Viivi Luik: Argipäev on ahnuse sünnitis

Kirjanik Viivi Luik sai 6. novembril 75aastaseks. Ta on kirjutanud 10 luulekogu, kolm romaani, aabitsaid ja lugemikke, esseesid ja lasteraamatuid.

Alljärgnevas ütleb ta, et kirjanikule enesele ei anna valmis kirjutatud raamatud suurt midagi. „Kui raamat on valmis kirjutatud, on see möödas. Sellele on kriips alla tõmmatud. Kuni kirjanik elab, vaatab ta tulevikku, oma uute raamatute poole.”

Viivi Luik on kirjatähtede valitseja!

Kuidas pääseda argipäeva kõike ühtlustavast mõjust? On seda vaja? On see võimalik?

Kõigepealt selgitan natuke, mida ma mõtlen, kui räägin argipäevast. Mina märgiksin sõnaga argipäev teatavat üdini pragmaatilist inetust. Usinat inetust, mille on alati sünnitanud rahaahnus. Euroopas sai sedasorti inetus hoo sisse 1960. aastatel, kui hakati massiliselt ehitama uusi odavaid elurajoone. Selle inetuse mälestusmärgina meenub kõigepealt Sergeli turg Stockholmis, kus kõik endised majad lükati ühel päeval buldooseritega kokku ja asemele ehitati kõledad kastmajad ning paigutati üks tülikas klaasist skulptuur, mille materjali valikul ei arvestatud põhjamaa talve ega linnatahma. See skulptuur, mis algselt oli mõeldud särava ja selge klaassambana, on enamasti tolmu ja tahmaga kaetud.

Argipäev valitseb Lasnamäe ja Õismäe paneelmajade üle, kuid valitseb ka niinimetatud uusarendusi linnaümbruse poristel lagedatel põldudel. Argipäev sunnib tänavaid projekteerima nii, et seal pole kohta puudele ega põõsastele. Argipäev sunnib tänavaid projekteerima nii, et seal pole kohta puudele ega põõsastele. Argine ja üdini pragmaatiline mõtteviis nõuab tänavate remondi puhul suurte puude maha võtmist, sest nende säilitamine, juurte kaitse ja muu selline läheks kalliks. Maha võtmine on tunduvalt odavam.

Argipäev sunnib tänavaid projekteerima nii, et seal pole kohta puudele ega põõsastele. Argine ja üdini pragmaatiline mõtteviis nõuab tänavate remondi puhul suurte puude maha võtmist, sest nende säilitamine, juurte kaitse ja muu selline läheks kalliks. Maha võtmine on tunduvalt odavam. Argipäeva pragmaatiline inetus peegeldub ka inimsuhetes ja valitseb praegust maailma. Kuna argipäev on ahnuse sünnitis, siis see hävitab ka planeeti. Ja eelkõige mõjub see laastavalt inimeste vaimule.

Kõik siin maailmas ei ole seletatav, välja rehkendatav ega kinni makstav. Kes seda püüab teha, kõrbeb omadega varem või hiljem põhja.

Argipäeva hukutavat võimu me näeme ja kuuleme iga päev.

Jah, argipäevale vastu hakkamist on hädasti vaja ja see on võimalik igaühele, kes tahab.

Ehk nagu mu ema ütles: „Elu on imeilus, kui aga ise mees oled!”

Milline on teie kõige õnnelikum päev lapsepõlves?

See oli üks pimeda aastaaja, novembri või detsembri varajane õhtupoolik. Hall videvik enne lambi süütamist.

Olin kas just saamas nelja-aastaseks või just saanud nelja-aastaseks. Võtsin kätte eestiaegse lasteraamatu „Juta tuhande soovi maal”(ilmunud aastal 1938 eesti keeles Looduse Kuldraamatu sarjas, autor tuntud prantsuse kirjanik Andre´ Maurois), heitsin pilgu leheküljele, mida hämarikus veel siiski näha võis, ja lugesin, mõistes, mida ma loen. Ise.

Silmadega, ilma suud liigutamata. Ilma, et tähtede nimed, kõik need „aad” ja „emmid” ja „essid” enam oleksid ette jäänud ja lugemist takistanud.

Mul oli lugemise nõks käes! Järsku sain aru, et kirjatähed ja nende tundmine ei ole eesmärk, vaid on ainult abinõu. Et eesmärk ei ole tähtede kramplik meeles pidamine, vaid vastupidi, on tähtede unustamine! Kirjatähtede valitsemine, mitte nende kummardamine ja tähtsaks pidamine.

See avastus võttis mul hinge kinni! Olin selle üle õnnelik pealaest jalatallani, täiega tükkis, koos kõikide rakkude ja verelibledega, kogu olemusega. Eluajaks.

Aga kõige õnnetum?

See polnud üks päev, vaid terve jaanuarikuu aastal 1957, kui olin just saanud kümneaastaseks. Oli üks sulailm, märjad metsad aurasid, udu ulatus maast taevani. Olin väljas, võimalik, et tulin koolist, ja jäin järsku metsateel seisma nagu oleksin vastu seina põrganud.

Sel hetkel selgus mulle, nagu välguvalgel, et olen sündimise ja surma vang. Elus kinni, ilma et oleks mingit muud võimalust kui elada. Ja et mu elu sõltub ainult minust endast, ilma et keegi teine mind kõrvalt saaks aidata.

Põdesin seda avastust terve kuu nagu mingit iseäralikku haigust, võib-olla isegi, et põdesin seda terve 1957. aasta talve.

Keda iganes ma ei näinud, ikka mõtlesin, et ta on ükskord pidanud sündima ja et ükskord ta peab surema.

Sain sellest üle, kui tuli kevad. See ei teinud mind enam õnnetuks. Kuid ma võtsin selle teadmiseks. See teadmine on mind edaspidises elus palju aidanud, on andnud julguse seista oma tõekspidamiste eest. Sest kaotada pole midagi peale elu. Ja selle kaotavad varem või hiljem niikuinii kõik, kes elavad.

Kuidas te mäletate ennast 1965. aastal, kui ilmus te esimene luulekogu? Kujutasite te ette, et teid ootab ees kirjaniku elu. Millest te unistasite siis?

Kui mu esimene luulekogu ilmus, siis häbenesin ma seda. Sest see oli täis abituid luuletusi, millest ma olin üle kasvanud. Ainult paarile seal ära trükitud luuletusele heitsin omas mõttes armu. Üks neist oli luuletus „Hilissuvine” ja teine oli „Võta mind lehtede varju”.

Imestasin, et sellest raamatust nii palju räägiti. Sain väga hästi aru, kui mõõtmatult kaugel ma veel olen sellest, mille poole ma ihust ja hingest püüdsin.

Ma ei tea, kas ma tahtsin kirjanikuks saada, see ei olnud eesmärk. Eesmärk oli väljendada sõnade abil seda, mis ma olin. Maailma, mis läbi minu ennast kehtestada tahtis.

Unistasin maailma muutumisest, imedest ja seiklustest, ja väljendamatu väljendamisest.

Kas oskasite siis mõelda sellele, et kunagi on te kirjutatud 10 luulekogu ja 3 romaani, lisaks kõigele muule?

Seda ma ei mõelnud üldse, mitu raamatut ma kirjutan. Vähe või palju. Ma ei tahtnud mitte niivõrd raamatuid kirjutada, vaid väljendada seda, mida ainult mina ainsana kõigi inimeste seas võisin ja võin väljendada.

On teil meeles, kas ja kuidas jõudsid teie ja põlvkonnakaaslasteni Rooma klubi prognoosid maailmas valitsevatest ohtudest ja üleskutsed planeeti hoida? Kas ja kuidas see te mõtlemise suundi mõjutas?

Rohkem kui kõik Rooma klubi prognoosid kokku mõjutas minuvanuste mõtteviisi tollal Nõukogude Liidu agressioon Tšehhoslovakkias. Vene tankid Praha tänavatel augustis 1968.

Meie kangelane oli Praha üliõpilane Jan Palach, kes end Praha südames Vaclavi väljakul elusalt ära põletas oma maa vabaduse nimel, vastuseks vene vägede sissetungile.

Mu romaani „Ajaloo ilu” tegevus toimub just nendel saatuslikel augustipäevadel.

Meie jaoks olid maailmas valitsevad ohud poliitilised. Märksõnadeks olid Nõukogude Liit ja Puna-Hiina.

Olgugi, et meie põlvkonnakaaslased Lääne ülikoolides kõvasti maoismiga flirtisid. Kultuurirevolutsioon Puna-Hiinas ja selle valestimõistmine Euroopa ülikoolides oli tolle aja häbiplekk. Olen ikka öelnud, et paljude praeguste hädade juured ulatuvad kuuekümnendatesse aastatesse.

Siis oli maailmas ka nn hipiaeg, make love not war, puudutas see teid? Jättis mingi jälje?

See Vietnami sõja sünnitatud loosung oli ju kenake ja ilmsüütu. Kodust ära jooksmine oli protest argielu, vanemate nõudmiste, ettekavandatud karjääri ja muu sellise vastu, mis oli niinimetatud vabas maailmas palju tähtsam ja rusuvam kui meie siinses vangilaagrimaailmas. Siin olid teised probleemid. Kuid sellest hoolimata puudutas see ka meid siin. Kuulasime, kõrvad kikkis, mis raudse eesriide tagant kostab. Üht-teist siiski kostis.

Mul oli vastuhakkamise vaim sees ja hipindus oli vesi minu veskile. Vähemalt hipinduse protestipool. Mis puudutas aga vagast lillelapsendust, siis see jättis mind külmaks. Mind köitis pigem anarhismus, lippude põletamine, madin ja möll, noateral käimine, piirisituatsioon. Argipäeva pilkamine ja väljanaermine.

Kuidas te seletaksite seda, et kõik see maailmas sündiv püüd valguse poole, muusika ja kirjandus… jõudis isegi läbi raudse eesriide ka siia?

Aja vaim on ühekorraga igal pool. Erinevates maailmanurkades tekivad sarnased mõtted ja suundumused üheaegselt, ilma et neist olekski kusagilt kuuldud.

Muusika ja kirjandus jõudsid läbi raudse eesriide ikka kellegi kohvris. Mõnikord läks õnneks, mõnikord oldi tollis loiud. Kõike ei jõutud kunagi kontrollida ega ära võtta, midagi ikka pääses läbi.

Kui teha ajahüpe tänasesse päeva, siis millal ja kus te olite tagasi vaadates kõige õnnelikum?

Ma olen õnnelik olnud nii paljudes kohtades ja nii erinevatel aegadel, et raske on isegi seda kõige õnnelikumat hetke üles leida.

Võimalik, et see oli ükskord Luganos, üks pikk särav, üksildane talvepäev, aga võimalik ka, et see oli üks sügispäev Praha vanal juudisurnuaial, rabi Levi haual.

Aga võib-olla hoopis üks lummav juunipäev Veneetsia Lidol. Võib-olla hoopis augustipäev Viljandis, ujumast tulles, hetk Maramaa puiesteel.

Väinö Kirstinäl, soome luuletajal, on üks luuletus, mis mulle siis üldse ei meeldinud, kui ta kuuekümnendatel eesti keeles ilmus, kuid nüüd ma saan aru, mis hingeseisundit Kirstinä väljendab, kui ta ütleb:

Helsingis on minu meelest mõnus.

Lähderannas on minu meelest mõnus.

Ükskõik kus on minu meelest mõnus.

Ruijas on minu meelest mõnus.

Kumb seisund inimest enam õpetab, õnnetu või õnnelik?

Muidugimõista õnnetu!

Ainult suur õnnetus annab inimesele võimaluse muutuda, raamidest välja pääseda, oma elu , maailma ja lähedasi teistmoodi näha ja sügavamalt mõista.

Kuid õnnetuse läbi muutumise võimet ei ole kõigile antud. Kuni inimene tajub õnnetust kui ülekohut, ei õpeta õnnetus talle midagi. Ta jääbki vinguma ja teisi süüdistama. Õnnetus ei tee teda alandlikuks.

Õnnetus õpetab sulle eelkõige alandlikkust ja tänulikkust selle eest, mis su elus on olnud head.

Kas elul on veel mingi ülesanne peale elamise?

Elamise mõte on minu arust iseenese elu kaudu teiste elu mõistmisele jõudmine. Elu on võimalus kas oma hing maha müüa või välja lunastada.

Mis see on, mis teid kirjanikuna on elus kõige enam aidanud? On see lugemine või nägemine…

Lugemine ja nägemine niikuinii. Ka mälu. Kuid siiski on mind kirjanikuna aidanud kõige rohkem keskendumisvõime. Keskendumine lugemisele, nägemisele ja sõnastamatu sõnastamisele.

Kui olen ikka tõsiselt keskendunud, on kõik muu minu jaoks lakanud olemast. Ma ei kuule ega näe muud, kui ainult neid sõnu, mida ma otsin.

Kas kirjanikuks saab õppida, kui tähtis on anne, andekus?

Ilma andeta ei ole õppimisest abi. Ehk nagu vanarahvas ütleb: tarka teeb õppimine targemaks, rumalat rumalamaks.

Kirjutamine on peale muu ka füüsiline töö. Mis nõuab kannatlikkust. Ja professionaalsust, nii nagu ka muusiku või maalija töö. Kuid sellega on nii nagu lugema õppimisegagi. Kes oskab lugeda, ei märka enam tähti, vaid teksti mõtet. Kusjuures tähti peab tundma, muidu lugeda ei saa. Ilma oma tööd oskamata ei saa tööd teha. Töö õpetab. Kuid ilma andeta ei ole võimalik luua midagi, mis teist inimest sügavamalt puudutaks. Ilma andeta tehtud töö pole isegi mitte käsitöö, sest käsitöögi vajab käsitööannet.

Siin ma ei räägi meelelahutusest, vaid kunstist.

Kuidas suhtute sellisesse mõttekäiku, et raamatud annavad kirjanikule igavese elu?

Jah, on väga olulisi teoseid, mis kindlustavad omakeelse kultuuri püsimist. Kuid kirjanikule enesele ei anna valmis kirjutatud raamatud suurt midagi. Kui raamat on valmis kirjutatud , on see möödas. Sellele on kriips alla tõmmatud.

Kuni kirjanik elab, vaatab ta tulevikku, oma uute raamatute poole.

Millised on teie eeskujud olnud kirjanduses ja väljaspool seda? Kes kirjanikest ja muude alade suurkujudest on kaasas kogu elu?

Imetlenud olen häid arhitekte ja suuri režissööre. Kuidas arhitekt loob kaosest korra. Kuidas ta õilistab mateeriat. Loob kivist ja puust, betoonist ja klaasist midagi, mis on rohkem kui kivi ja puu, betoon ja klaas. Kuidas ta rakendab mateeria vaimu teenistusse. Võtame näiteks kas või Michelangelo Buonarroti ja tema projekteeritud San Pietro katedraali, milles iga valgusekiire langemine on täpselt välja arvestatud.

Kui palju ehitajaid, müürseppi ja muid töömehi on läinud tarvis, et need valguskiired tõesti just nii langeksid, nagu arhitekti poolt oli ette nähtud.

Umbes samamoodi töötavad tõenäoliselt ka režissöörid. Nad vajavad oma mõtte teoks tegijaid ja panevad kogu nii paljudest inimestest koosneva masinavärgi tööle nii, et kaosest sünnib sõnum, suur film. Mõni: „Surm Veneetsias” (Lucino Visconti) või „Toni Erdmann” (Maren Ade) või „Kohutav ilu” ( Paolo Sorrentino)

Suured väejuhidki on töötanud nagu arhitektid või režissöörid. Neil on võidu teoks tegemiseks tarvis olnud armeesid, liha ja verd.

Paljud kirjanikud on mulle midagi õpetanud. Mõned sütitavad mind eluaeg. Nagu näiteks Betti Alver. Või Tammsaare. Saul Bellow. Või Isaac Singer. Või Curzio Malaparte.

Linn ja maa teie elus. Kuhu te ennast paigutate? Miks?

Olen viisteist lapsepõlveaastat maal elanud ja olen olnud sunnitud maad põhjalikult tundma õppima. Aastaegade muutumist, puid ja taimi. Maaelu karmust. Maatöid tunnen teoorias, mitte praktikas. Olen näinud, kuidas neid tehakse. Mind ei tõmba aiatöö ega loomad.

Kuulun linnadele. Tunnistan, et minu keskkond on linn. Ka kõiges oma koleduses ja troostituses. Kohanen võõraste linnadega kiiresti. Olen neid ka elu jooksul palju vahetanud.

Armastan mööduvaid maastikke, kiirel sõidul autoaknast paistvaid panoraame. Ka rattasõitu läbi maastike. Ja armastan seda kergendust, kui suvitamisepäevad on möödas ja saab jälle linna.

Oma raamatud olen kirjutanud linnades. Ma ei vaja kirjutamiseks maakohta nagu mõned muud kirjanikud. Võin kirjutada ja lugeda kohvikutes.

Linn annab mulle seda, mida mulle kui kirjanikule on vaja. Mõnikord igatsust maa järele. Umbes nagu selles Alliksaare luuletuses, mille need kaks rida väljendavadki mu olemuse üht tahku vist kõige täpsemalt: Merel ihalen kallast

ja kaldal merd.

Kuidas suhtute alateadvusesse ja intuitsiooni, kuidas neid hindate? Nii loomingus kui argielus.

Eks looming ja elu on enam-vähem üks ja sama, vähemalt minu jaoks. Alateadvuse osa inimeste elusündmustes on suurem kui me arvame. Sama lugu on intuitsiooniga. Isegi kui inimene ise seda ei tunnista.

Kuidas peaks tänases üsna hullumeelses maailmas käituma haritud inimesed, intellektuaalid?

Seisma väljanaermist kartmata selle eest, mis neile on kallis.

Mis kultuur on?

Olen ise ükskord öelnud, et „ kultuur ei ole ajaviide, meelelahutus ega mäng. Kultuur on rahvaste elu ja surma küsimus” Kordan seda ka täna, lisades, et kultuur on inimese side teise inimesega.

Mida te praegu kirjutate? Miks?

Sellest , mida ma parajasti kirjutan, ma pigem ei räägiks enne, kui see valmis on.

Mis on maailmas teie jaoks püha?

Inimese murdumatu vaim.

Kas on midagi, millega 21. sajand meid veel üllatada võib?

Muidugi on. Üllatused pole veel õieti peale hakanudki.

Nagu ütleb luuletaja: Kui kõik on lõppemas,

kas siis jääb ainult loota,

et algab miski, mida keegi meist ei oota?

Seitsmes rahukevad”

Viivi Luik esitles kohtumisel lugejatega Raplas kirjastuse SE & JS väljaantud kordustrükki romaanist „Seitsmes rahukevad”: Seda romaani on serveeritud kui minu lapsepõlve raamatut. Öeldud, et see peategelane selles raamatus olen mina ise. Tegelikult see ei ole nii. Ühegi kirjaniku raamatus ei ole see asi nii must-valge. Mina olen selle romaani ehitanud. Ehitanud ehitusmaterjalist, mida on mulle andnud inimesed, keda ma olen tundnud. Mina ise lapsena muidugi, aga ka kõik teised lapsed, keda ma tundsin lapsena.

Raamatute tegelased ei ole kunagi üks-ühele need inimesed, kes on olemas, vaid nad on ikkagi kirjaniku vaimust läbi käinud. Läbi imbunud ja nad on uuesti loodud. Nad mõjuvad küll elavalt, aga ometi on nad kirjaniku loodud. Ja see on omamoodi maagia ja nõidus, kuidas kirjanik neid tegelasi loob. See ei ole nii, et sa kirjutad elust maha. Kirjaniku töö ongi selles, et sa mõtestad seda, mida sa oled elus näinud, ja annad sellele oma värvingu. Elu ja kunsti vahel peab olema filter ja selle filtri nimi on siis kirjanik. Kunstnik, kes oma vaimus annab elule, mida ta on näinud tähenduse. Kirjaniku antud sõnumi.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga