Narva Vabal Laval äsja lõppenud Vabaduse festival oli pühendatud Vene impeeriumi haardest pääsemisele, sh Ukraina võitlusele oma iseolemise nimel. See festival sai teoks eeskätt tänu eraannetusele. Miks nii? Miks ikkagi ei toeta Eesti riik eestikeelset teatrit ja vaba mõtte lendu Narvas? Räägib teatri ja festivali juht Märt Meos.

Loomulik oleks ju, et õnnestumised peaksid andma kindlust ja tuge edasi tegutseda, miks Vaba Lavaga teistmoodi on läinud, miks me riigi kultuuripoliitika seda ei hinda?

Leedu dramaturg Marius Ivaškevičius, Narvas lõppenud Vabaduse festivalil sinu ja Allan Kaldoja kaaskuraator, kirjutab oma Facebooki lehel, et Eesti provintsialism ei lase meil suuri ideid näha. Ütleb veelgi valusamalt, et suured ideed hävitatakse. Kirjutab: „Ilmselgelt pole Eestis kõik hästi.” Kirjutab, et festival jättis tegijatele võlad ja võib jääda viimaseks. Kuidas sa seda Ivaškevičiuse valuga väljaöeldut kommenteerid?

Marius teab meie köögipoolt päris hästi, ta oli üks festivali kuraatoritest ja on olnud Vaba Lava kuraator paar aastat tagasi. Samas on tal teise riigi kodanikuna teatud kainestav kõrvalpilk ja julgus asju välju öelda. Vastab tõele, et festivali päästis Eesti ettevõtja, kes laenas korraldajatele viimasel hetkel 160 000 eurot. Põhjus on kõigile kaasaelajatele teada – Integratsiooni Sihtasutus (INSA) tõmbas meilt oma nulleurose toetusega sisuliselt vaiba alt ära. Küsida võiks, kes me riigis siis päriselt lõimumisega tegeleb…

Festivali programmi loomise ajal anti meile suurt lootust, et see INSA voor on just sedasorti ürituste jaoks nagu Vabaduse festival. Taotlusvoor, mis pidi välja kuulutatama juba detsembris, kuulutati lõpuks välja mai lõpus, nulli euro otsuse saime teada kuu aega enne veerandmiljonilise eelarvega festivali algust. Usaldasime liigselt ja see osutus lõksuks.

Meil oli kaks varianti: kas öelda kodumaistele piletiostjatele ja enam kui sajale juba pileti ostnud väliskülalisele, et „andestust, aga jääb ära“, või teha seda, mida Narva Vaba Lava juba viis aastat teinud on. Pusida kerges vastutuules, aga mitte anda alla.

Oled 17. oktoobril Jõhvi kontsertmajas peetava konverentsi „Ida-Virumaa – võimalus, mida kardetakse” üks esinejatest Katri Raiki ja Yana Toomi kõrval. Milline on sinu sõnum seal?

Peamine sõnum on, et mis peaks maailmas veel juhtuma, et Eesti ühiskond valitud tipp-poliitikute ja ametnike isikus silmad avaks ja süveneks Ida-Virumaal toimuvasse. See on hea, et Yana Toom ja Katri Raik ka konverentsil esinevad, sest kindlasti on nemad ühed neist poliitikutest, kellel ei ole sellest piirkonnast ükskõik, ja nad on palju teinud. Iseasi, mis suunas ja kas see kõik vastab meie riigi rahvuslikele huvidele, kas on kantud põhiseaduse preambulist. Küsin seal konverentsil, kuhu me Narvat viime ja millisena näha tahame näiteks 10 aasta pärast. Eeldusel, et see aeg on meile antud.

Me kõik ajame rinna ette, et see on tingimusteta Eesti, aga kui on vaja panustada, hoitakse pigem distantsi, et see pole siiski minu asi. Liiga hoomamatu on see Narva oma probleemidega, vastupidine eestlaste käitumiskultuurile. Tsiteerides klassikuid: tunneli lõpus nagu valgus paistab, aga tunnel ise ei taha ära lõppeda.

Ida-Virumaa on poliitiliste valikute paik. Kui riik end seal praegu ei kehtesta, siis toodetakse vaikselt nõukogude inimest peale ja on sügavalt ekslik arvata, et see probleem laheneb vaid keeleõppe ja põlvkonnavahetusega.

Milles siis Vaba Lava probleem?

Kunstiliste kriteeriumite (valdkondlik erinevus, kunstiline tase, regionaalne tähtsus) järgi hinnates tekib Narva Vaba Lava puhul palju küsimusi. Kellele siis seda kunsti seal vaja on? Enamik on madala sissetulekuga, muukeelsed, idanaabri propagandast mõjutatud ja enamus ka mittelojaalsed kodanikud. Seega on teatrite rahastamise üle otsustaval komisjonil õigus – kõrget kunstilist taset pole neile võimalik ja vaja pakkuda. Samas on oluline kriteerium ka valdkondlik erinevus ja see eeldaks ikka nišikunstiga tegelemist. Seda saab viljeleda aga ainult pealinnas. Jääb veel regionaalne tähtsus, aga sellele pandud hinde pärast olime me sunnitud kultuuriministeeriumiga kohtus käima ja võitsime. Kohus ütles, et Narvas teatrikeskust omava teatri regionaalne tase ei saa olla keskmine, et meile tehti hindamisel ülekohut. Võitsime küll, aga suhetes ametnikega oli see tagasiminek.

Suhted Narva linnavalitsusega on objektiivselt keerulised, sest poolehoid Vabale Lavale toob Narvas häälte asemel probleeme. See on munitsipaaltasandi mõtlemine ja tase ning seda on neile raske ette heita, sest valija hääletab Vene teleka poolt. Samas tuletan meelde, et Narva on elanike arvult Eesti kolmas linn ja linna eelarve on üle 100 miljoni. Sellest 4000 eurot oli tänavune toetus meile.

Meie majanaaber Integratsiooni Sihtasutus, kes on mitme taotlusvooruga üks suurimaid maksumaksja raha jagajaid Ida-Virumaal, aga väldib tõsiseid teemasid ja see on löök meie väärtuste pihta. INSA eelmise juhi Irene Käosaarega oli meil mitu edukat koostööprojekti, aga tema lahkumisega lõppes ka meie teineteisemõistmine ja näib, et see puudutab ka laiemat avalikkust.

Mitu ministrit on rääkinud ka sellest, et Vaba Lava võiks veel mõni ministeerium toetada, aga sinna see on jäänud. Ilmselt pole nii tähtis, eriti veel sõja ajal.

Enamikku Narva elanikest jätabki Narva Vaba Lava ükskõikseks, see on aus tõdemus. Ega see palju erine ka mõne teise linna elanike huvist oma teatri vastu. On mõnikümmend inimest, kes reageerivad väga sõjakalt, kuigi nemad pole kunagi Narva Vaba Lava uksest sisse astunud. Ja siis on paar saalitäit neid, kes on väga tänulikud ja peavad Vaba Lava Narvas üheks olulisemaks asjaks, mis hiljuti sinna loodud. Ja me võidame neid iga projektiga juurde. Eriti vajalik oli kogukonnaprojekt „100% Narva”, milles oli 100 narvalast ise laval. Need on enamasti nüüd Vaba Lava poole võidetud publik. Seega võin julgelt väita, et see pole ainult tegijate endi rõõm ja kui kuskil võib teater midagi muuta, siis kindlasti on Narva paik, kus see on võimalik.

Ütlesid mulle, et võib juhtuda, et just sel konverentsil tuleb tunnistada Vaba Lava pankrotti. Kas see tähendaks Vaba Lava lõppu või uut algust?

Pankrotioht on mitu aastat õhus. Aga siis on leidunud mõni suure südamega eratoetaja, kes sellel pole lasknud sündida. Samas on ka mitu ettevõtjat öelnud, et see on nii riigi asi. Nad ütlevad, et väga kahju, kui riik seda vajalikuks ei pea, sest eraisikud julgeolekupoliitikat, mida lõimumine Ida-Virumaal kahtlemata on, lõpmatult teha ei saa.

Septembri keskpaigas toimub Vaba Lava saalis maailmas hetkel suurt tähelendu nautiva eesti jazz-pianisti Holger Marjamaa ja tema sõprade – üks neist on USA tuntumaid saksofoniste – kontsert. See on puhas missiooniprojekt, sest tulu seal keegi ei teeni. Sellegipoolest lendavad inimesed New Yorgist kohale ja peavad vajalikuks anda Eestis kolm kontserti, ühe neist Narvas, sest see on nende arvates oluline. Keegi ei küsi seejuures Narva tulekuks riigilt raha, küll aga on Vaba Lava uksed taas Narva ägedatele inimestele lahti.

Nii et pankrotioht on kogu aeg pea kohal, aga säravad ideed ja inimesed ei lase kaotada viimast lootust – oleme kellelegi siiski vajalikud.

Narvas oli Vabaduse festivalil juttu ja teatrit sõna- ja valikuvabadustest Kesk-Aasias. Näed sa sealsel ja meie olukorral mingeid sarnasusi?

Narva olukord, tahaks või mitte, siiski sarnaneb. Siin on mugavam oma isekust mitte näidata ja siin ei kehti mitmed asjad, mis 100 km eemal on normaalsus. Osa inimesi on häälestatud sellele, et siin peaks mitut asja tegema pehmemalt ja mitte riivama muukeelsete inimeste tundeid.

Merle Karusoo oma hiljutises Postimehe intervjuus ütles,et kui tegemist on me oma riigi ja keele kehtestamisega, siis me saa käituda nii, et a´la keegi võib ju solvuda. Sellist poliitikat riigi volitatud inimesed siin tihtilugu harrastavad ja see maksab kahjuks kurjaga kätte. Seda kasutatakse ära ja see saab siin omaette normiks. See sõnum oli ka meie programmi lavastuses „Laviin”. Elu aga paraku näitab vastupidist ja Narva publik on sedasorti lavastuste vastu väga soojalt oma poolehoidu näidanud

Olete Allan Kaldojaga me kultuuripoliitikat üsna otse kritiseerinud. Allan me omavahelises jutus nimetas, et olete suhelnud kuue kultuuriministriga, aga Vaba Lava ja Vabaduse festivali toetus on ikka pehmelt öeldes napiks jäänud. Poliitikud on enne valimisi Narvast huvitatud, pärast see huvi hääbub. Äkki olete te ise olnud vähe diplomaatilised, et mitte öelda silmakirjalikud?

Meie kriitika on kantud südamevalust ja on konstruktiivne. Oleme valmis ööpäev läbi iga valitsuse liikmega arutama, kuidas Narvat arendada. Aga on ka argipäev ja kuivad faktid. Vaba Lava toetus on viimastel aastatel kärbitud üle 40%. Meil oli kultuuriministeeriumiga leping Telliskivi teatrikeskuse toetuseks seitse aastat. Kui see 2021. aastal läbi sai, siis kultuuriministeerium ei pidanud Vaba Lava Tallinna keskuse toetamist enam vajalikuks. Hakati rääkima, et Narva on vajalik, aga Tallinn enam mitte. Meil on aga üks Vaba Lava ja oleme mitmes intervjuus korranud, et Narvat me ilma Tallinna inimeste ja teatrikeskuseta teha ei saa.

See, et me julgelt Narvas saame tegutseda ja ka suuri üritusi korraldada, pole Tallinna inimeste toetuseta võimalik. Me pole kunagi mõelnud, et taandume Narva lokaalseks venekeelseks teatriks. Üks asi on tegutseda lokaalselt Narvas ja teine asi on avada Narvat ka mujal Eestis. Narvas saaksime me mängida ühte lavastust neli-viis korda, aga Tallinnas ja mujal Eestis mängides lisame veel vähemalt 15 mängukorda.

On kaks varianti: kas töötame eestikeelselt julgelt edasi ja viime sinna Eesti kultuuri või taandume ja ütleme, et selleks pole siiski riigil vahendeid. Ilma riigi toetuseta pole seal võimalik odava piletiga eestikeelset teatrit teha.

Kolmas lahendus on panna uksele telefoninumber, et kui keegi soovib me Narva majas üritust korraldada, siis helistab. Aga nähes kasvõi, kui paljud suured riigiteatrid on meie meelitamise peale Narva jõudnud, siis aastas juhtub seda vaid kahel-kolmel korral.

Eks me ole selle kaheksa aastaga saanud oma tegemistele nii piisavalt tuge – ikkagi on ehitatud kaks teatrikeskust – kui ka vastu tegutsemist. Me, jah, pole poliitikud, aga oleme teinud nii nagu oskame.

Maailma tähelepanu Vabaduse festivali vastu oli ja on suurem kui eestlaste oma. Kuidas ikkagi vältida seda, et maailma levib meist sõnum kui provintslikust kultuuririigist, kus vabadel ideedel ei lasta lennata?

Ma nii päris ei ütleks, festivali 2000 külastaja seas oli ju ikkagi 2/3 siinne publik. Kui vaatame kajastust nii enne kui ka pärast, siis vähesed teatrifestivalid saavad nii palju meediaruumi. Selle aasta festivali kajastamine on veel pooleli, aga kõik suuremad Eesti lehed, raadiod ja ka telekanalid on festivalist rääkinud. Seekord oli ka kindlasti maailmatasemel etendusi, nagu näiteks Tšiili „Karistamatuse oaas”.

Provintslikud me mingites asjades oleme ja see pole ka iga kord paha. Eks väike rahvas pea oma kultuuri kaitsma ja võõra pelgamine pole alati kurjast. Aga ka avatuselt oleme kõvasti edusamme teinud, sest veel kümme aastat tagasi oli välislavastustele väga keeruline publikut saada, aga nüüd on juba Eesti publik harjunud ka tõlkega asju vaatama.

Eraldi:

Vabaduse Festival

Teine rahvusvaheline Vabaduse teatrifestival Narvas peeti 15.-19. augustini 2023.

Festivalil oli võimalik vaadata üheksat lavastust. Oli kaks maailma esietendust. Et mõnda etendust mängiti mitu korda, mängiti festivalil kokku 13 etendust.

Rein Langi ja Toomas Kiho juhtimisel peeti neli arutelu vabadusest Kesk-Aasia riikides ja Ukrainas, viimases osales ka endine Eesti suursaadik Ukrainas, praegu saadik Leedus Kaimo Kuusk. Neli arutelu pidasid erinevate maade kriitikud, kes rääkisid teemadel, mida nad nägid etendusi vaadates.

Oli viis kontserti. Kolm vabadusest kõnelevat filmi.

Festivalist sai osa üle 2000 inimese. Neist üle saja väliskülalise 21 maalt.

Festivalist tegi uudise Euronews. Lisaks festivalikajastustele Eestis on juba ilmunud ja ilmumas ülevaated Leedus, Norras, Poolas Saksa- ja Inglismaal.

Veel Eraldi:

Integratsiooni Sihtasutus: Vaba Lava oleks saanud toetust, kui raha oleks olnud rohkem

Oleme toetanud ja toetame ka edaspidi Vaba Lava nagu teisigi lõimumisse panustajaid – lähtuvalt tingimustest, mis on seatud riigieelarvelise raha kasutamisele. Taotlusvoorude puhul tähendab see, et toetust saavad kõrgema hinnangu pälvinud taotlused pingerea alusel ja ettenähtud eelarve piires.

Tänavu mais oli Vaba Lava üks paljudest organisatsioonidest, kes taotles toetust Ida-Virumaa lõimumist edendavate kultuuri- ja spordisündmuste korraldamiseks Kultuuriministeeriumi algatatud taotlusvooru raames. Toetusteks oli ette nähtud üks miljon eurot, kuid huvi oli viis korda suurem – tähtajaks laekus 50 taotlust kogusummas 5 172 910,41 eurot. Taotlusi hindasid kõigile teadaolevate hindamiskriteeriumite alusel hindajad, kelle seas ei olnud sihtasutuse töötajaid. Nende ettepanekul said toetust 11 taotlust. Kui vahendeid oleks olnud rohkem, siis oleksid toetust saanud nii Vaba Lava kui ka paljud teised taotlused.

Ilmus Maalehes. Pildid erakogust.