Vanamees, armastuse suur plaan ja peegel

DSC_8432

Pildistas Mats Õun

Siberlase Aleksei Pesegovi lavastus „Aleksei Karenin” Tapa vanas, seintelt kooruvate värvikihtidega raudteejaamas on filmiliku režiiga meistriteos.

Lavastaja Adolf Šapiro ikka räägib esimeste küsimuste küsimisest, mis lavastaja peamiseks ülesandeks. See ei tähenda, et loomingulises protsessis ei oleks palju teisi küsimusi, mis tähtsad. Mulle tundub, et Minusinski teatri kunstiline juht Aleksei Pesegov lähtus „Aleksei Kareninit” lavastada võttes näidendi autori Vassili Sigarevi öeldust, et tema kirjutatud näidendid on pigem filmistsenaariumid. Ja esimene küsimus oli vast: Kuidas filmistsenaariumi moodi näidend üsnagi ebatavalisse teatriruumi seada nii, et see mõjuks?

Produtsent Märt Meos armastab riskida. Ta viis omavahel kokku Siberi lavastaja Aleksei Pesegovi, Vassili Sigarevi filmiliku teksti, Tartu näitleja Aivar Tomminga ja Tapa raudeejaama. Muidugi ei ole vähetähtis lisada, et filmilik teatritekst on inspireeritud vene klassikast. Pole kuidagi võimalik ette teada, kuidas sellele reageerib 21. sajandi eestlane, meie teatripublik. Ega see mingi uudis ole, aga selleks, et ime sünniks, ongi vaja riskida ja luua eeldused ime sünniks.

Filmilik lavastajakäekiri

DSC_8421Mida tähendab filmilik teatris, kus ei ole ekraani vahendust, vaid laval ja saalis elusad inimesed oma isiklike suurte ja väikeste tunnetega? Lavastaja Pesegov kasutab ära Tapa jaama saali võimaluse tuua Tomminga Karenin publikule ülilähedale. Kasutab ülisuurt plaani. Karenin seisab mõnes stseenis publikule nii lähedal, et teda on võimalik puudutada. See, kuidas näitleja Tommingas erinevates hingeseisundites sellesse suurde plaani kõnnib, varjust valgusesse, on omaette vaatamist väärt.

Ülinauditav on see, kuidas lavastaja on eri stseenid osanud teatrinippidega (muusikat ja valgust doseerides) kokku kõlama panna. Režii on seatud nii, et kõik mõjub dünaamilise ja voolavana, ja kui tekib katkestus, paus, siis kuuled seda, kuidas saal hinge kinni hoiab.

Lavastajameisterlikkuse märgiks võiks olla ka kasvõi see, kuidas ta vaataja silmad korraks ukseakende katkistele klaasidele juhib, et siis Karenini katkistele tunnetele edasi kaasa tunda.

DSC_9054Keskplaanid ja plaanid, stseenid, mis toimuvad hoopis kusagil tagalaval ja lava taga. Mõjus  on seegi, et seal tagapool näisid elusad tegelased varjudena.      

Ideed on õhus

Ei ole kuidagi võimalik, et Urmas Lennuk Rakverest ja Vassili Sigarev Jekaterinenburgist omavahel kokku leppisid, et võtame nüüd ühe klassikateose ja kirjutame sealt inspiratsiooni saades uued näidendid. Leiame tegelase, kelle hingeseisundid ja tegutsemine kaasatundmist vajab ja kellele seni on vähem tähelepanu pööratud. Sigarevi „Karenini” kõrval pean silmas Lennuki „Kõrboja perenaist”. On üsna ootamatu, et need kaks ühelaadse lähtekohaga näidendit Eesti teatrisuves ühel ajal nähtavaks saavad.

Teisele samasugusele ootamatule paralleelile juhtis tähelepanu Rein Lang: nii Tartus kui Tallinnas mängitakse 2016. aasta suvel kirikutes. Tallinnas siis näidendit „Becket ehk Jumala au”, Tartus dramatiseeringut „Katariina Mõrsjalinik. Risti ja kivi tee”. Just selliste seoste ja paralleelide tekkimine me väikeses kultuuriruumis näitab teatri olemuslikku suurust ja väge.

Tomminga suurroll

DSC_8553Aivar Tomminga seekordse näitlejatöö teeb varasematest tähelepanuväärsemaks eriline klapp lavastajaga. Nii vähemalt tundub. See, kuidas ta mängib terve ja tugeva mehe murdumist, on meie viimase aja teatripildis üsna erakordne. Ses on armastuse ja armukadeduse eri varjundeid, nõutust, häbi, ülbust, alandatust, kibedust, kahtlust, muutumisi… Paar korda saab tema Karenin tigedaks ja teeb oma lähedastele haiget. Kuidas ta siis kahetseb ning kuidas ootamatu loomalik viha näib ehtne ja kahetsemine äkki võlts… Kobedast, oma elu võimete tipus olevast, kuulsastki vanamehest saab töntsi sammuga inimvare… Seda on ilmselgelt uhke mängida ja veel uhkem vaadata. Ja kui palju äratundmisi veel vaataja peas tekib!DSC_8248

Näidend ei lase meil vaadata sesse ellu, mis oli enne, kui vana mehe noor naine teda petab, enne, kui kirg mõistuse ja mõistlikkuse pikali lööb. Mõelda saab mitut moodi. No näiteks, et äkki on vana kuulus ametnik oma noort naist kui asja kohelnud ja too kihutab just sellepärast Vronski kaissu? Äkki Karenin alles siis, kui teda petetakse, saab aru, mis armastus on? Äkki just häbi ja armukadedus juhivad mehe selleni, et ta saab aru ‒ armastus on tähtsam kui seadused?

Ühel hetkel, mil kogu näiteseltskond keskplaanis ringtantsu trallitab ja Karenin seda unenäopilti üle elab, mõtlesin sellele, kuidas mu oma elus oli situatsioon, kus mina tahtsin kodus sõpradega Tom Waitsi kuulata, kuid mu toonane armastatu soovis hoopis kultuurimajja Tuberkuloitedi kontserdile minna… Seda lavastust vaadates tekkis korraks isegi see mõte, et Anna tegelikult armastab oma vana meest Alekseid. Aga eks ma ole lapsest peale idealist olnud.

Peegliks olevad kõrvaltegelased

Kuna kogu lugu on kirjanikul ja lavastajal nii üles ehitatud, et me elaksime kaasa Aleksei Kareninile, on teised osatäitjad rakendatud selle teenistusse. Anna Kareninat mängiv Elina Purde (Pähklimägi) mängib oma Anna hetketi suureks. Kõrva ja silma jääb mingi eriline emalikki käskiv hääletoon, kui ta tähtsad jutud enne nende algust lõpetab. Ta ei lase dialoogil tekkida. Karenin peab oma kahtlusi hauduma oma peas, kruttima monoloogi, mis ajab hulluks. Mis teha, kui pole ükskõik.

Väga koloriitse karakteri loob lavale Terje Pennie. Tema vürstinna Lidia Ivanovna laual ringe tegev käsi jääb meelde, märkimaks naise ebakindlust. Ta pole ise kindel, kas teeb jumalale meelepärase teo, kui Kareninile tema naise suhetest Vronskiga kõneleb, või ajab omakasupüüdlikku rida, soovides ise kuulsa Karenini naiseks saada. Pennie loodud karakter on vägev just seetõttu, et see pole loodud teadmisega sellised naised ja tüübid välja naerda. Ma usun seda naist, ta on luust ja lihast.

Tähtis osa on selles loos ja tunnetepaleti klaarimisel Kareninite lapsel Serjožal. Esietendusel mängis poissi Karl-Sebastian Võhma, kes tegi selle raske rolli oma lava-vanemate vääriliselt. Sellest, mis toimub väikemehe hinges, kui tema ema ja isa oma suhtepundart klaarivad, saaks kindlasti omaette näidendi kirjutada.

Mul on tunne, et lavastaja üsna meelega ei lase meil vaatajana aru saada, kas krahv Vronski, keda mängib Roland Laos, peale oma nooruse endas veel midagi kannab. Kipun muidugi näpuga näitama ‒ lavastuses seda polnud, aga see, mis pettusega algab, ei saa hästi lõppeda. Hiljem mõtlesin hoopis, mida annab elukogemus. Karenin ja Vronski on kogemuste poolest väga erinevad, kuid kujunenud eluristteel võrdsed.

Mitu pisiosa on Raimo Passil, kes mängib need kõik meeldejäävaks. Anna sõbrannat  vürstinna Betsyt mängib Jekaterina Novosjolova, kes teeb seda nii hästi (ta peabki tagaplaanil olema), et jääb talle ebaiseloomulikult äratundmatuks.

Üsna tähtis tegelane on veel eeslava portaalis olev peegel, millest Karenini hingeseisundid taas vahel suures, vahel väiksemas plaanis peegelduvad. Stseenid, kuidas vana mees enda kõrvu uurib, et kas need on imelikud ja karvased, on tehtud paraja muigega. Samas on peegel ju vanaduse kinnitajana meile üsna halastamatu „abimees”.

Vähetähtis selle lavastuse juures ei ole see, et muusikalises kujunduses kasutatud rongihelid lähevad segi pärisrongidega, mis jaamast mööda sõidavad.

Mis teeb meist inimese, mis seda inimlikkust pärsib? Mis on päris ja mis mäng? See klassikast kantud lugu Tapal on väga tänapäevane.

 

Lavastaja lahkub kerge südamega

PESEGOV JA MIKOMÄGIErvin Õunapuu foto Novosibirskis.

Aleksei Pesegov ütles pärast esietendust, et lahkub Eestist kerge südamega, kuna usaldab meie näitlejaid. Küsimusele, kas ta lavastab „Aleksei Karenini” ka oma juhitavas teatris Minusinski linnas, vastas  lavastaja, et seda ta ei tee. Sellepärast, et tema trupis pole näitlejat, kes võiks mängida Kareninit, teha seda sellel kõrgusel, nagu teeb Aivar Tommingas. „Lihtsalt isikliku ambitsiooni pärast ma seda seal ei lavasta.”

„Tunnistan teile, et ma pole ammu saanud tööst sellist rahuldust, nagu siin kogesin,” ütles Pesegov kogu trupile. Mees töötab palju üle Venemaa asuvates teatrites, nii et on, millega võrrelda. Eestist lendas ta näiteks vaid korraks koju, et sealt edasi sõita Sahhalinile, kus lavastab Tšehhovi näidendi „Kirsiaed”.

„Äkki te olete nii suured näitlejad, et petsite mind peenelt ära, nagu oleksite nii huvitatud proovidest ja tööst, loomingulisest protsessist, mis sellega seotud,” muigas Pesegov näitlejate ees. „Olite kõigeks valmis, valmis proovima. Aga isegi, kui see oli pettus, ma sellega oma suures õnnetundes lepin…”

Küsimusele, mida siberlane Eestis lavastades õppis, vastas Aleksei Pesegov: „Räägin oma näitlejatele, kuidas teie näitlejad töösse suhtuvad. Mulle meeldis see valmisolek ja aus suhe töösse.” Lavastaja kutsus kõiki Siberisse külla.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga