Äsja lõppes Tallinnas tänavune muusikafestival Odessa Classics. Kultuuripartnerluse sihtasutuse juht Meelis Kubits võtab selle festivali Eestis eksiilis korraldamist moraalse kohustusena. See ei ole lisafestival Odessa omale, vaid traditsiooni sõja ajal elus hoidmine.

Oma jutuajamise lõpus jõuame Meelis Kubitsaga märkamiseni. Ta ütleb, et eelmisel sügisel andsid nad nüüdseks me seast lahkunud Riho Sibulale Väärikuse preemia. See ei saanud suurt tähelepanu ja see oli teadlik otsus. Meelis küsis Riholt, kas tal on selle preemiaga kaasnevat tähelepanu vaja. Riho vastas üsna ettearvatavalt, et ei ole. „Ja kui temal seda vaja ei olnud, siis ei olnud seda tähelepanu muidugi vaja ka neil, kes seda preemiat rahastasid,” nendib Meelis Kubits.

Aga me ikkagi jõuame oma mõtetega sinna, et loojat tuleb märgata juba tema eluajal.

See, mis sa teed, on suuremas plaanis kultuuridiplomaatia. Ja sellise taseme saamiseks ja hoidmiseks on vaja palju raha. Mismoodi sa oled suutnud meie ettevõtjad panustama rääkida?

Ma viimased kaks-kolm aastat ainult sellega tegelengi, et viia kokku Eesti ettevõtjad ja Eesti loojad. Panna nad vastastikku üksteist inspireerima. Metseenluse mõiste ei tohi devalveeruda, seetõttu üritan seda ise mitte liiga tihti kasutada, kuid jah sellise institutsiooni loomisega me tegeleme. Jalgratas on juba leiutatud, üheksakümnendate algusest peale on ettevõtjaid, kes on kultuuri toetanud, aga perioodiliselt selles ka pettunud.

Kuidas see välja nägi?

Iseseisvuse taastanise ajastul tulid ju ettevõtjad mütoloogilise Viru hotelli tagant. Kultuuriinimesed olid sellel ajal aga ühiskonnas väga lugupeetud, laulev revolutsioon tõstis meie loojad tribüünile. Sellest tulenevalt oli nii kiire raha kui loomeinimeste enesehinnang väga kõrge. Kui metalliärimees teenis esimese miljoni, siis ega temaga samale teele kedagi teist ei mahtunud. Loomulikult oli nende kahe pooluse kokkusaamine peaaegu võimatu. Aga siis hakkasid ettevõtjad arenema mitte ainult majanduslikult, vaid ka silmaringi, vaimsuse mõttes…

Tulime hiljuti eesti jazz muusikutega Odessat ja kui olime jõudnud Moldovasse, helistasime meie toetajatele, et neid tänada. Raul Vaiglale[basskitarrist] rääkis Jüri Käoga [ettevõtja], kes oli muuseas ka Odessa Classics festivali oluline toetaja. Ja nendevahelise vestluse käigus selgus, et Jüri rahastas ka Ultima Thule esimest plaati 1992. aastal.

See on kultuuri süsteemsem toetamine, mille alus pole kerjamine. Me ei tohiks lasta kultuuril end positsioneerida sahtlisse nimega vaesus. See on ikkagi uue energia lisamine, uute emotsioonide andmine, silmaringi laiendamine…

Jõukus ei ole kultuuri toetamise juures kriteerium. Koht Äripäeva edetabelis ei ole see põhjus, et minna ettevõtjaga rääkima kultuuri rahastusest. See peab olema näha inimese ühiskondlikust aktiivsusest, kas ta on suuteline, võimeline, kas ta soovib. Enne kui me hakkame rääkima kultuurist, on ju tee peal ees sotsiaalprobleemid, mured tervishoiuga, lapsinvaliidid, vähiravifondid… ja kui sa siis jõuad kultuurini, siis on suur osa rahast liikunud sinna, kus on tegelikult olla või mitte olla küsimus.

Mis ettevõtjat veenab?

