Vanapaganad ja Vabadussammas

Loen Ülo Vooglaiu uue, peagi ilmuva raamatu käsikirja. Raamat on ise mõtelda ja vaba olla tahtvatele inimestele – kodanikele. Kui Tallinna plakatipalagan algas, siis sain aru, kuidas seda raamatut meile kõigile kiiresti vaja on. Peatükis „Inimene” ütleb professor: „Nägemisvõime ei sõltu ainult sellest, kuidas silmad võtavad, vaid rohkem sellest, kuidas pea võtab, milline on mõtlemisvõime ning igat liiki nähtuste ja protsesside taha nägemise võime.”

Kirjandusmuuseumi veebiväljaandest leiab 1939. aastal üles kirjutatud loo: „Vanasti, kui hakatud Põlvasse uut kirikut ehitama, olnud alati üks häda. Nii palju, nagu päeval oli ehitatud, nii palju ka öösi ära lõhutud. Arvatud, et Vanakuri käib rahvast kimbutamas. Leidnud siis aga meistrid nõu ja seletanud seda kirikhärrale, kes parajasti oli leerilapsi õpetanud. Teisel päeval oli õpetaja tundi tulles kohe küsinud, et kes soovib kirikuvõtmeid hoida. Üks Marie-nimeline tüdruk oli ka soovinud. Ta võetud siis kinni, antud võtmekimp kätte ja oli müüritud kiriku seina sisse. Seal siis oli ta oianud kolm päeva, pääle seda ei olnud enam oigamist kuuldud. Sellest päevast pääle ei olnud lõhutud enam kirikut ära.” Sarnaseid lugusid on me rahvapärimuses mitu.

Vabadussõja võidusambal vahetatakse välja kõik samba ristiosas paiknevad, põhipinnalt eenduvad matistatud klaasdetailid. Täpsemalt siis risti embleem, embleemi ümbritsev ring, risti äärised ja selle keskosas paiknevad detailid,” vahendab tänane Maaleht teavet Riigi Kinnisvara ASi remonditööde kokkuvõttest. See meile vabaduse toonud sõja ausammas, millest jutt, püstitati üheksa aastat tagasi.

Võtan veel korra appi legendilaadse rahvajutu: „Halliste kirikut tahetud enne mujale ehitada, aga kõik, mis päeval ehitatud, oli Vanapagan öösel maha lõhkunud. Selle koha peal, kus praegu kirik on, oli üks lind laulnud: „Hal-list, hall-list!”. Siis oli hakatud sinna ehitama ja seal ei ole Vanapagan enam lõhkunud.”

On 21. sajand ja elame selle 19. aastat. Me esivanematelt tuleb tarkus, et linde peab kuulma. Vooglaiu raamatus on ka peatükk Keskkond. Aastaid lagunev Vabadussammas on keskkonnareostus Euroopa ühe pealinna keskväljakul.

Siin oled kasvanud. Tasasel maal./ Siit on su rahu ja tasakaal./ Munamägi on pilvepiir./ Pilv on madal ja hall nagu hiir/,” luuletas verinoor Paul Eerik Rummo üle viiekümne aasta tagasi, nii nõukogude ajal kui olla saab. Rääkis maast ja jõudis selleni, et meie kätte on antud maailmapilet. Ütles poeetiliselt sama, mida ütleb Vooglaid proosas.

Pilvepiir võiks kõrgem olla ja mõned vanapagana untsu aetud asjad (vanapagana, sest meil tavaliselt keegi muu süüdi ju pole) tuleks kohe lõpetada. Et ei oleks tuhat aastat häbi! Vooglaid ütleb veel ilmumata raamatus, et kodanikuks ei saa möödaminnes. Seda saab võtta ka nii, et ei tohi mööda käia ja mööda vaadata magedatest tegudest.

Ilmus Maalehes. Juhtkiri.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga