Üks vana haruldane foto just sellest ajast, millest Lauri Sommer allpool kirjutab. Selline elav monument, kus suurmees kasvab välja muusast. Fotol siis Uku Masing ja Leena Kiivit.
Ühel päris kurvakesel päeval kui argisekeldamisest sootuks ja lõpuni tüdinenud olin, kuulasin Lauri Sommerit laulmas. Panin Kago plaadi peale ja jäin kuulama. Tegin õige valiku. Sain Lauri ja muusika abil sekeldavast maailmast välja ja kurjus, mis oli väljakarjumise vaevas enne kuulamist, tundus tühine.
No ja siis kui meel juba koos ja ei sugugi lahutatud enam, kirjutasin sest, et tema muusika ja sõnad mind sel päeval aitasid, ka Laurile. Ta kirjutas vastu, rääkis oma sügistundest ja selles kirjas oli muuhulgas lause, kus ta ütleb, et kirjutas Raikkülas peetud ettekannet “veidike edasi” ja et ma võiks selle Taskusse uuesti üles riputada. No, et asi oleks selline veel lõplikum, kui eelmine lõplikus. Ka see Lauri pakkumine tegi rõõmu. Lugesin ettekannet veel ja tõesti ta mõjub uuesti üha.
LAURI SOMMER
Ettekanne Raikkylas, Lipa koolis
UM 100. synniaastapäeval
12.08.2009
Uku seal, kus Sa praegu oled ja head kuulajad –
Me räägime siin uhke arvu poolt tekitatud õhkkonnas mehest, kes palju kõneles aja illusoorsusest, kellele juubelid tihti kenitlemistena tundusid ja kes ytles, “pelga iga ylendamist”. Aga austada saab ka teisiti, proovides auväärselt saadut jätkata kuidagi omamoodi. Lahkunu vägi suureneb, kui ta peale mõtlevad paljud inimesed lootuse ja tänuga ja see vägi saab aidata mõtlejaid, tulla nende juurde. Muidugi pole päris kindel, et me teame, kes ta oli. Seepärast mõelge sellelegi, et mõned õpetajad võivad muutuda ka kodukäijaiks tontideks ja kui suudate, ärge laske sel juhtuda. Liigne jyngerlus, kitsale liistule tõmbamine ja “tervemõistuslik” eitamine on kõik Masingu uurimist ja mõistmist pidurdanud. Vaja oleks vahepealsemaid teid. Elujõuline kultuur ei vaja oma suurmeeste kuulutajaid, vaid pigem mitmekylgselt inspireeritud inimesi eri tegevusaladelt. Õnnelik võib olla see õpetaja, kelle õpilased lähevad eri suundadesse ega jää teda kopeerima. Ja ma usun, et Ukul on seda õnne olnud. Ta on puudutanud väga erinevaid elusaatusi. Ja nii vist tänagi – igayhele oma. Need, kes on kohal rohkem kultuurilise teatri pärast, saavad omad etendused ja need, kelle sydames Uku palju aastaid on elanud, saavad ehk meie öeldu või Eenu talukohal ja selle aia taimedes tuntava kaudu endasse natuke selgust ja õnnistuse temalt, kelle pärast me täna siin selles koolimajas oleme.
