Rein Malmsten ja Jaan Tooming. Foto Ugala arhiivist.
Jaan Toomingal on valmis käsikiri „Religioossed motiivid minu loomingus ja Eesti teatri ajaloos“. Autori loal avaldame Teatrikülgedel katkendeid sest loost.
Jaan Tooming lõpetab oma kasvamise ja lavastamise alguse pisut lühikeseks jääva peatüki sõnadega: „Olin jõudnud Põrgu põhja, millest kaugemale polnud võimalik minna. Oli vaja uut teed, teed väljas Põrgust ja selleks sai “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1976).“
Kuna lavastaja käsikirjast lähikuudel raamat saab, jätan autori kirjutatu huvilistele sealt lugeda. Selge on see, et Toominga lavastatud „Põrgupõhja“, „Veli Joonatan“, varasemast „Väike Eyolf“ … muutsid mitme põlvkonna arusaamist väga heast teatrist. “Põrgupõhjat“ käisid vaatamas memmed ja taadid ja tudengid, see oli etendus, mis mõjus kõigile. Ja siis oli Tooming äkki Viljandis. Sellest perioodis kirjutab mees ise nõnda:
Peanäitejuhina Ugalas (1979–1983)
1979. a. tegi Jaak Allik (ta töötas mingis valitsuses) mulle ettepaneku minna Ugalasse peanäitejuhiks. /—/ Üldse ma ei armastanud mingit kamandamist, ma lasin kõigil lavastajatel teha, mida nad tahavad, ja üldse valitses teatris tore anarhia. Kommunist Jaak Viller hiljem lausa hoiatas niisuguse juhtimisstiili pärast, kuid mina ei hoolinud sellest, ainult muigasin.