Valdur Tilk: moodne põllumajandus on maaelule kõva laksu pannud

Kui maja põleb, siis tulebki kustutada,” ütleb Raplamaa väikeettevõtja Valdur Tilk selle peale, kui võtan viriseda, et me kriisijuhtidel pole pikka plaani.

Valdur Tilk lisab, et ühel hetkel tuleb hinnata, kas tasub viimast tukki kustutada. Või hoopis lasta sel ära põleda, pärast on vähem koristada. „Kustutamise ajal ei mõtle ju, kas ma elan selles majas edasi või pean homme minema omale korterit vaatama.” Kui me tahame viirust ja kriisi alla suruda, siis tuleb käituda nii nagu tulekahju ajal. „Ehk vett vedada! Siis võib-olla õnnestub. Ämbrit ei tohi maha panna.”

Meil on kombeks mõelda inimestest, kes kuuluvad kategooriasse „maa sool” kui lahkunutest. Valdur Tilgaga rääkides saan aru, et see pole nii.

On sul kriisijärgset – lõppeb ta siis varem või hiljem – soovi, mis kindlasti peaks me elukorraldusse jõudma?

Tahan ettevõtte tulumaksu.

Mida! Sa peaksid ju selle vastu hoopis sõdima.

Jah, aga soovin seda ühel kindlal juhul – kui see raha laekuks kohalikku omavalitsusse. Tänasel päeval on nii, et kui tuli kauaoodatud suur lumi, siis minu töökoja juurde teid lahti lükkav traktor ei pööranud. Seal seisab enamasti kaheksa autot. Ettevõtja peab ise hakkama saama. Mu kodutee lükati lahti, sest mu taha jääb kahe vanainimese kodu.

Valdadesse laekuv ettevõtte tulumaks muudaks paradigmat. See tähendab, et tulumaks paneks ka vallavalitseja ja amtnikud huvi tundma, kes meil siin üldse tegutseb, kust meie maksud tulevad. Tänasel päeval kõik on väga nõus, et sõitke Tallinnasse tööle, aga kirjutage ennast meie valda sisse. Ma ei hakka sulle konkreetseid näiteid tooma, aga väikeettevõtjaid võetakse enamasti kui nuhtlust vallavalitsustes.

8–12 inimest on väga väike töötajate arv, aga külas on ta enamasti kõige suurem ettevõte. Ja see hoiab inimesi kohapeal. Lihtne. Kuhu need Kalevipojad mujalt tagasi tuuakse, mis ta Antslas peale hakkab, kui seal tööandjaid pole?

Mul puudub õpitud abitus. Ma enam ei taha ka… olen oma asjad nõnda seadnud, et olen hakkama saanud ilma abita. Aga maksu oma vallale maksaksin – väikeettevõtjate solidaarsuse pärast. Paremat meedet ei ole, ma ostaksin endale selle klubikaardi.

Meie kandis oli Kodila sohvoos, seal oli hõivatud vähemalt 200 inimest. Täna on meie kandis üks farm, kes kasutab ka kõrvalmajandite maad, ja siis veel üks poole väiksem. Kahepeale nad annavad tööd arvata neljale-viiele inimesele. See on moodne põllumajandus ja ta on väga kõva laksu pannud maaelule. See, mida soositakse!

Sul on tänase kriisikarantiini ajal laua taga kaheksa inimest?

Osad on piisavalt suured, et ise hakkama saada. Aga kodu on kogunemise koht. Hea, et see pole meelest läinud.

Kaks tütart on teil naisega ja kaks poissi.

Neli suurt last, plikad 13 ja 15, poisid 18 ja 25. Vanemate poiste elukaaslased on ka meie pere.

Kui paljudele sa väikeettevõtjana tööd andsid?

Eks ma üritan seda tööd tänagi edasi anda. Tootmises on üheksa inimest pluss siis need, kes Tallinnas kauplustes tööl. Nende eest ma pole üksi vastutav, sest poes on mitu osapoolt.

Meie ettevõte peaks toitma tosinat inimest peale minu.

Räägi poodidest?

Üks, „Puu ja putuka pood” Vene tänaval on suuresti minu ettevõtte, Puupanga pood. Teises poes, „Eesti esinduses” Laial tänaval on märgatav osa meie toodangut.

Kuidas sa oma puidust tehtud asju liigitad? On see rahvakunst?

Pigem ikka käsitöö. Rahvakunst on väga kindlate kriteeriumitega nähtus. Muidugi, puutöö on meie rahvale iseloomulik nähtus, aga seal on väga palju mind. Hästi paljud mudelid… Mis seost on kingalusikal rahvakunstiga? Või puupahast kausil? See on looduse looming ja minu asi on seda mitte ära rikkuda. Piirid ei ole kunagi sirged.