Proovin teha nii, et kui ettevõtja midagi välja annab, midagi lisab, siis ta on võitja. Number numbriks – on see tuhat või kümme tuhat eurot –, aga ta peab tajuma, et pole petta saanud. Ma olen püüdnud rääkida ettevõtjatega neile arusaadavas keeles, olen ise panustanud kultuuri ja kui küsin neilt toetust, siis see baseerub veendumusel, et me usaldame teineteist, et ma ei kasuta seda raha autole uute rehvide ostmiseks. Mul polegi autot.

Odessa Classics on festival eskiilis. Kas maailmas on analooge?

Küllap on. Meil on endagi ajaloost võtta üleilmsed Eesti kultuuripäevad ehk ESTO, mis toimusid nõukogude ajal igal pool mujal, mitte Eestis. Asja mõte olin hoida vaimsust ja lisaks sellele täita infoväli oma sõnumitega. Väliseestlased seda kultuuri ja keele heaks tegid.

Kuidas nii juhtus, et Odessa festival meile Eestisse sattus?

See otsus sündis eelmisel aastal 45 päeva enne festivali algus. Selleks ajaks, aprilliks oli selge, et festivali Odessas teha ei saa. Otsus sündis koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga, tema oli ankur.

Pärast seda, kui olime avalikustanud festivali programmi, helistas Aleksei Botvinovile, kes on selle festivali ellukutsuja ja omanik, Kreeka kultuuriminister. Kreeka linnal Tessalonikil on Odessaga sõprussuhted nagu meie Tallinnalgi. Kreeka soov festivali võõrustada sobis ja nii olid kontserdid neli päeva ka seal.

Milles on meie ja Kreekas korraldatava Odessa Classicsi festivali erinevus?

Festivalide erinevus oli see, et möödunud aastal korraldas Eestis selle praktiliselt kodanikuühiskond. Orkester oli küll riiklik, aga rahastamine tuli erasektorist. Kreekas maksis riik kõik kinni.

Sellel aastal oli Odessa Classicsil eksiilis 8 kontserti.

Meil jah. Sel aastal on sama brändi alt olnud neli kontserti Zürichis. Aasta lõpus tulevad kontserdid ka Kreekas.

Muusika ja esinejate tipptase, suured kontserdid… See iseloomustab festivali ja paneb küsima, kuidas see võimalik on.

Odessa Classics on kahe aasta jooksul Eesti muusikamaailma kõvasti rikastanud, seejuures ei ole midagi ära võtnud. Enamik solistidest, külalistest on siin olnud esimest korda. Näiteks viiulivirtuoos Daniel Hope, kes on siin esinenud mõlemal aastal. Eelmisel aastal tõi Daniel Hope´i nimi siia kohale Arte telekanali, see maksis kinni ERRi ülekandkulud ja viis selle peaaegu etm online’is, tunniajase viitega, ka vana Euroopa televaatajateni. Daniel Hope´il on sellel aastal 198 kontserti. Tema kuupäevade ja ERSO graafiku järgi joonistusid kuupäevad paika. Sellistest kokkulepetest ei saa loobuda, öeldes, et oi, majanduslikult on keeruline. Hope tuli siia eralennukiga, see ei ole edevus, vaid olukord nõudis, olla päeval Tallinnas ja õhtul juba Berliinis laval. Muuseas samal hommikul tegi talle vanalinnas ekskursiooni ERSO peasponsori Iute asutaja Tarmo Silla poeg. Kõik osalised olid sellest vaimustuses.

Viimsi Artiumis esines aga teiste seas viiuldaja Janusz Wawrowski, kelle kasutuses on ainus Stradivariuse viiul, mis on Poola muusikute käes. Üks Poola ettevõtja ostis selle ja andis talle kasutada.

Märkasin, et Odessa festivali alustala, pianist Aleksei Botvinov esines kirjandusfestivalil Head Read, koos kirjanik Mihhail Šiškiniga.

Nad, jah, on head sõbrad. Elavad mõlemad Šveitsis. Šiškin lahkus Venemaalt 1990. aastate lõpus. Aleksei on emigratsioonis sõja eest. Neil ongi ühine programm, mis pühendatud helilooja Sergei Rahmaninovile, kelle sünnist möödub tänavu 150 aastat.

Muusikute maailmas, ma tean, on kunstiline tipptase seotud ka väga suurte honoraridega.

Muusikamaailm, jah, on, ütleme – küllalt ratsionaalne. Honorarid räägivad ka midagi. Mõnede muusikute honorar on viiekohaline ja see esimene number ei ole üks, kaks ega kolm.

Odessa festivali puhul on tähtis, et see on erafestival. Riik ja oblast ja Odessa linn liitusid sellega alles 2018. aastal. Siis tuli sinna juba avaliku raha toetust. Muidu toetasid kohalikud ettevõtjad, nimetame neid Odessa edukateks ettevõtjateks, kes tahavad ennast metseenidena positsioneerida, tihti anonüümseks jäädes. Suund on olnud see, et toetada Odessa euroopalikumaks muutmist.

Sul on Odessaga pikaajalisem suhe?

See on mu jaoks olnud ja on patriootlik tegevus. Minu Odessa randevuu võib jagada kolme perioodi, millest teine algas 2015. aasta suvel. Aasta pärast Krimmi äravõtmist ja pärast seda, kui Vene väed marssisid Ukrainasse sisse. Siis Aleksei Botvinovil tekkiski Odessa Classicsi festivali idee. Siis oli esimene festival ja see oli paljus Eesti-keskne, Hortus Musicus ja Art Jazz Qvartet olid peakülalised.

Kutsusin Odessasse Eestist kaasa 60 inimest. Selle festivali loosung oli „Odessas on rahu ja pidu”. Just sellel ajal hakkas Venemaa Odessat propagandistlikult ründama, öeldes ja kirjutades tinglikult, et seal süüakse lapsi, kes räägivad vene keelt. Mihhail Šaaksšvili ninetamine oblasti I kuberneriks. see lisas õli veelgi tulle.

Meie mõte oli toetada festivali, mis oli ja on algusest peale olnud selgelt euroopalik rahvusvaheline kultuurisündmus.

Ma siis korraldasin Moldovankal – see linnaosa on sarnane meie kunagiste Kopli liinidega, ega kesklinna kodanikud julgenud sinna väga minna – kaks kaetud lauda kahesajale inimesele. Tuli kolmsada. Tegin seda, et näidata – Odessas on rahu ja pidu. See muidugi tekitas furoori. Sellest kirjutati palju eri riikide ajakirjanduses. Mõte oli aidata kaasa linna avamisele, võtta pingeid maha. Ja mitu ettevõtjad, kes nüüd festivali toetasid, istusid kohaliku rahvaga Moldovankal laua taga, kõik mahtusid ära.

Mis sündis su Odessa esimese perioodi ajal?

2011. aastal ei olnud patriotismiga veel mingit pistmist. Käisime Odessas saja inimesega, Anne Veski oli meie mitteametliku delegatsiooni juht. Korraldasime seal suure mürgli. Meil olid kaasas Enn Vetemaa ja Arvo Valton, Tõnu Aav ja mitmed ajakirjanikud ja ettevõtjad. Nimetasin seda rahvadiplomaatia aktsiooniks „Tallinn sõidab Odessasse”. Odessasse sellel ajal sõideti ööklubidesse pidutsema Moskvast, aga seda, et tulevad kirjanikuhärrad ja ajakirjanikud, polnud varem nähtud.

Olen Odessas käinud 67–68 korda. Mu konkurentsieelis paljude teistega võrreldes on see, et mul ei ole Odessas mingeid majanduslikke ega poliitilisi huve. Minu ainus huvi on osa saada selle erakordse linna energeetikast. Olen ülemaailmse odessiitide klubi liige, maksan iga kuu liikmemaksu. Selle klubi asutas tänaseks meie seast lahkunud Mihhail Žvanetski  [Odessas sündinud kirjanik ja satiirik]

Erakordne linn. Ja kui sa lähed sinna andma, mitte saama, siis oled kokkuvõttes väga palju saanud.

Selgita seda oma patriootliku edevuse mõistet?

