Valguskujundaja Priidu Adlas maalib valgusega

Näitlejate kohta käib ütlus, et nad eelistavad olla rambivalguses. Näitlejate laps ja lavastaja Kaarel Irdi lapselaps Priidu Adlas tunneb rambivalgust peensusteni. Ta on Eesti üks hinnatuimaid valguskunstnikke.

Priidu ema oli Kais Adlas, Vanemuise näitleja, isa on Raivo Adlas, sama teatri näitleja. Ei oleks vist midagi loomulikumat kui see, et pojast oleks saanud näitleja.

Kuidas sa lavavalguse juurde jõudsid? Kas rambivalgusse ei tõmmanud?

Ma ei ole valgustaja sellepärast, et ei saanud Panso kooli sisse. Ma ei proovinud ega mõelnud sellest. See oli mu valik – jõuda teatrisse lava taha. Arvan, et mind viidi sinna kolmeaastaselt. Pandi istuma Vanemuise suure maja paremasse portaali, kus ma kellelegi ette ei jäänud, – pildivahetustele ja sisseminekutele. Tol ajal olid mastaapsed lavakujundused ja suured pildivahetused, ega ei oleks saanudki seal jalus tuterdada.

Ma ei läinud teatri peale rändama, sest mul oli huvitav. Tükid, kus vanemad mängisid, olid peas.

Minu esimene unistuste amet oli Vanemusie lavatööline. Tahtsin selleks saada kohutavalt. Vanemad kukutasid mul selle ambitsiooni läbi ja sundisid edasi vaatama. Või pigem suunasid, et vaata ja mõtle pigem stsenograafi ameti peale. Selle suunaga siis mind pandi kunstikoolidesse…

Miks ma valguse juurde jõudsin? Mulle tundus, et tahan olla etenduse protsessis õhtust õhtusse sees. Näha, kuidas lavastus areneb, kuidas tükk muutub. Valikuid oligi kaks – valgus ja heli. Ma ei tahtnud jääda selle suhte juurde, et teen kunstnikuna kujunduse valmis, ja kõik.

Toonase Viljandi Kultuurikolledži valguskujundaja eriale õppejõu Ene Valgega puutusin ma tihedalt kokku juba Tartus. Ta oli meie hea peretuttav ning kunagi ka Irdiga palju koos töötanud. Tema suunas mind Viljandi kooli juurde ja oli oluline tagantutsitaja.

Palju sa oma vanaisa Kaarel Irdiga kokku puutusid?

Ei puutunud üldse. Mul on mingi väga-väga ähmane mälestus kodust, suuretoa põrandalt, mina lamasin teki peal: nagu mäletan läbi udu mingit kuju. Ja kõik. Arvan, et olin siis poolteiseaastane titt.

Ma seda küsin, sest meenus Vanemuise näitleja Aivar Tomminga jutt sellest kuidas Ird oli lavale mingi lavastusega seoses kirglikult nõudnud musta valgust.

Ma arvan, et eks see nõudmine tekkinud selle pealt, et tal oli kuskil mälusahvris mingi konkreetne pilt, mida ta oskaski kirjeldada sellena, et see on must valgus.

Arvan, et see olekski nii lahendatav, et palun, mehed, siin on foto, tehke mulle. Ma olen teinud nii valgust, et saan foto ja öeldakse, et näed, tahaks sellist keskkonda, sellist meeleolu. Palun.

Ka koolis õppisime nii, et anti pool tundi aega ja pidime tegema näiteks kevadhommiku. Laval oli üks tool ja laud ja meie lõime meelolu valgusega.

Sa oled öelnud, et valguskujundus on valgusega maalimine.

Ma tulin lavavalguse juurde klassikalise maali tausta pealt. Sellepärast. Õppisin pärast keskkooli Tartus Pallase ühingu Konrad Mägi ateljee maalistuudios. Seal õpetas vana pallaslane, Heldur Viires. Õppetöö toimus Prantsuse vabaateljee vormis. Läksin sinna aastal 2003. Maalisime (või joonistasime) hommikul kella kümnest päeval kella üheni, nii viis päeva nädalas. Sellel ajal, kui on kõige ideaalsem valguskeskkond väljas. Käisin seal aasta jagu. Selline intensiivne õppimisvorm mulle hästi sobis.

Kuidas see su töö käib, loed tüki läbi…

Loen ja nopin sealt endale esmase valgust puudutava informtsiooni, mis on autoril kaasa antud. Loodusmeeleolud, kui on. Päeva rütm – hommik, õhtu, keskpäev… Vahel on kirjanik andnud väga täpsed nüansid – tänavalgus langeb aknast sisse.

Ma saan neid asju kasutada, kui lavastaja ei taha midagi muud. Kui ta ei ütle, et me selle näidendi ruumiga ei arvesta, teeme hoopis oma keskkonna. Aga siis istun ja vaatan proove. Teen koostööd kunstniku ja lavastajaga.

Millest see koostöö sõltub?

Võib sõltuda isiksuste keemiast ja näiteks ka sellest, kuidas me sellesse projekti kokku oleme sattunud. Kas see on produtsendi või teatri poolt kokkupandud meeskond, kas lavastaja või kunstnik on konkreetselt minu poole pöördunud, öeldes, et kuule, ma usaldan sind, tee. Lähtuvalt sellest need mängureeglid tekivad.

Kuidas enamasti on, kas sina pakud valguslahendused välja?

Jah, mina pakun, aga alati arvestan ka lavastaja ja kunstniku soovide ja ettepanekutega.

Oskad sa öelda, millal said tavalisest valgustajast, kes teatrites ju ikka töötasid, kunstnik-valgustajad?

Ma räägin Eesti teatrist ja arvan, et see muutus toimus kusagil üheksakümnendate keskel, kui Airi Eras käis Londonis ennast täiendamas, sai seal minu teada magistrikraadi ja oli esimene diplomeeritud valguskunstnik meie väikese kultuuriruumis.

Kui ma vaatan Vanemuise kaheksakümnendate kavalehti, siis sellist tiitlit seal ei näe. Ma arvan, et selle tiitli, ametinimetuse käibele tuleku on tinginud tehnika areng. See valdkond on läinud piisavalt keeruliseks, et ei lavasta, ega kunstnik üksi pruugi seda hallata-vallata. Süvenemismaterjal on niivõrd lai, et selleks on mõistlik kaasata eraldi inimene, kes seda spetsialistina oskab.

Jakuut Sergei Potapovi lavastus „Libahunt” on sinu valgusega. Tean, et seal on väga suur ja üsna keeruline valguspiltide vahetus. Ja nüüd on see Viinistu katlamajast toodud klassikalisele lavale. Kas valgusrežii muutus?

Selle tööga oli nii, et kui me Potapoviga esimest korda kohtusime, oli meil üsna lühike jutt: tema ütles, et see peab olema rock. Puhas rock-kontsert. Sealt tekkis mul esialgne tehniline visioon – mida kasutada, kuidas kasutada, mingi suundade valik…

Oli selge, et siin ei ole detailiga töötamist, on valgus laia pintslijoonega. Tugeva tõmbega töö. Võib-olla ka see on teinud võimalikuks seda tükki lihtsamalt liigutada ning mängida erinevat tüüpi lavadel.

Muidugi ma iga kord, kui sõidame ja lava vahetame, teen midagi ringi. Mingid asjad klapivad, mingid mitte ja ma pean sellega arvestama.

Tänapäeval on kogu valgus salvetatud arvutisse ja tema teeb valgust.

Nii on, aga arvuti ei tee, inimene seal arvuti taga teeb.

Aga kui näitlejad otsustavad mängida kiiremini või hoopis aeglasemalt. Arvuti ju ei saa sellest aru, tema on programmeeritud…

(Priidut ajab mu võhiklikkus naerma, kui kirjeldan, kuidas kujutan ette valgustaja tööd etenduse ajal. – MM) See, et arvuti teeb, ei tähenda seda, et ma koos saalivalguse mahaminemisega panen kella käima ja kui tunni pärast pole esimene vaatus lõppenud, lähevad saali tuled põlema tagasi. Inimene, kes on arvuti taga, hingab etendusega samas rütmis. Ja on valmis sekkuma, kui tuleb ette ootamatusi.

See on näide teisest žanrist, aga olen teinud varjetee show’sid, kus asi nii käibki, tantsu kava tehakse täpselt fonogrammi järgi. Fono pikkus on 25 minutit ja sellesse aega mahub 300 valgusmuudet, effekti ja sära, kõike. Selline programm jookseb pool aastat igal õhtul. Ja täpsus säilib, seal teeb asja tõesti ainult arvuti.

Libahundis” on sinu kanda ka lavastuse heli.

Jah, ka muusika tehniline lahendus on minu teha. Helilooja Ardo Ran Varres on teinud teemad ja klipid valmis ja minu asi on siis need õigel ajal ette mängida. Arvestades kohalikke olusid, seda, mis laval toimub.

On see kaks ühes tavaline?

See on projektiteatris tavaline, suures teatris ei ole tavaline.

Hoitakse kokku?

(Priidu taas naerab.) Just hoitakse kokku heas, inimlikus mõttes. (Tõsiselt.) Ma ei võta seda kui tülikat lisakohustust. Minu jaoks valguse ja helirütmid hingavad sarnaselt. Kui on helis dünaamika, on see ka valguses, seetõttu kui need asjad on ühe inimese näpu all, siis on lavastuse üldine rütm ka täpsem.

Kui me muusika juurde jõusime, siis helikujundus on mulle ka valguse tegemisel üks olulisemaid inspiratsiooni allikaid. Kui muusikaline kujundus on juba olemas, siis on mingid rõhud ja rütmid, dramaturgilised sõlmpunktidki lahendatud. Kuhu me osutame, selle pealt on lihtsam valgust luua.

Valgus loob ja toetab atmosfääri. Kurb valgus, traagiline valgus…

Jah, üritan luua ja toetada.

Praegu tuled just proovist. Nordea kontsertmajast?

Ei, tulen Apollo kinost. Gerda Kordemets lavastab seal uut tükki nimega „Mehed”. Apollo kino nüüd produtseerib teatrit. Kui ma ei eksi, siis teist aastat järjest.

(Veidi ebakindlalt): Mis valgust sa seal…või…on seal mingi aparatuur olemas?

Sinna on kõik sisse toodud, selle projekti tarvis ehitatud. Võimalused ei ole eriti rikkalikud. See on tingitud kinosaali enda arhitektuurilisest lahendusest. Valgus tahab kõrgust ja sügavust saada. Kõrgust ja nurka ja kandvaid konstruktsioone. Neid seal saalis paraku pole. Vaatsin täna esimest proovi. Värske asi, ei saa sellest veel väga rääkida.

Oled sa oma aastate jooksul tehtud valguskujundused kokku ka lugenud?

Ma ei tea täpselt. Kaheasaja-kolmesaja ringis neid on küll. Olen aastast 2003. nikerdanud, vaikselt. Sellel aastal sai mul kümme aastat R.A.A.A.M-iga koostööd ja lugesin kokku, et nendega olen teinud lavastusi 20 ringis.

Töötasid tükk aega Linnateatris.

Viis ja pool aastat. See oli suurepärane kool. Töö Elmo Nüganeniga. Tema lihvis detaili puhtaks viimse kandini ja ootas valguselt seda sama.

Kuhu teatrivalgusel veel edasi areneda on?

Me teatrite valgustehniline park on väga rikkalik. Olen käinud mööda maailma teatrimajasid ja meie seis on paljudega võrreldes tõeline “tehnika pidu”.

Kuhu edasi? No näiteks ma unistan, mõtlen, millal hakatakse tootma droon-valgusteid, mis on valmis ise õhku tõusma, soovitud positsioonidele ning püsima seal etenduse lõpuni. Vajadusel vahetama ka positsioone. Nii on ju võimalik luua ideaalne lavavalguskeskkond, kuhu tahes.

Millist teatrit sa ise eelistad? Tean, et oled teinud valgust ka suurele ooperile ja eksperimentaalsele tantsulavastusele.

Huvitav on kõik, aga ma ikka eelistan klassikalisemat teatrit. Kui sulle ikka kolmeaastasest peale antakse klassikalist draamat, ooperit ja balletti, siis sealt need tõekspidamised kujunevad.

Aga kõigest saab endale leida põneva žüžee, mõne põneva ülesande.

Minu jaoks võiks valgus inimesest lähtuda. Meid ümbritseb liiga palju tehnikat nagunii.

Priidu Adlas

* Sündinud 11. septembril 1984 Tartus.

* Õppinud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias teatrikunsti visuaaltehnoloogiat.

* Aastatel 2004 – 2009 oli ta vabakutseline valguskunstnik, aastatel 2009 – 2014 Tallinna Linnateatri valgusmeister, seejuures aastast 2012 vanemvalgustaja. 2014. aastast Vaba Lava tehnikajuht.

 

Tema valgus ei muutu asjaks iseenses

alt

Võib mõelda, et valgustaja ülesanne on see, et kõik oleks näha. See on üks äärmus. Teine äärmus on, et vigurvalgusest saab omaette eesmärk ja kunstiteos. Priidu ei tee kunagi nii või naa. Ta on valguskunstnik, kes töötab eranditult lavastust kui tervikut silmas pidades. See tähendab, et ta teeb ära kõik selle, mida lavastaja küsida oskab, ja siis vähemalt teist samapalju veel. Seal, kus mina näen ühtainust valguspilti, on Priidul vähemalt neli. Aga see ei muutu kunagi asjaks iseeneses, see on alati sisuline, aitab ka näitlejal näidata ja vaatajal vaadata.

Peale selle teab Priidu hästi, kust elekter ülepea tuleb, ja mis olulisemgi – ta teab, mida peale hakata, kui elekter ühel hetkel enam ei tule. Priidu ainus “puudus” on ehk see, et ta töötab liiga kiiresti. Ta jõuab oma valguskujundusega sageli valmis varem kui mina lavastusega. Aga sest pole lugu. Sest kogemus näitab, et lõpuks jõuab ka lavastus sinna välja, kus Priidu oma valgusega juba ees on.

Margus Kasterpalu lavastaja

Ta on fantastiline valgusvisionäär

On ilmselge, et tänapäeva teatris on valguskujundus üks olulisemaid komponente etenduse visuaaalses mõjus. Valguskuntnikku võib mööndusteta nimetada lavastuse kaasautoriks.

Priidu Adlas, julgen seda öelda, on üks fantastilisemaid valgusvisionääre, kellega olen kokku puutunud! Eriliselt väärivad tunnustust tema pühendumus, tema süvitsi minenemine. Ta käib lugemisproovides ja proovisaali läbimängudel ning kui trupp peaproovides lavale jõuab, on valguskonseptsioon praktiliselt paigas!

Tihti teeb ta selleks tööd ka öösiti, et lavastajal näitlejatega proovis mingeid tõrkeid ei oleks. Ühine koostöökogemus on viinud selleni, et sageli mõistab Priidu mind poolelt sônalt ja korrigeerib valguse vôi toob sisse mingi lisakomponendi.

Superproffesionaalsusele lisanduvad tema positiivsed isikuomadused –ausus, töökus ,kohusetundlikkus.

Loodan vüga , et saatus kingib talle väärilisi väljakutseid: Ilma ülepaisutamata: Londoni , Pariisi , New Yorgi teatrilavad oleksid õnnelikud sellise valguskuntsnikuga koostöös üle!

Madis Kalmet lavastaja

Näpuotsatäis lavastusi kus Priidu Adlas on teinud valguskujunduse:

Kuidas elad? Ann?!“ (Rakvere Teater 2005)

Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…“ (Eesti Draamateater 2010)

Antigone“ (R.A.A.A.M. 2010)


Quevedo“ (Vanemuine 2010)


„Koletis kuu peal“ (Tallinna Linnateater 2011)

Tasandikkude helinad“ (Eesti Teatri Festival 2011)

Tühermaa“ (R.A.A.A.M. 2011)


„Tuhkatriinumäng“ (Eesti Draamateater 2011)

Nullpunkt“ (Rakvere Teater 2011)


„Amy seisukoht“ (Tallinna Linnateater 2011)


Gizzelle“ (Tallinna Linnateater 2011)


Kuni inglid sekkuvad“ (Eesti Draamateater 2011)


„Keti lõpp“ (Tallinna Linnateater 2012)


„Maailmale nähtamatud pisarad“ (Tallinna Linnateater 2012)

Vertikaaltund“ (Eesti Draamateater 2012)


Nelipühad“ (Eesti Draamateater 2012)


Kevadine ärkamine“ (Eesti Nukuteater 2012)

Lantimiskunstnikud“ (Tallinna Linnateater 2012)


Hamlet (Tallinna Linnateater 2012)


Tuhkatriinu“ (Rahvusooper Estonia 2012)


Jane Eyre“ (Rakvere Teater 2012)


Kolm vihmast päeva“ (Tallinna Linnateater 2013)


Titanicu orkester“ (R.A.A.A.M. 2013)


„Raimonda“ (Vanemuine 2013)


Kassirabal“ (Tallinna Linnateater 2013)


Neli aastaaega“ (Tallinna Linnateater 2013)

Vennas“ (Eesti Draamateater 2014)

Ajujaht“ (Tallinna Linnateater 2014)

Varesele valu…“ (Eesti Draamateater 2014)

Imede aasta“ (R.A.A.A.M. 2014)

Estoplast“ (Vanemuine 2014)

Viimasel minutil“ (Eesti Draamateater 2015)

Libahunt“ (R.A.A.A.M. 2015)

Ingeland“ ( Saueaugu Teatritalu 2015)

Karlsson katuselt“ (Rahvusooper Estonia 2015)

sugu: N“ (Vaba Lava 2015)

Aida“ (Rahvusooper Estonia 2016)

Arkaadia“ (Vanemuine 2016)

Vannutatud neitsid” (R.A.A.A.M. 2016)


Aleksei Karenin” (R.A.A.A.M. 2016)


“Vanapagan” (R.A.A.A.M. 2016)


„Mäed“ (Eesti Draamateater 2016)


Süüria rahvalood“ (Vaba Lava 2016)

Isa“ (Theatrum 2016)


„Talvevalgus“ (Theatrum 2017)


Furby tagasitulek“ (Vaba Lava 2017)


Timm Thaler ehk Müüdud naer“ (NUKU 2017)

Hullumeelse päevik“ (R.A.A.A.M. 2017)


Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu.“ (MTÜ Misanzen2017)

Pildistas Sven Arbet, ilmus Maalehes

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga