Valu paneb kunstniku looma

 

 

alt

Meistriklassi. Meister vasakul, habemega.

 

Augustis õpetas Viinistul meistriklassis Eesti näitlejaid Peterburi Suure draamateatri kunstiline juht Andrei Mogutši (1961).

Andrei Mogutši on maailmamainega, Venemaa üks parimaid lavastajaid. Aprilli alguses Suure teatri kunstilise juhi kohta vastu võttes katkestas ta kõik oma kolmeks aastaks ette kokkulepitud plaanid Venemaal ja Euroopas. Katkenud plaanide hulka kuulus ka koosöö ja lavastus meie teatris NO99. Meistri sõnul on ta tänulik NO teatri juhile Tiit Ojasoole, et ta nende kokkulepete katkestamist mõistis ja lisaks on lubanud tulevikus ka Suures teris lavastada-

Peterburi Suur draamateater kannab Georgi Tovstonogovi nime. Suurusest annab ehk märku see, et seal on palgal üle 70 näitleja. 6. septembril avati selle teatri 96. hooaeg. Teater on oma hiigelaegadel olnud Venemaa juhtiv teater.

Selle eelneva põgusa ülevaate panin kirja, et oleks mõistetav, kui haruldane oli, et meister siiski oma tihedas ajagraafikus leidis aja tulla R.A.A.A.M teatri juhi Märt Meose kutsel Viinistusse näitlejate meistriklassi juhtima.

Julgen öelda, et ka minul vedas, sest need pikad jutuajamised, mis me Viinistul mere ääres pidasime, ei oleks ilma meistriklassita kindlasti võimalikuks saanud. Kui hiljem Andrei Mogutšilt küsisin, kui mitu minutit ta leidnuks aega jutuajamiseks, kui oleksime kohtunud Peterburis, ütles ta, et ehk 16, ent seda siis tänu sellele, et oleme juba tuttavad.

Olgu siin ka see ära öeldud, et pikk intervjuu, kõnelused teatrist ja elust meister Andrei Mogutšiga, ilmub ajakirjas Teater. Muusika. Kino.

alt

Meistriklass. Elina Reinold, Ivo Uukivi Ja Roland Laos.

Elus teater ja isiklik valulävi

Me rääkisime ja meister rääkis sellest ka meistriklassis, et näitleja on oma rolli autor. On kunstnik. Ja peaks selle eest ka autoritasu saama. Kõnelesime lastele tehtava teatri tähtsusest, lavastaja elukutsest ja elu kutsest. Isiksusest, sellest, milline peaks elus olema korra ja kaose tasakaal, milline see peaks olema näitlejal, kui ta loob oma rolli. Ja lavastajal, kes lavastab. Rääkisime kokkulepitu ja improvisatsiooni vahekorrast lavastuses ja näitlejatöös. Ja Stanislavskist…

Kui lõpeb noorus ja sul pole enam vajadust ennast tõestada, tõestada, et sa pole kaamel, siis jõuad põhiliseni. Ja see põhiline on lihtne, isegi banaalne – see, mille eest sa jooksid, selle juurde sa jõuad tagasi,” rääkis meister Viinistu sadamas.

Minu jaoks on Stanislavski süsteem nagu maa külgetõmbejõud ta lihtsalt eksisteerib ja kõik, on lihtsalt olemas. Me võime ju rääkida, et ikka ei ole, aga ikka käime Maa peal ja ei lendu kuidagi Kuu peale. Stanislavski on süsteem nagu Mendelejevi tabel. Sinna võib lisanduda uusi elemente, aga need vaid täiendavad süsteemi.

Stanislavski süsteem räägib inimese käitumisest kunstlikult loodud, väljamõeldud situatsioonides. Lastel tuleb see mängides kergelt välja. Täiskasvanud, kes on täidetud teadvuse ja teadmistega, peavad ennast sellest teadvusest vabastama või leidma mingeid teid, süsteeme, mis lasevad maha laadida teadvuse ja avada alateadvus.

Teater tegeleb inimestega. Ja kohe, kui tegu on inimesega, on kohal psühholoogia, psüühika ja psühhoanalüüs. See ei sõltu sellest, mis koordinaatide süsteemi me inimese paigutame, sürreaalsesse, abstraktsesse, absurdsesse, psühholoogilise realismi maailma… see ei muuda asja olemust, sest tähtis on inimene…“

alt

Meistrklass. Esiplaanil Mart Aas, ta seljataga Marko Leht ja Veljo Reinik.

 

Elus teater

Siit edasi rääkisime elusast teatrist ja sõnade absurdsusest. „Ma võin ju öelda, et siiralt tehtud teater on elus,“ ütles Mogutši naerdes. Ent kohe tekib küsimus, mis on siirus… „ Kui näitleja seab endale ülesandeks laval vaatajatele meeldida ja selle ka, et vaataja teda mõistaks, siis minu jaoks ei ole see ilmselt elus teater.

Aga kui näitleja tegevus laval on seotud liikumisega isiksuse mõistmise suunas, tegelase sisemaailma mõistmise poole, oma tegelase ja enda loo jutustamise poole, endas ja tegelases oleva valu pühendunud väljaütlemise poole… olenemata teatri vormilisest küljest, on see tegelane enamasti elus.

Kunstnik erineb mittekunstnikust, mulle tundub, just valuläve poolest. Valu paneb looma. Siin see piir ongi kunsti ja mittekunsti, elusa ja surnud teatri vahel. Võimatu on mitte tunda ära seda, kui oma valu väljendatakse pühendunult. Võimatu on mitte märgata, kui seda tehakse hoopis vaid sellepärast, et sind üllatada, ehmatada ja sellega raha teenida.“

alt

Meister Mogutši,  seljaga Ivo Uukivi, pildi serval meistri abikaasa.

 

***

See, mis siia nüüd kirja sai, on väga pisike osa, pigem näide meistri räägitust. Viisteist Eesti näitlejat said aga tervelt viis päeva tema mõttemaailmast osa. Andrei Mogutši ütles, et kui need koos veedetud päevad pisutki aitavad näitlejaid nende raskes ametis, siis on tema siinkäimise eesmärk täidetud. Õhku jäi lootus, et ta tuleb tagasi, meistriklassi tegema ja ka lavastama, kui selleks on kutse ja aeg.

alt

Elmo Nüganen ja Oleg Lojevski Vigala 2013. aasta suvel. Foto Viio Aitsam

 

Uudis on seegi, et 2.septembris Suur teatri pressikonverentsil Peterburis osales Tallinna Linnateatri lavastaja Elmo Nüganen, kes lavastab järgmisel hooajal Peterburi Suures draamateatris. Lavastuse materjali valik käib Bunini ja Tšehhovi vahel. Plaanide hulgas on ka kutse tetarile veel sellel aastal mängida Peterburis Elmo Nüganeni lavastust „Ma armastasin saksalat“.

***

Andrei Mogutši meistriklassis osalesid näitlejad: Piret Rauk, Katrin Saukas, Maarja Mitt, Elina Reinold, Külli Reinumägi, Karin Rask, Liisa Pulk, Ivo Uukkivi, Mart Aas, Marko Leht, Veljo Reinik, Alo Kõrve, Roland Laos, Nero Urke ja Kristo Viiding.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga