ja märkasin, et see oli seotud Marika laval olemisega. Kui ta lavaporte äärde tekkis noorte mängu vaatama, siis ta kohaolu oli saali mu jaoks nii tugevalt tunda, et sundis pilku tõstma ja aru saama, kust see energia tuleb. Ma olen küll kuulnud neid näitlejalugusid, kus publik saalis tunneb, et näitleja mängib vaid talle. Kuulnud ja sesse mitte väga tõsiselt suhtunud. Nüüd äkki juhtus minuga just seesama, tundsin, et pedagoogilise poeemi vedaja Marika ei lase mul mänguväljal sündivasse ükskõikselt ja üleolevalt suhtuda. Sellised asjad juhtuvad harva.

Hiljem, kui ma Marikat alljärgnevaks jutuajamiseks taga otsisin ja ta telefoni ei võtnud, sain teada, et lisaks kõigele muule on näitlejal just olnud viiekümnes sünnipäev.

Kohtudes ja silmast silma tutvudes tunnistan Marikale üles, et tema eriline olemine ajab mind pabinasse. „Mina pabistan niisamuti, sest mina ei oska rääkida,“ vastab ta seepeale. Siis me natuke naerame endi üle. Ja siis asub ta mulle appi, räägib sellest, kuidas talle on sümpaatne Helle Meri. Küsib, kuidas me kohtusime ja Teatrikülgede intervjuud tegime. Ja ma räägin sellest kohtumisest ja teistest kohtumistest. Me räägime nagu vanad head tuttavad.

Vaatasin NO mängukava ja sul on hetkel ikka hästi palju mängida. Etendus etenduse järel, lisaks „Pedagoogilisele poeemile“, mis pole kerge etendus üldse, veel „Suur õgimine“ ja “Misery”. Pabistad ka enne igat etendust?

Muidugi. Alati on närv sees, aga närvil ja närvil on vahe. Ilma närvita on ju kõige viletsam etendusele minna. Ma alati tajun seda ja nii kui närvi ei ole, siis ma selle tekitan. Ilma närvita lavale minek on mõttetu aja raiskamine.

Kui sul ikka ei ole tänaõhtust minekut, et nüüd lähme, kui see on ükskõik millistel põhjustel olematu või on kanaliseeritud kuhugi mujale, teise kohta, siis see on surnud aeg. Kui see on nii partneril, siis vahel ma ju näen, kuidas etenduse käigus hakatakse seda üles pumpama, aga etendus juba sõidab… ja mida sa siis seal etenduse lõpus kummardad.

Publik ei pruugi seda tajuda ehk?

See mind ei huvita, ma tean ise, mis ma tegin ja tegemata jätsin. Ja see on paha. Ma ei käi ju publikule spektaaklit tegemas, käin ja teen ikka ka iseenda jaoks.

Kas see su viiekümneseks saamine mingi klõksu ka tegi, et nüüd olen näitleja, nüüd olen täiskasvanu, nüüd olen vana…?

Ei juhtunud mitte midagi. Teised lihtsalt pöörasid sellele tähelepanu.

Vaata, mu jaoks oli see, et lavastaja Tiit Ojasoo just sinu oma kursuse esimesse lavastusse mängima kutsus, ootamatu ja ilmselt ainuvõimalik just sellepärast. Rääkisite te sest, et sa tasakaalustad noorte maailmamõistmist?

Ei, sest tasakaalust me küll ei rääkinud mitte. Aga seal pidi olema keegi, kes on ealiselt vanem. Mu meelest kes tahes me teatrist.

Me olime kolm nädalat metsas…

…sina ka? Sulle mööndusi ei tehtud?

Ei tehtud. See mööndus tehti, et ma ei olnud nendega kogu aeg koos telgis, mul oli oma ruum ja voodi. Aga kõige suurem pedagoogiline töö oligi seal metsas ja mere ääres. Tudengitele oli see nende esimene koos töö. Ma ei ole ammu enam objektiivne, olen subjektiivne, olen nendega harjunud, näen, kuidas nad arenevad, aga see, kuidas me selle lõpuks vormistasime… see metsa ilu, see õhk, see mõtlemine… miks see kanaliseerus niisuguseks, nagu see nüüd laval näha. Seda teatri proovisaalis valmis ei tee. Publikul võib tekkida palju agasid, aga las nad jäävad.

Loe edasi Marika Vaarik peab mängimist elult kingiks saadud privileegiks →

Elmo Nüganeni Läti Rahvusteatris lavastatud Tammsaare Karini ja Indreku lugu „Maa ja armastus“ („Zeme un mīlestība”) on küps meistritöö. Teatrilätlaste suus kõlas nähtu iseloomustamiseks vaid üks mõte – geniaalne.

Ja teinegi, üsna ootamatu ja üksmeelne tõdemus jäi Riiast kaasa: kirjanik Tammsaare ja Elmo Nüganeni intseneering ning lavastus räägivad Lätist, räägivad nende tänasest päevast.

Nägin selle lavastuse Linnateatri varianti viimati kaks aastat tagasi Vargamäel, raba veeres Tammsaare teatrimaratoni osana. Kui etendus lõppema hakkas hommikupoole ööd, tõusis päike. Linnud ei teinud inimeste tundepankrotist välja ja kuulutasid elu ülevust. Loodus, kogu maailm ärkas ja see ärkamine oli nii mõjus, et tegi inimeste maapealsed sekeldused naeruväärselt pisikeseks. Linnateatri Põrgulaval esietendus see universaalne lugu 2006. aastal.

Nüganeni Riia lavastus oli teatrikunsti võimaluste demonstratsioon igatahes. Midagi totaalset uut selles ei olnud. See, kuidas lavastuslikud aktsendid klassikalisele teatrilavale, kus olemas pöördlava ja tõstukid, üle oli kantud, oli aga ülimeisterlik. Täpne tundub lavastaja tegevust nimetada tõlkimiseks. Elmo Nüganen oli Riias tõlkija mitmel moel. Näiteks oli omamooodi üllatav tajuda me naaberrahva aeglasematki meelt kui meil. Oli hästi tunda ja näha, et meie näitlejad on oma mängus kirglikumad. Ometi on just lätlased need, kes meid „häätahtlikult“ kuumadeks eesti poisteks pilkavad… Ehk oli üks mulje põhjus seegi, et Läti Karin oli blond ja Tiina brünett, meil on vastupidi.

Loe edasi Lätlaste Tammsaare lavastas Elmo Nüganen* →