Kultuuri osa siis?

Ma olen eestlane. Me tootmine on Eestis. Kusagil mujal maailmas selliseid asju ei tehta. Puidust asjad, see on metsarahva loogiline tegevusala. Materjal on omast käest.

See võib olla primitiivne, aga on hästi aus. Kahju on toredat materjali ära visata.

Eestlased on puu-usku?

Ikka. Öeldakse, et see asi on toekas ja mõeldakse puust aiaposti. Puitu on meil ühena vähestest asjades tõesti palju. Puit ei ole vaid Saksamaale jõudev saetud plank, puit on ka aia taga olev känd. See tuleb lihtsalt üles leida. See känd seal võib mõtteid tekitada.

Sul on suured töökojad. Maksad sa kellelegi selle eest?

Ei, need on omad. Kulu on ikka, elektri eest tuleb maksta… Tänasesse päeva tulles: oleme õnnelikus seisus, meil ei ole pangale mingeid koormisi. Nii on ka minu oma eluga. Võlgu elatud elu, võetud kohustused – see on tänane megasurve. Tootmist puudutavast laenust ma sain lahti eelmisel aastal.

Sinu poed Tallinnas on kinni. Tootmine?

Poed on kinni. Tootmise kohta saan öelda, et on kolmveerand lahti. Meil on oma saeraam ja ka palgivarud, trehvas üks kentsakas töö. Saeme Lodjakoja põrandamaterjali.

Kentsakas?

Saeme oma kalleid, hoitud tammepalke prussideks. Nad teevad Lodjakojas pakkpõrandat. Uhke, 600 ruutmeetrit. Ühtpidi on kurb – neist palkidest oleks saanud ehk midagi uhkemat ka teha võibolla.

Teine asi, mis meil töökojas on väga hästi – meil on mega puiduvarud. Sisuliselt saaksin ma ilma ühtegi pilbast sisse ostamata läbi õige mitu aastat. See on nagu ümberpööratud laen. Oleme enda käest laenanud sesse materjali kõvasti sisse. Täna see annab teatava jätkusuutliku võimaluse tunde.

Ja mida sa enda tegemise nõrkuseks pead?

Seda, et oleme väga enesekindlalt ajanud poodide asja. Oleme kõik, alates ümmargusest puust kuni valmistoodangu mahamüümiseni enda käes katsunud hoida. Põhjuseks, et see annab võimaluse nagu kontrollitult elada. Aga müügiosa sai nüüd täiega pihta.

Tallinna vanalinn on nagu tuumapolügoon. Raplast läbi sõites elu keeb, aga seal on uskumatult vaikne. Eestlane ise on minetanud oma vanalinnast lugupidamise. Seal oleks täna palju turvalisem ringi jalutada kui hõredas, ülerahvastatud ja koerte täissitutud pargikeses.

Eks just turistid ole oma inimesed vanalinnast ära peletanud.

Inimene peletab inimest, see ei ole ilma kriisita maailmas teema. Siiamaani on peljatud seda, et kõik, mis vanalinnas, on kallis.

Turiste nüüd pole, mis saab sinust ja teistest sinusugustest, kes oma peamise sissetuleku said suveperioodil just nende käest?

Ei tea. Tallinna vanalinn ja turism seoses sellega on teinud Eestile käivet ja maksutulu mitu korda rohkem kui Eesti põllumajandus. Karm, aga sellest peaks aru saama. Meie bilanss on kogu aeg olnud hapu. Et ostame rohkem sisse kui välja müüme. Keegi pole arvestanud sellega, et olemas on ka taskueksport. Tuleb soomlane, ostab puulusika, kohvi, hotellikoha… Toob omal maal teenitud raha meile. See on eksport. Mis vahet seal on, kas müüd talle siin kastitäie asju või kirjutad arve piiri taha viidud kauba eest. See viimane on eksport, aga kui ta tuleb siia, ostab ja viib ise selle piiri taha, siis see on turism… Sisuliselt on see siiski samamoodi eksport, aga oluliselt väiksemate kuludega. See, kes talle teenust teeb, maksab ära rendid ja elektri. See jääb kõik siia.

Põllumajandusest on ammu maaelu sanud. Äkki see, et tehke puulusikaid ja ostke kartul maksimarketist pole õige suund olnud?

Dirigent on kuskil mujal. Oleme kõik väikesed pillimängijad. Vaatame, kuidas käsi käib ja sinna suunas muudkui liigutame oma suud ja näppe…

Kuidas seni väiketootmisse me riigis suhtutud on?

Mitte kuidagi. Ei hästi ega halvasti. Väiketootmine on nagu nahkhiir. Pole lind ega loom. Hirmus trummipõrin käib IT-asjade, aktsiate tiigri kombel hüppamise suunas. Tiigrit ei ole, aga tiigri simulatsioon kargab. Teises otsas on põllumajandus, hardcore töötegemine. Suured traktorid ja kortsus kulmuga mehed, need, kes meile nii-öelda toovad leiva lauale.

Meie oleme seal vahepeal. Käsitöö ja väiketootmisega tuleb alati mängu see, et seda tehakse kätega. Mida suurem, seda vähem käsi kasutatakse. Ka põllumajanduses. Tänu sellele polegi maal midagi teha. Väiketootmine hoiab inimesed maal.

Toodad maal ja müüd linnas?

Just nii. Ma seda pelgangi, et see külvimasin, mis nüüd on tööle pandud, lihtsustab liiga palju asju ära. Öeldakse, et sina oled tootja Raplamaal ja sind aitame nii. Aga ma olen sidustootja. Ma ilma Tallinna vanalinnata hakkama ei saa, kui ma oma mudelit meeletult ei muuda. Muidugi ei ole lihtsaid lahendusi, kipume lihtsustatult mõtlema keerulistes olukordades, sest me tahame nii. Praegu on tekkinud väga suur usk riiki.

Sa oled abipalve teinud?

Jah, tegime toetuspalve. Kevadeks on igal väiketootjal, kes on seotud turismiga, kõige kehvem aeg rahalises mõttes. Ootame suve, laevad tulevad, raha hakkab liikuma. Seda nüüd ei tule. Meil on kaubavarud, mida hindame likviidseks. Pank ei hinda. Me saime müüa vaid kümmekond päeva märtsis. 20 päeva, mis me pole müünud, on meid julgelt toonud nende hulka, kes küsivad palgatoetust.

Palgatoetus on väga armas. Ükski ettevõtja ei saa seda raha oma kätte, see läheb otse inimestele. See on väga õige. See võtab maha närvilisuse, et hakata uusi töökohti otsima. Ma loodan, et see kehtib. Ma tänu sellele ei pea inimeste pärast nii väga muretsema.

On sul plaan kedagi koondada?

Ei plaani. Ausalt öeldes ei saa ka. Koondamine nõuab raha. Kuu aega etteteatmist ja pärast seda veel ühe kuu palga maksmist. Mul on kaupa küll, aga see ei ole raha. Võin koondamistasusid maksta puulusikates. Sellest on vähe tolku. Ma veel kord rõhutan, et mul on varud, aga pottsepp peab iga kuu savi ostma…

Mida sa loodad, et kriisaeg muudab?

Loodan, et paljud keerulised asjad muutuvad lihtsamaks. Töötegemise imiteerimist jääb äkki vähemaks.

Sellist rasket aega äkki ei ole maailmas veel olnudki?

Mul on üks saksa sõber, kes ütles, et tuleb meeles pidada, et infrastruktuur on alles. Laevad on sadamates ja lennukid ei lenda, aga nad on alles. Pommitatud ei ole, majad on alles.

Inimesi… kõlab jubedalt, aga maailm on ülerahvastatud. Ühiskond on täis noori pikki tugevaid mehi, kes ei tee mitte midagi. Nafta teeb nende eest töö ära. Asendustegevused annavad elatise. Muruniitmine jalgpalliväljakutel… lapsi saadakse väga hilja. Ja see on norm. Me elame mürgises maailmas. Maailmas, kus… kui ma küsin müüjakandidaadilt, kas ta vene keelt oskab, saan vastuseks, et tal oli vene keele hinne viis. Ja õppinud ollakse seda sadu tunde. Fassaad on oluline, mitte seosed ja sisu.

Too mõni näide?

No otsapidi see, et meil, meie põlvkondadel ei ole mingit muret öeldes neeger, tehes juudinalju, kiites venelast. Kui seda teen ja nägusid tegema hakatakse, tuletan meelde, et meil siin peres on üks inimene, kellel on neegrist sõber, juudist sõber ja venelasest sõber. Ma võtan õiguse neid nalju rääkida ka nende juuresolekul. Teie olete targad teoreetilisel tasandil, aga seosed puuduvad.

Juutidel on selline seadus, et kui liikluses üks sõidab teisele tagant sisse, siis on keelatud tagant sissesõitjale käsipidi kallale minna. Kui läheb, siis võetakse load ära eluks ajaks. Miks see seadus tehtud on? Sest nad ainult nii käituvadki.

Ligimesearmastus tähendab seda, et ligimene on nagu sina, muudmoodi ei kujuta ette. Aga see teadmine on kuidagi lahti hakitud. Sidusus puudub, kakofoonia. Ei saa ju olla, et ühel ja samal lapsel on matemaatika koolihinne viis ja keemia kolm!?

Inimesed ei taha avarat maailma. Hästi paljud tahavad oma koridori, mida mööda marssida, rutiini, lihtsat elu. No vaata siis nüüd, kuhu me jõudsime.

Tuleme siis pilve pealt tagasi. Mida sa nüüd tootma hakkad?

Hea küsimus. Meil, väikeettevõtjatel on see seis, et meid ei ole õnneks siiamaani keegi toetanud. On olnud nii, et selle meetme puhul jääb see ja see tingimus puudu ja teise puhul too. Tuleb seega ise rehkendada.

Te, väikeettevõtjad olete kõik erinevad ja eks teil ole igaühel oma spetsiifilised tahtmised. Ka toetuste osas. Ja see teebki asja raskeks. Erisus, mitte ühtemoodi laia lauaga. Laia lauaga asjade jaoks ei ole vaja küsida igat eraldi. Küsija peab vingerdama.

Õige. Vasturääkivus on see, et kui lugeda kokku kõikvõimalike ametite nõustajad ja toetuste ning abi jagajate hulk ja nende hulk, kes saavad, ja jagada need omavahel, siis saad tulemuse, et üks nõustaja või otsustaja teeb tegelikult väga vähe tööd. Konsultante on rohkem kui konsulteeritavaid, laias laastus. Ja ei julgeta otsustada. Kui oma nahk pole turul, siis ei tohiks otsustada. Kuidagi nii, et valijad on pensionärid ja seepärast nemad otsustavad, kas lasteaed tuleb või ei tule? Nende hääl, kellel on väikesed lapsed või kes tahavad neid saada, on liiga väike, et asjade käiku pöörata.

+ERALDI

Nõrgamõistuslik visionäärsus

Valdur Tilk: Ma oskuste pärast väga ei muretse. Need on ühel inimesteringil olemas. Aga ei tahaks enam mu jaoks nõrgamõistuslikke arutlusi, nagu näiteks, et mis on Rapla maakonna kuvand. Tore! Täiskasvanud inimesed arutavad nagu lapsed liivakastis. Teeme puidumaakonna! Ei, ei, teeme klaasimaakonna. Kolmas teeb keraamikamaakonda. Kõik lähevad selle jutuga kaasa, torm veeklaasis kannab ja kõik vahutab.

Selle asemel, et arutada ja küsida: kus me siis oleme. Oleme Tallinnast 50 kilomeetri kaugusel! Äkki peaks soosima aiandeid. Meil on suhteliselt odav maa. Veame Tallinnasse aiasaadusi, mis tulevad praegu, kust iganes kaugelt. Kindlasti leiduks väikeettevõtjad, kes seda teeks. Ja maale tekib elu. Sisuliselt on vaja vaid müügiväljundit. Vald ja maakond võiks tegelda selle leidmisega. Raplamaa turg näiteks Tallinnas Järve keskuse juures. Sõidad vurrdi sinna ja müüd oma tomateid. See peaks olema võimalik ja see annaks tööd. Meil on oskustega inimesi veel. Müügikanalit on vaja.

Hetkel need alustava ettevõtja toetused kipuvad olema niisugused, et toetatakse neid, kes kopeerivad, et üks teeb ja tal läheb hästi, ma teen ka, aga see lööb supi lahjaks.

Väikesed erilised asjad

Valdur Tilk: Kõik tahavad odavaid asju. See on kellegi ja millegi arvelt, kui on odav. Me president peab kõnet ja räägib sellest, et need õnnetukesed, kes ei ole saanud kõrgharidust, peavad nüüd tegema käsitööd ja internet on ikka üks hea asi. Ta räägib seda seltkonnas, kus on maailma parim vibumeister!? Piinlik. President läheb kaasa suhtumisega, mis on odav.

Selliseid käsitööpoode, nagu Tallinna vanalinnas, kus müüakse ainult Eestis tehtud käsitööd, neid on mitu. Selliseid tõesti mujal maailmas eriti pole.

Me ei tea, palju see praegune häda meid ajas tagasi tõstab, aga selge ehk on see, et reaalsed oskused lähevad enam hinda.

Ilmus, küll lühemana, Maalehest. Viio Aitsami fotod.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga