Viiskümmend numbrit Teatrikülgi, ehk lumehelbeke, tasa, tasa…

Foto: Ervin Õunapuu

Mis teater on? Minu jaoks on teater täna eelkõige need viiskümmend numbrit Teatrikülgi. See tähendab vähemalt 200 teatrist kantud lugu nelja aasta jooksul. Palju teatrivaatamist. Tuhandeid jutuajamisi erinevate inimestega. Tähendab rõõmu ja kurbust ja pettumusi. Lisaks külgedele on teatrist kantuna sündinud veebis Teatritasku ja reaalsena „Koguja raamat“.

 

 

Mihkel Mutt kirjutab 1984. aastal ajakirjas Teater. Muusika. Kino.: „Siinkohal peab nimetama üht kummalist nähtust, mida teatriga seotud inimesed ammu tähele pannud. Erineva tasemega vaatajagruppidel on kalduvus saalis ühtlustuda. Ja paraku just madalama suunas. Lühidalt öeldes: inimese nõudlikkus alaneb, ta naerab ja nutab ka niisuguste asjade peale, mis tagantjärele panevad teda õlgu kehitama ning tekitavad temas “esteetilist piinlikkust”. Ekvivalentse laenguga raamatukatkend jätab teda külmaks. Niisugune on vaatesaali seadus. Inimesed nakatavad üksteist. Muidugi ei maksa liialdada, sest päris “karjaks” ei muutu publik kunagi, ent vaatajaskonna keskmine intelligents on alati mõne punkti madalam matemaatilisest keskmisest.“ See 26 aastat tagasi pikema loo sees tõdetu on tõsi ka täna. Päevaajakirjandus võimendab enamasti kultuuriinimestest lugusid, mis seotud joomise, naistevahetamise ja ulaeluga. Teeb seda mõnuga ja ruumi säästmata. See kõik oleks talutav, kui peaasjast kirjutajate mõtted saaksid samapalju ruumi. Aga ei saa, miks, ma ei saa aru. Samas…

Mulle tundub, et täna võiks mõni teatriuurija ennast pühendada uurimaks ja üldistamaks teatrikajastusi veebis. Tean vähemalt kümmekonda eestikeelset teatriblogi, mis põhjalikud ja omanäolised, ka informatiivsed. Näiteks teatrist ja muust kultuurist kirjutaja Danzumees.

Ta blogis on 1. veebruari kuupäeva kandev kirjutis, kus muuhulgas ütleb nõnda: „Ma pole küll eriline statistika jälgija, aga vahel ikka. Ja ausalt öeldes pidin siin just šoki saama, et jaanuarikuus on siin blogil olnud üle 16 000 leheküljevaatamisi. Peaaegu 6000 küll reload-ingud, ehk siis puhtaid külastusi peaaegu 10 500! Mis lahti on, RAHVAS? Mu blogi meeldib Teile? Või käite niisama mu üle naermas, et “mida see narr on jälle kokku kirjutanud”.”

 

Narruse kiituseks

Ma ei saa vastata rahva eest, aga usun, et narriks seda kummalist palju reisivat ja jõudvat tüüpi kindlasti ei peeta. Pigem on nii, et üles on kasvanud kultuurihuviline noor põlvkond, kes trükimeediast endale sobivaid tekste ei leia, või neid sealt enam ei otsi.

Danzumees annab oma blogis 2009. aasta paljusõnalise, põhjaliku teatriülevaate, teda ei piira tähemärgid ja leheruum. Danzumees kujundab arvamust ja kirjutab: „Mulle väga meeldis Andres Noormetsa kahe tasandiga mängimine ning oskuslik pinge kruvimine „Mässajates“, Elmo Nüganeni tühja lava täitmine paari näitleja ja kolme tooliga, Hendrik Toompere tõeliselt sähvakas ja vinge kolme primadonna mõrvamäng ning Uku Uusbergi muusika ja draama sümbioos. Ja kuigi kõik nad oleksid väärt võitma, siis minu jaoks lavastuslikus mõttes veel kõige vingema ideede ilutulestiku pakkus Aleksandr Pepeljajev – Margarita ja Meister (Lavaka 24. lend/NO99)“

Sarnaseid teatriblogisid, millel järjepidevust ja mis annavad Eesti ja ka maailma teatripildile kaja, on veebisfääris rohkesti. See on aja märk ja ma usun, et teatrikriitika, arvustuste ja ülevaadete kolimine arvutivõrku jätkub.

Hää on seda päris lehe natuke sünnipäevamaigulist lugu lõpetada Tartu ülikoolis teatriteaduse doktoriõpingutega tegeleva Ott Karulini tsitaadiga tema teatriblogist, kuhu ta enda sõnul koondab tekstid teatrist, mida päris artikliks erinevatel põhjustel ei vormi. „Kontseptsioonidega on selline lugu, et nähtuna on nad märksa huvitavamad kui lugedes. Kõikvõimalikud intervjuud loojatega ja reklaamtekstid on vastuvõttu piiravad elemendid, sest ei lase teosel endal sõna võtta. Ja siis pole ka midagi imestada, kui lavaltoimuv vastab täpselt paberil puust ja punaseks tehtule, pakkumata midagi juurde, sest publik (ja kriitikagi) on ette programmeeritud lavastust vaadates eelteadmiste ette linnukesi tõmbama. Ohtlik värk see kunsti seletamine.“ Nii kirjutab mees mõni päev tagasi. Võta nüüd siis kinni, mis see õige on!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.