Eesti on Ukraina toetamise sõnastaja Euroopas. Ukrainale anti relvi siis kui keegi teine seda ei teinud, neid näiteid on palju. Kodanikuühiskonnast ei maksa rääkidagi. Kultuuridiplomaatias oleme aga olnud ettevaatlikud. Imetlen Vaba Lava meeste planeeritavat ühislavastust ukrainlastega, aga midagi väga siin kõrvale panna ei ole.

Odessa kontsert tekkiski seepärast, et sain kodust loa, leidusid õiged inimesed Tallinnas ja Odessas ning ideest sai kontsert. Esimene rahvusvaheline kultuurisündmus Odesas alates veebruarist 2022.

Kuidas Odessas praegu on?

Selline murdemoment on. Väga palju Odessa brändist on olnud seotud huumoriga ja kerge flirdiga Vene suunal. See on Odessat kujundanud. Murdemoment algas siis, kui venelased võtsid Krimmi. Siis Odessas saadi aru, et nüüd tuleb pool ära valida, ei ole võimalik kahel toolil istuda. Odessa juudiintelligents 90% ulatuses valis Ukraina lipu. See oli linna jaoks hästi määrav.

Käisite Odessas kuu aega tagasi koos džässmuusikutega.

Jah, meiega oli kaTallinna abilinnapea Kaarel Oja. Ta kohtus ka Odessa linnapea Gennadi Truhhanoviga, kes on omaette kuju. Ta oli jalavõruga, vahi alt kautsjoni vastu vabanenud.

Me ei taju ehk siit päriselt Ukraina kaarti ega igapäevast elu. Poliitiline võitlus käib, kriminaalasjad on osa sellest. Ei ole mingi saladus, et praegune Odessa linnapea, väga koloriitne kuju, oli 1990. aastate keskpaigas sealse allilma liidri turvamees. 2015. aastal soovitas talle hea PR konsultant, et tuleb enam tegelda kultuuriga. See nülgis palju tema teravaid nurki maha. Ta tegi tarku otsuseid.

Mul tekib sinu Kultuuripartnerluse sihtasutusest mõeldes paralleel Eri Klasi loodud Eesti Rahvuskultuuri Fondiga?

See paralleel on ilus, mõlemas on kultuuri sõna sees. Rahvuskultuuri fondi mõju Eesti kultuurile ja ühiskonnale on väga-väga suur. Ta on laitmatu reputatsiooniga.

Meie erinevus on selles, et Rahvuskultuuri Fond natuke sarnaneb riigiinstitutsioonile. Neil on oma korralikud reeglid. Tuleb esitada taotlus ja siis vaadatakse need läbi, otsutatakse. See on pikk protsess.

Meil on nii, et peame olema paindlikud. Kui näeme, et Odessa Classicsi festivali on vaja päästa, siis me seda teeme 40 päevaga. Kui Marcel Johannes Kits läheb kuninganna Elisabethi nimelisele tšellokonkursile ja tal on vaja leida 10 000 eurot kuu ajaga, et korraldada kaks kontserti, siis me selle leiame. Teised ka leiaks, aga see võtaks palju aega.

Meie eelis on, et oleme väike ja paindlik. Teen seda sisuliselt üksi. Aga kui ma suudaks igal aastal tuua paarkümmend inimest juurde panustama, siis me läheme õitsele.

Eraldi:

Odessa Classics

Odessa Classics on 2015. aastal asutatud klassikalise muusika festival, Ukraina suurim omataoline. Erafestival, mille juht ja asutaja on klaverivirtuoos Aleksei Botvinov. Teist aastat peetakse festivali eksiilis just Eestis. Selle aasta kontserdid olid Tallinnas, Tartus, Viimsis ja Laulasmaal.

Festivali lõppkontserdil Estonia kontsertsaalis mängis ERSO Arvo Pärti, Sergei Rahmaninovi (solistina astus üles festivali korraldaja, pianist Aleksei Botvinov), Rudolf Tobiast ja Lepo Sumerat. Kui publik püsti seistes oma tänu avaldas, mängis orkester lisapalaks ka Jean Sibeliust.

Korraldajad loodavad, et Odessa Classics saab 2024. aastaks, mil peaks toimuma 10. festival, naasta oma sünnilinna Odessasse.