Margus Mikomägi

Elu on vahel dramaatilisem kui kunst.

Kuu või pisut rohkem tagasi sain kirja, millega kaasas tänaste teatrikülgede intervjuu Rakvere teatri noore näitleja Mait Jooritsaga. Intervjuu autor Andry Ervald suri 53-aastasena 21. märtsil sellel aastal. Täna tean, et noore mehe võttis ajuvähk.

Paljude jaoks oli Andry „kõige suurem sõber“ ja seda mitte sugugi ainult tema suure kasvu pärast – ta oli 2 meetrit ja 13 sentimeetrit pikk.

Oleme tõlkijad ja toimetajad elus

Ma ei mäleta, kus meie omavahel tuttavaks saime. Hea oleks öelda, et teatris. Kõige selgemalt on meeles temaga räägitud jutt Rakveres paarkümmend aastat tagasi. Teemaks oli tõlkimine. Andry oli selle töö ette võtnud ja mina tundsin huvi, mis tõlkimine on. Kas on looming, kas selleks on vaja inspiratsiooni oodata.

Loe edasi Käsikirjad ei põle ja kunstil on omadus põranda alt ilmarahva ette tulla →

Mait Joorits Raplas Valgre toas.

Mait Joorits: Mul on selline mälupilt, et istun Rakvere Kino “Ilo” saalis, parasjagu on algamas “Nu Pagadi!” multikas ja minu ette istub tohutult suur mees, kohe selline kolmemeetrine. Ta jalad on nii pikad, et ei ulatu toolivahesse ära, nii et ta peab need panema üle eesolevate toolide, järgmisesse vahesse. See õnnestub tal sujuvalt ja nii ta istub seal ning vaatab minuga koos “Nu Pagadi” multifilmi.

Järgmine mälupilt, umbes kümne aasta tagune, on samast mehest, kui ta astub mööda mu kodutänavat, minu maja eest mööda. Ma saan siis aru, et see suur mees elab ilmselt meie linnas, ilmselt mu kodu lähedal. Pärast hakkan teda tihti me tänavat mööda kõndimas nägema. Mõtlen kogu aeg, et kuidas saab keegi olla nii suur!

Möödub viis aastat ja ma avastan kohalikust lehest, et keegi Andry Ervald on kirjutanud ühe hirmus vahva artikli. Satun sellest vaimustusse ja veel enam satun vaimustusse, kui taipan, et see ongi seesama suur mees, kes kõnnib vahel mööda meie tänavat. Tundub uskumatu, et nii suur ja karuse olemisega inimene võiks kirjutada midagi nii sooja ja siirast. Pärast seda hakkan ma tihedamini sattuma Andry kirjutistele. Varsti avastan, et ta on kirjutanud isegi näidendeid. Ma mõtlen kogu aeg, et see on üks väga vahva mees.

Loe edasi Suur mees , kes kõndis meie tänaval →

Andry Ervald ja Priit Põldmaa.

Räägib Priit Põldma: Jõudsin Andry Ervaldi tunda peaaegu kuus aastat. Esimesest vestlusest viimaseni oli me suhtlus intensiivne, vahetu, teatud perioodidel ka väga tihe. Andry seisukohad, ta ainuliselt läbi- ja ettenägelik elu- ja inimeste tundmine oli mulle väga tähtis, tema nõuanded ja vaated mingitele küsimustele asendamatud.

Andry on mu jaoks olnud üks suuremaid õpetajaid. Ta ise kasutas enda kohta kujundit, mis mu meelest väga täpne: ütles, et on tahtnud inimesi suunata ja mõjutada, endale eriliselt tähelepanu tõmbamata. Et on tahtnud olla mitte hall kardinal, vaid roosa. Ja see tuli tal hästi välja.

Paljud olulised valikud ja otsused mu elus on väga otseselt olnud seotud Andrylt saadud impulssidega.

Peale selle, õigemini eelkõige, oli Andry jutuvestja. Ta lood olid täiesti ainulaadsed, mitmekihilised, vaimukad, kaasahaaravad, tihedad, rikkad, sisukad, ka õpetlikud. Ta rääkis ise ja pani teisi lugusid rääkima, ikka küsis: “Palun räägi mulle nüüd üks lugu.”. Või nõudis, kui mõni mõtteuid segaseks läks: “Räägi seda loona”. Või siis koguni ütles: “Kui sul lugu ei ole, siis ma ei viitsi suga praegu rääkida.”.

Ma püüan loona rääkida, kuidas see intervjuu minuni jõudis.

Loe edasi Jutt sellest kuidas diktofonil tekkis kojuigatsus →

Selleks, et orkester suure koori seljatagant kuulajatele kummardada saaks, pidid koorilauljad kükitama.

Pühapäeva õhtul esinesid Rapla kirikus kammerkoor Head Ööd, Vend, segakoor HUIK, meeskoor JÕUD ja Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakooli keelpilliorkester.

Keegi noor naine kirjutas Facebookis pärast Pärt Uusbergi kontserdi „Kuula mu palve häält…“ kuulamist Niguliste kirikus: „On mingi teooria inimese nime mõjust tema elusaatusele. Tänasel kontserdil olles meenus see mulle. Nimi PÄRT, olgu ta siis ees- või perenimi annab inimesele jumaliku ande luua sellist muusikat, mida kuulates kaob kõik muu…hing jääb kinni… Olen lummatud!“

Kahekümne viie aastaseks saav helilooja ja dirigent Pärt Uusberg, kelle muusika ta sõprade muusikute esituses Nigulistes ja Rapla kirikus kõlas, kirjutab ise selle kontserdi kavas muu hulgas nii: „Soovin tänada oma südames sel kontserdil kõlava muusikaga oma lapspõlve ja kõiki neid inimesi, keda oma teel olen kohanud ja kes mind mu teel on hoidnud.“

Võta heaks, Pärt, ja anna andeks, et täiskasvanute maailm, kuhu sinagi oma muusikas oled astunud, koos teiste noorte kaaslastega muusikas, kirikut te küllatuleku õhtuks soojaks ei suutnud kütta. Nii kaugele oleme me oma täsiskasvanute pragmaatilises maailmas jõudnud, et tõdeme: vaid muusika soojendab. Ma lisaksin, et muusika, kui ta on selline, nagu teie seda teete, soojendab südant, aga mitte käsi ja jalgu.

Loe edasi Pärdi muusika – see kõlab uhkelt – see jääb →

Albu vallavanem Kalju Kertsmik.

Selle suve teatris tegid muu hulgas ilma helgeks ja vaimukamaks lavastused „Vargamäe voonake“, „Tasandikkude helinad“ ja „Pruutide kool“. Väikeste valdade – Albu, Martna ja Tõstamaa, vallavanemad olid omamoodi osalised.

Jäärapäine Vargamäe voonake

Urmas Lennuki Vargamäel mängitud näidend/lavastus on nii mitmekihiline, et ühe vaatamisega ilmselt kõiki nüansse ei hooma. Küll on laval me, eestlaste jaoks tähenduslikud algkujud: maaharija, vürtspoodniku tütar ja haritlane. Omalaadi eestlastest nõiarahva arhetüüp on imedesse uskuv Tiina, kellele Jumal ingli saadab jalgu terveks tegema…

Vallavanem Kalju Kertsmik, mis see on, mis teid käivitab ikka ja jälle Albu vallas kultuurisündmusi korraldama?

Eks see ole missiooni küsimus. Idee selles, et minu eesmärk on korraldada ka Albu vallas elavatele inimestele põnevaid ja kõrgetasemelisi üritusi.

Miks just teater te lemmik on, lausa nii, et te lavastusi peakorraldada, produtseerida olete võtnud?

Teater ehk seepärast, et selles on mul 15 aasta kogemused koostööst Eesti teatritega. Teine põhjus on kindlasti A.H. Tammsaare looming, mis ikka ja jälle pakub huvitavaid võimalusi…. Kolmas põhjus ja asjaolu on, et ka Albu valla rahvas ootab jälle midagi uut. Kui suvi läbi, küsitakse, mis siis järgmine suvi plaanis on.

Milline lavastus või lavastused on teid Vargamäel ja üldse Eesti teatris enim puudutanud?

Lavastused, mis on kirjutatud romaani “Tõde ja Õigus” ainetel.

Nautisin väga Tallinna Linnateatris lavastatud “Tõde ja Õigus. Teine osa” ning selle mängimist ka Kukenoosi viljakuivatis 2008. aastal.

Albu valla projektidest tõstaksin esile “Vargamäe Varjus” lavastamist Vargamäel 2010. aastal. Selle lavastuse ettevalmistamine ja etendamine andis mulle juurde väga palju kogemusi.

Millised on need raamatud, mille kohta te saate öelda: see on minu maitse?

Ajaloolised raamatud on minu eelistus.

Mida te jaoks tähendab, et üks väike vald oma teatrietendustega kogu Eestist vaimustatud publikut kogub? Mida see vallale tähendab?

See tähendab palju eelkõige oma valla rahvale, kes saavad uhked olla, et neil on võimalus iga suvi osa saada suurest teatrist. Ka Albu valla arengule on see väga oluline.

Loe edasi Vallavanemad, kes loovad kultuuriruumi 1. →