Kaks klassikut kooliteatris, Raplas ja Tallinnas

 

Suvi (Inventuur) 2013/3

 

Klassika ja kooliteatris õppivad ja mängivad noored on väärtus, mis elamusele ja ühiskonnas elamisele laiema aluse paneb kui üks või kümme hetke.

Juhendajad, igavesti kõnelev draamaklassika ja noorte elus energiate põimumine annavad elusale elule lisavõimalusi. Ja siin ei ole kõige tähtsam, et noored tegijad enda elukutseks teatri seaks.

Vastupidiselt me eestikeelses kultuuriruumis aastaid esipilti tiritud teemadele, mis noortele (mulle tundub, et kuidagi vägisi) külge kleebitud kooli- ja koduvägivallast, narkomaaniast ja alkoholisõltuvusest, seksuaalsest lodevusest, valis Vanalinna hariduskoleegiumi viimane teatrilend lõpulavastuseks William Shakespeare näidendi „Palju kära ei millestki“.

Samasuguse arukuse rea peal on ka Rapla Riinimanda teatri keskkoolipoisid, kes mängivad (tunnustused Jõgeva ja Saaremaa kooliteatrite festivalilt) Mart Kivastiku näidendit „Teener“.

Loe edasi Kaks klassikut kooliteatris, Raplas ja Tallinnas

Inimesed maailma hammasrataste vahel Margus Mikomägi

Suvi (Inventuur) 2013/2

Lugu ilmus Postimehes.

Martin Algus

«Arioso»

Lavastaja: Taago Tubin

Osades: Maaja Hallik, Katrin Kalma, Kristian Põldma, Jaanus Tepomees, Hendrik Vissel, Imre Õunapuu (TÜ VKA teatrikunsti 9. lend) ning Kaido Torn (TÜ VKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia 7. lend), Luule Komissarov ja Arvo Raimo.

Esietendus 31. mail Koidu seltsimajas Viljandis.

 

Martin Alguse ja Taago Tubina „Arioso“ vanas Ugala teatrimajas on argimaailmast tüdinud 25-35-aastaste põlvkonna piiride laiendamise õnnestunud kunstiline väljendus.

Mis see argimaailm on? On pidev võidujooks. On enda salgamine kellegi teise kasuks. On sund ellujäämiseks valetada-valetada. On enesepettus. On provints. On tegelemine teistega, mitte iseendaga. On leppimine sellega, mis on.

Mul on tunne, et nooremate soov täna on kogeda oma elus midagi, mis on päris, pole võlts ja pealispindne, on tõeline. Kuidagi iseenesest on siia algusesse lipsanud noorte rõhutus enesesse ja ümberringi vaatamisel ja otsimisel. Ei näidend ega lavastus seda noorte asja ei rõhuta, pigem on aktsent seal, et olemise talumatu kerguse otsimine, inimeseks saamine on ülim ajast, vanusest ja eksistentsi vormist hoolimata.

Loe edasi Inimesed maailma hammasrataste vahel Margus Mikomägi

Inimesed maailma hammasrataste vahel

Suvi (Inventuur) 2013/2

Lugu ilmus Postimehes.

Martin Algus

«Arioso»

Lavastaja: Taago Tubin

Osades: Maaja Hallik, Katrin Kalma, Kristian Põldma, Jaanus Tepomees, Hendrik Vissel, Imre Õunapuu (TÜ VKA teatrikunsti 9. lend) ning Kaido Torn (TÜ VKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia 7. lend), Luule Komissarov ja Arvo Raimo.

Esietendus 31. mail Koidu seltsimajas Viljandis.

 

Martin Alguse ja Taago Tubina „Arioso“ vanas Ugala teatrimajas on argimaailmast tüdinud 25-35-aastaste põlvkonna piiride laiendamise õnnestunud kunstiline väljendus.

Mis see argimaailm on? On pidev võidujooks. On enda salgamine kellegi teise kasuks. On sund ellujäämiseks valetada-valetada. On enesepettus. On provints. On tegelemine teistega, mitte iseendaga. On leppimine sellega, mis on.

Mul on tunne, et nooremate soov täna on kogeda oma elus midagi, mis on päris, pole võlts ja pealispindne, on tõeline. Kuidagi iseenesest on siia algusesse lipsanud noorte rõhutus enesesse ja ümberringi vaatamisel ja otsimisel. Ei näidend ega lavastus seda noorte asja ei rõhuta, pigem on aktsent seal, et olemise talumatu kerguse otsimine, inimeseks saamine on ülim ajast, vanusest ja eksistentsi vormist hoolimata.

Loe edasi Inimesed maailma hammasrataste vahel

Armastuse elektriseeritud üksindusevalu

Suvi (Inventuur) 2013/1

Patrick Marber “Lähedus”

 

Lavastaja: Elina Pähklimägi

Kunstnik: Liisi Eesmaa

Muusikaline kujundaja: Marten Kuningas

 

Mängivad:

Alice – tüdruk linnast, varajastes kahekümnendates – Agnes Aaliste

Dan – mees äärelinnast, kolmekümnendates – Nero Urke

Larry- mees suurlinnast, hilistes kolmekümnendates/varajases neljakümnendas – Kaido Veermäe

Anna – naine maapiirkonnast, kolmekümnendates – Helena Merzin

 

Esietendus 9. mail 2013 Kõue mõisas

 

Patrick Marberi näidend Lähedus” (inglise keeles “Closer”, 1997), mida Eesti vabakutselised näitlejad Kõue mõisa tallisaalis 2013. aasta kevadel mängivad, on muu hulgas ülikiirelt muutuma hakanud maailma peegelpilt.

Küllap on enamus meist, nii-öelda täiskasvanutest tundnud, kuidas oma armastuse suuruse sõnastamine ei õnnestu. Ave Alavainu seitsmekümnendate alguses kirjutas ta oli siis noor näitlejahakatis: “Mu jalad on alati minekuvalmis,/juba enne kui tulen sean end minekuks valmis,//…” Ses luuletuses on koos üksindus ja igatsus leida kaaslane ses maailmas ehk sama situatsioon siis hoopis teise kandi pealt.

Mees või naine kinnitab oma armastust teise vastu täie veendumusega nii, et usub oma sõnu ise ja seda usub ka see, kellele seda ütleb. Möödub vaid viiv ja inimene on võimeline peaaegu samade sõnadega oma armastust kinnitama teisele, sama veendunult, sama tõsise tundega, ennast andes, uskudes sesse ise isegi siis, kui elu ja lugemise kogemus on kinnitanud, et see pole võimalik.

 

Loe edasi Armastuse elektriseeritud üksindusevalu

Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu

alt

Meister Andrei koos oma laste Vasja Mogtši ja Maša Mogtšiga.

 

Intervjuu ilmus Maalehes.

Kel aega soovitan vaadata, mis sünnib Vnemaal teatrivallas, huviäratamiseks ehk see, et on aeg kui tearimässajatest, eksperimenteerijatest, kunstnikest…saavad teatrite kunstilised juhid: http://tvkultura.ru/video/show/brand_id/20918/video_id/630087/viewtype/picture

 

Jutt, mis järgneb, on üks kübe tänavu augustis Viinistul räägitud juttudest maailmanimega lavastaja Andrei Mogutšiga, kes oli sinna sõitnud nädalaks, et juhtida meistriklassi Eesti näitlejatele.

Kevadel Venemaal Peterburi Suure draamateatri kunstilise juhi koha vastu võtnud Mogutši on oma uue ametiga seoses katkestanud kõik oma varasemad vähemalt kolmeks aastaks ette plaanitud tööd, mille hulgas oli ka kokkulepe lavastada meie NO teatris. See, et ta ikkagi tuli Viinistule meistriklassi andma, on selles kontekstis suur ime.

Istusime seal mere ääres, Mogutši kiitis Jaan Manitskit, Viinistu kunstiväljapanekut…

 

(Vaatan Mogutšile otsa ja ütlen endalegi ootamatult) Te pole venelane.

Kuidas nii, olen venelane muidugi. Peterburis sündinud ja kasvanud. Selles mõttes… minus on poola verd, leedu verd ja vene verd. Kolme tean, äkki on veel mõni… (Ei saa aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt.)

Loe edasi Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu

Deemonid ja teemandid Krahlis

alt

Laua otsas lavastaja Juhan Ulfsak.  Laua taga näiteseltskond.    Foto: Krahli teater

Lugu ilmus ajalehes Postimees.

Sarah Kane,”Puhastatud” ja”4.48 psühhoos”

Von Krahli teater

Lavastaja: Juhan Ulfsak

Näitlejad: Taavi Eelmaa, Mari Abel, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jim Ashilevi, Ragne Veensalu

Kunstnik: Liisi Eelmaa

Videokunstnik: Emer Värk

Helikujundus: Hendrik Kaljujärv

Valguskujundus: Oliver Kulpsoo

 

Esietendus: 14. september 2013

 

Juhan Ulfsaki vastset lavastust võib vaadata kui tänase maailma haigusloo ühte tahku.

Selle loo vaatamiseks, mulle tundub, ei pea olema 1990. aastate popkultuuri asjatundja, ehkki samas teadmised mõistmisele kahjuks ei tule. Kui selliseid asju, mida meile näidatakse, üldse mõista saab. Lavastus on kui pikk luuletus, mis mõjuv vaid avatud meeltele, muidu paistab pealispind vaid ja see ei ole pehmelt öeldes kõige ilusam.

Minu jaoks ka ei peaks, kui vähegi võimalik, seda lavastust vaatama kui kahte ühevaatuselist näidendit, nagu autor Sarah Kane need kirjutanud on. Juhan Ulfsak on need näidendid tervikuks kokku lavastanud. Üks ei kõneleks teiseta. Vähemasti seda lugu, mida lavastaja meile rääkida ilmselt tahab.

Loe edasi Deemonid ja teemandid Krahlis