Vananemise valus või magus katastroof

Lavastuse „Lapsed” märksõnadeks on kriis ehk ühe epohhi lõpp ja see, kuidas võtta maailma hukust päästmine vanade kanda.

Miks kõikjal rõhutatakse, et see lavastus on Elmo Nüganeni viimane lavastus, tõsi küll, mööndusega, et peanäitejuhi viimane?

Lihtsustatud vastus sellele küsimusele on, et ilmselt sellepärast, et lavastaja Nüganen nii tahab ja on lavastusse „Lapsed” oma teatrilapsed sisse mõelnud. Tõele au andes saab näidendit lugeda ka kui lugu armukolmnurgast. Vähemasti minu nähtud etendusest jäi läbivalt meelde, et tuumajaama avarii ei ole ainus, mis külvab segadust. Inimsuhete keerdkäigud ei anna rahu selle loo tegelastele.

Näitlejaid on seekordmaailmalõpu ohu üldistavaks edasiandmiseks laval vaid kolm. Mu jaoks teeb Anne Reemani, Piret Kalda ja Peeter Tammearu – lavastaja eakaaslaste – mängu vaimustavalt meisterlikuks see, et vaata ja mõtle, kuidas tahad, seda piiri, kus lõpeb mäng ja algab argipäev, nad välja paista ei lase. Jah, see torkab silma ses mängus, et evolutsiooniga kaasnev igavene teema, põlvkondade vahetus ei ole kerge.

Saastamata mänguasjad

Kolmkümmend aastat paremaid ja halvemaid aegu ja see hetk, milles viibime praegu. Või viibivad nemad või terve teater… Ühe märksõna tahaks siia oma mõtete selgituseks veel lisada – kultuur on plahvatuse laps!

Näidend „Lapsed” algab sellega, et Rose´il (Piret Kalda) jookseb nina verd. Vahepeal juhtub nii palju, et see alguse verejooks võib ununeda, aga nii on. Tõsi, enne Rose´i ja verd avaneb publikule lavapilt, mis minu mõtted Linnateatri Laia tänava vanadesse ja hetkel uuenevatesse ruumidesse kannab. Vana massiivne mööbel, ühte sahtlitega kappi katab kohati selline kile, mis mööbli säilitamiseks kolimisel sellele ümber keritakse. Ja ajutisse telktuppa on jõudnud kivisammas, mu jaoks otsene vihje Elmo Nüganeni esimesele lavastusele Linnateatris, 30 aastat tagasi esietendunud „Romeo ja Juliale”. Tasapisi selgub, et sellele kummalisele kodule väga lähedal on toimunud reaalne plahvatus, mis lõhestas maad.

Rose´i ja Hazeli (Anne Reemann) pealtnäha argise vestluse sisse – tahad vett, tahad teed – on tegelikult peidetud katastroofi kirjeldus ja ühtlasi see elu, mis on elatud, lapsed ja lapselapsed (ehk siis minu praegust mõtlemist mööda lavastused ja ühe teatri suureks kujunemine). Üldsegi mitte vähetähtis ei ole see, et elektrit enam ei ole või kui on, siis katkendlikult ja harva. Aga see-eest on au, häbi, uhkus, julgus olla nõrk. Kahe naise vahel on muidugi ka mees, tuumafüüsik Robin (Peeter Tammearu). Ta ilmub meie silme ette kolmerattalise laste jalgrattaga. Mõõdab selle saastatust. See ilmselt vastab normile. Tõstab lapsepõlve mänguasja kapi otsa, nii et see jääb vaatajate pilgu ette kogu etenduse ajaks.

Kriis

See, kui elus see 60+ seltskond on, ja samas, kui teise aega jääb nende noorus, avaldub stseenis, kus nad kolmekesi rokivad. Tantsides ennastunustavalt. Sellist muusikatki ei ole enam või no on, aga on kusagilt kiviajast. See on põlvkond ajast, kus võis veel naist nuusutada ja selle eest mitte kohtulikku karistust saada. Seda, millise pieteeditundega Peeter Tammearu mängib, kuidas Rose´i rindu puudutab, minge, tulevased kohtunikud, vaatama! Kas selle eest saab kedagi karistada? Õrnus ja jõulisus ühes mehes.

Siis stseen, kus Peetri Robin räägib oma naise eest saladuses hoitud loost, nende mahelehmade surmast ja sellest, kuidas ta neid päevade viisi matmas käib. Üksikasjalikult kuni selleni, et pärast lehma matmist laulab ja loeb luuletusi… Robin tunnistab, et see talle meeldib, siis ütleb, et nutab palju ja stseeni lõpus tunnistab ootamatult, et ta ei olnud neisse lehmadesse väga kiindunud. See monoloog on näitlejameisterlikkuse kõrgpilotaaž. Lisaks ehk ka meie elukaare ja käitumise kokkuvõte.

Loomulik kulumine

Seesama mees, 60+, kes on võimeline tõdema „noored mehed lähevad õelaks impotentsusest, vanad mehed kusepidamatusest”, nutab seitse tundi jutti surnud lehma pärast, keda ehk väga ei armastanudki.

Mul kuidagi selle näidendi ja Linnateatri tänase seisu, mis kindlasti annab lavastusele konteksti, asjus tekkis segadus, et kuidas siis (äkki tõesti see juba pisut kulunud, isegi klišeelik küsimus) väärikalt vananeda? Nüganeni lavastus ühtpidi annab vastuse ja teisest küljest jätab otsad lahti.

Rose ütleb seal lavastuse finaali eel, et loomulik kulumine on kuulutatud ebaloomulikuks. Ta ka lahendab selle nii-öelda ebaloomulikkuse – aitab, nagu ikka, iroonia –, öeldes: „Ühel päeval on maailm täis miljardeid hästi hooldatud vanainimesi, kes elavad igavesti nagu masinad, ja siis on nagunii tahtmine ära surra, sest lihtsalt nii igav on.”

Näitlejad ja lavastaja on hästi mõjuvalt mõistnud ja lavale pannud me argiste tegemiste ja elu eksistentsiaalse olemuse segapudru. Ja pole üldse lihtne aru saada loogikast minna kriisikeskmesse, olles ise n-ö riskigrupis, et lahendada katastroofi. Et vahetada välja kolmekümneaastased, sest nende elu on alles ees.

altÜsna kindlasti tahan seda lavastust näha ka teise koosseisuga. Ja ma kuidagi ei saa lahti mõttest, milline oleks Elmo Nüganeni seesama lavastus olnud siis, kui ta ei oleks otsustanud lahkuda Linnateatri peanäitejuhi ametist.

Ilmus Maalehes kõrvuti kirjanik Tiina Laanemi sama lavastuse looga. Pildistas Siim Vahur.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga