Vanemuise draama. Tulija ja mineja

Iiri draama „Öörändurid” alustab, Rootsi perekonnalugu „Fanny ja Aleksander” lõpetab lavaelu Vanemuise teatri Väikeses majas.
Ingmar Bergmanni suure haardega lugu on Tartu teatris selline, et kui oleksin teatrijuht, siis ma hoiaksin selle lavastuse repertuaaris. Mis iganes on lavastuse viimaste etenduste väljakuulutamise põhjused, ma leiaks võimaluse need kõrvaldada. Kuigi see mõte ikka pähe tuleb, et üks põhjustest võib olla vähene publikuhuvi, oli laupäevaõhtune etendus rõdudeni välja müüdud ja aplaus me teatrite keskmisest pikem ja üksmeelsem. Muidugi võib mõelda, et ka teised saalis tulid vaatama sellepärast, et lõpp on lähedal. Olgu nüüd kuidas on selle publikuhuviga ‒ lavastuse suurus, tema sümfoonilisus, osatäitmised ja selle loo päevadega kasvav aktuaalsus väärib elushoidmist.

Suurele lavale
Veel kord mõtlen ma ennast Vanemuise direktoriks, et mis ma teeksin, kui raamatupidajad ütlevad, et lõpetame ühe elusa lavastuse. Põhjenduseks: uued etendused tulevad peale, „Fannyt ja Aleksandrit” on kallis pidada, seal mängivad külalised, lapsed mängivad, need kasvavad suureks, lavastust ei saa kergelt külalisetendustele saata, see on kallis ja keeruline… kõik on pealtnäha õige. Ja siis ma mõtleksin kogu Eesti teatri peale laiemalt ja mastaapsemalt. Oleksin isegi „kolkapatrioot” ja uhke, et Ingmar Bergmann sünnib Tartus. Mõtleksin sellele, et nii-öelda suurvorme on draamalavadel vähe.
Tagasi teatrikogemusega vaatajaks kehastudes mõtleksin hoopis sellele, et mis mind segas tervikule mõeldes? Just see, et Vanemuise väike lava jäi suurvormi jaoks kitsaks. Mitu korda mõtlesin, istudes külgrõdu teises reas, et seda lavastust peaks mängima Vanemuise suurel laval. See annaks loole avarust ja haaret. Lisaks see kõrvutus, mis lavastuses sees, et turvalise teatritegemise ja patuse elu kõrval on olemas iga tunniga ennast üha enam kuulutav ja valitsejaks kippuv kurjus.
Draama (saab öelda ka ohudraama ja seda „Fanny ja Aleksander” praeguses ajahetkes kindlasti on) nii Bergmanni stenaariumina kui Vanemuise lavastuses, kipuvad tetrilavalt nii öelda põllule. N0 99 teeb selliseid Tallinna Nordea kontserdimajas, kuhu seesama Vanemuine oma muusikalid viib ja hiigelsuured saalid välja müüb. Ja NO saab teatripreemiaid ka.
Mõte siis selles, et kõneldavale lavastusele tuleks anda suur saal. Eraldada lisaproovideks piisavalt raha. Panna reklaamioskond õigetpidi tööle ‒ mõtlen kogu Eestis valitsevat tendentsi, et reklaamitakse enamasti seda, mis reklaamitagi kaubaks läheb, samas kui väärtuslik ja väärtused klikipuudusel kiirelt esireast kaovad. Ma tean küll, kui raske on suurt laeva pöörata, aga see võimalus pööreteks on elusse ja olemisse sisse kirjutatud kindlasti. Lisaks oleks Vanemuine me teistele teatritele eeskujuks, võiks sellega uhkustada.

Pühadusega rüütatud kurjus
Kui „Fanny ja Aleksandri” peateema on elurõõmu ja pühadusega rüütatud kurjuse vastuolu, siis „Öörändurid” panid paljule muule lisaks mõtlema sellele, kas ja miks igas inimeses elab koletis. Muidugi on see mõte mul ilmselt kantud sellest, et nägin ühel õhtul Bergmanni ja kohe selle järele Iiri lugu. Peas reastusid nad siis eel- ja lõppmänguks.
„Öörändurite” üks võludest on salapära. Vaataja ei saa jutustava tekstina just palju teada sellest, mis oli enne ja mis tuleb pärast neid tegelaste eluhetki, mida laval elatakse. Ja siis tekkis seda vaadates mind üsna harva külastav mõte, et rolle tegevad näitlejad ju teavad. See, mis laval sünnib, jätab võimaluse vaadates neid inimesi n-ö lugeda. Saada aru nende rõõmust ja valust. Ja kui see, ma usun meis kõigis olemasolev inimeste lugemise oskus ei taha käivituda, siis on lavastust võimalik jälgida üsna sündmusi pidi, mis siis, et lavastaja ja autor neisse augud sisse on jätnud. Me kõigi elus, julgen üldistada, on augud sees, sellised, mida me mäletada ei taha, aga mis ometi on elatud elu slepp. Need asjad, mille me kõrvale lükkame oma aktiivsest mälust, need asjad, mida me ilustame, need ka, mida dramatiseerime. Need asjad, mida tunnistada ei taha elu teatud elamisfaasis. No ja siis mulle tunduski, et lavastaja ja kõik näitlejad seal öörännus otsivad ennast ja oma kohta, rollis ja selles elus, mida argipäevaks nimetame.
Lavastaja Tiit Palu on sesse näidendisse, ma usun, et üsna teadlikult, kutsunud mängima kolm põlvkonda näitlejaid. Hannes Kaljujärvest kuni oma teatriteed alustavate Kärt Tammjärve ja Veiko Porkanenini. Üleiigne pole märkida, et viimased on Tiit Ojasoo õpilased lavakoolis. Ka peosalisel Andres Mäharil on Ojasooga koos töötamise kogemus. See kooslus tabab märki, tekib väega koosenergia. See paistab saali, hoiab tähelepanu.
Lavastaja Palu ja tiheda näitetrupi Conor Mcphersoni tõlgendus jääb absurdi ja argise põrkumise väljale, mida ei saa vaadata, mõista ja elada imestamata ja otsimata.

Öörändurid
Conor McPhersoni draama
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Mängivad Kärt Tammjärv, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Andres Mähar, Veiko Porkanen
Esietendus 20. veebruaril 2016

Fanny ja Aleksander
Ingmar Bergman
Lavastaja Ain Mäeots
Kunstnik Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater)
Mängivad Mait Malmsten (Eesti Draamateater), Liina Tennosaar, Margus Jaanovits, Ragne Pekarev, Riho Kütsar, Ott Sepp, Aivar Tommingas, Raivo Adlas, Kaia Skoblov, Maria Kallaste, Merle Jääger, Kais Adlas, Elina Purde, Priit Strandberg, Kristina Nukka, Eva Püssa, Ele Sonn, Sten Karpov, Mikk Kaasik või Karl Kristjan Puusepp, Sandra Reigo.
Esietendus 1. märtsil 2014

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga