Ükskord meid rahva ja rahvusena enam pole. Kui meist siis üldse räägitakse, siis kui haritud inimestest, kes kõnelesid eesti keelt. Olen selles veendunud.
Tegelikult oleme juba ammu pagulasteks omal maal. Selle väite kummutamiseks püüdsin leida mõnegi valdkonna vaimset juhti. Et ehk ikka on, kes üleüldise pealiskaudse elamisviisi mõne oma aruka ja tasakaaluka sõnavõtuga vähemalt korraks peataks. Teaks suunda, räägiks n-ö oma asjast.
Maaelu juhib Leader?
Tallinna juhib Keskerakond.
Mõelge kaasa… Kes on me maaelu juht? Võiks just kui olla Tartu eelmine linnapea? Aga peaks olema selline mees, kelle sõnu saaks usaldada, kelle sõnade põhjas on teadmiste ja kogemuste ühtsus. Mõtlen sellist inimest, kelle ütlus (näiteks), et maad ja metsad peavad Eestis kuuluma eestlastele, tähendaks, et nii on ka.
Uskuda saab tarka inimest, kes raha nimel ei valeta. Aga meil on maaelu domineerivaks juhiks hoopis programm ja me oleme üsna rahul. Üsna rahul kerjuse positsiooniga, peaasi, et raha saaks, olgu või mõttetuste tegemiseks. Ja raha küsijateks sellelt programmilt, maaelu puhul näiteks Leaderilt on kutsutud/seatud need maakad, kes just suurtootmisega ei tegele ja veel linnas ei ela.
Pisku raha ja ehk omakandi heaolu nimel vihutakse kirjutada projekte, mille puhul tähtsaim on formaat ‒ peaasi, et nõuded oleks täidetud. Projektid peavad olema koostatud nõnda, et otsustajad mingil juhul mõtlema ei peaks sisu üle. Koostajail tuleb aastast aastasse ennast alandada. Et elada!
Selline siis üks me vaimne juht. Valisin ta nime pärast ka ‒ Leader. Ilmselt ei ole mitte keegi meist mitte kunagi vaevunud nõudma, et Eestis olgu programmi nimi eestikeelne. Ei tea, mis tähendabki!
See on sulaselge liiderlikkus. Sealt raha saamine ju vääritut liiderdamist nõuab. Kui sa ikka limuka moodi ei kleebi, siis raha ei saa. Jagaja, kes tahes, saab alati juhtida su tähelepanu kahele ettenähtud koma puudumisele ja asi on tehtud. Ka nii saab öelda, et midagi suurt jääb tegemata.
Katsuge põllu, ilma või puu ees pugeda. Või proovige, mida teeks Fred Jüssi limukliku käitumise peale. Leader ei vastuta.
Fred Jüssi tuli pähe ja siit kohe mõte, kes on me loodusasjade eestkõneleja. Selline mees nagu kunagi oli Jaan Eilart? Või teatrimees, kelle sõnu kõik erinevad loojanatuurid vaevuksid kuulama, niisugune, nagu oli Voldemar Panso? Ma olen näinud hoopis eri teatrite täpselt ühesuguseid missioone, visioone ja eesmärke ‒ programm näeb ette…
Juhan Peegel ehk oleks suutnud peatada meedia vastutamatu mula. Ma muide usun, et Eestis ei ole ühtegi meediaväljaanet, kuhu poleks veel tööle jäänud vähemalt kaht haritud inimest, kellel aru peas. Aga ei hakka keegi rumalusele vastu, kui üle maa, õhus ja paberil levib teade „erakordsest sündmusest” ‒ agressiivsed herilased ründasid koolilapsi. Kaks sattusid lausa haiglasse. Ja lisandusid teated, kuidas Tallinna linnavalitsus herilased tappis. Mis maa see on?
Usun, et toimetuste targad selle kõige vaikisid. Või ehk isegi kohmasid, et äkki olid lapsed agresiivsed, äkki õpetajad rumalad, et ei osanud lastele herilaste elust rääkida… Kuskilt lugesin hoopis, et parem lapsi mitte välja viia aiaga piiratud asfalteeritud platsidelt.
Rahajagajate lõa otsas
Olen lugenud teatrite ühetaoliselt koostatud rahataotlusi, visioon ja missioon ja mis kõik veel, kantseliit sinna lisaks. Eesti keele õpetajad kirjutavad aastaid kantseliitlikus sõnastuses taotlusi, et saada raha. Et õpetada kantseliidivaba eesti keelt?!
Miks keegi rumalusele vastu ei hakka? Usun, et keegi ei taha auklikuks lastud saada. Ja kui meil ongi vaimseid liidreid (usun, et marginaalsetes seltskondades on nad olemas), ei saa nad kokku ja ei hoia kokku. Igaüks hoiab oma, valdkonda ja nahka. Võim ei ole isegi nende käes, kellel raha, vaid hoopis raha jagajate käes.
Kunagi Urmas Sõõrumaa ütles, et kapitalil pole kodumaad. Õnneks lisas, et kapitali omanikul on. See peaks mõtlema panema meid. Uus põlvkond on kasvanud tarbimisjuttudega. Muinasjutte, mis äriks pole, on üldse vähe.
See oli 2006. aastal, kui küsisin ärimees Sõõrumaal, miks ta investeerib sporti ja miks Eesti jõukad ei taha eriti meelsasti anda raha väärtkultuuri hüvanguks. Tema vastas: „See põlvkond, kes Eestis praegu tegijad on – ju me oleme veel nii lapsekingades… Lihtne on aru saada asjadest, mis sulle endale kondi järele on. Tähendab – me oskame füüsilisest liigutamisest rõõmu tunda. See kõlab jubedalt ehk, aga see on igale lollile mõistetav, vastuvõetav. Vaimsetest asjadest rõõmu tundmine nõuab süvenemist, see võtab mõni põlvkond aega ja see tuleb ka, kindlalt.”
Tookord olin kuidagi selle vastusega rahul. Nüüd, nähes minnalaskmist, savisaarlust ja rahakultust, on tekkinud kahtlus, et vist sureme enne rahvana, kui see uus arukas põlvkond tekkida saab.
Haritu ei tapa
Just vaatasin oma feissbuuki, kus pilt Vene kuulsast näitlejannast, juures kiri „pärast mahalaskmist” ja palju klikke sõnaga „meeldib”. Jah, muidugi usun, et see on teatri- või filmigrimm. Aga see ei saa meeldida. See on kole!
Niisama ei saa meeldida harimatus. Haritus on ainus, mis meid saab elus hoida, kaitsta kurjuse pealetungi eest. Haritu ei tapa herilasi ka heast peast. Kui seda sündmusena kajastame ja arukaid kommentaare ei lisa, siis vaid klopime juurde pealiskaudsuse vahtu, millest vaid kahju tekib inimeste pähe.
Kuulasin nädalavahetusel me jutusaateid, mis rääkisid olukorrast riigis. Kõigis kasutati sõnu „erakordne nädal” ja „erakordne sündmus”. „Me võime siin suu kinni panna, tavalised inimesed patravad edasi,” ütles neist päevapoliitilistest targutustest ilmselt tüdinenud Priit Hõbemägi.
Asjad tasakaalust väljas igatahes, Hõbemäele mõeldes meenus üks teine pilt feissbuugis: psühholoogiadoktor Andero Uusberg , kes praegu Californias aju uurib ja teadust teeb, postitas pildi kaaskirjaga „Konverentsi lõpupidu. Laval vähemalt vanemteadurid.” See oli bändi pilt.
Mõte läks Lelle loomelaagrisse, mida Rapla ühisgümnaasiumi kirjandusõpetajad oma õpilastele juba neljandat aastat korraldavad. Olen selle noortega algusest saati kaasa teinud. Seekord ei lasknud õpetajad mul lõpuni rääkida, sest uus koolikord nägi ette, et tuleb teha. Ja teha nii, et seda saks hiljem teistele näidata, interneti avarustes näiteks. Mõtetest ja sõnadest enam ei piisa.
Noorte fantaasia Andres Ehini poliitilise ajaluuletuse illustreerimisel telefonivideotega oli hämmastavalt sürr. Vaimukas ja liikuv. Andres oleks pidanud seda nägema, oleks rõõmustanud kindlasti.
Aga seal ma ütlesin neile muu hulgas, et suures plaanis on haritud inimesed ja harimatud ning teie peate valima, kelle poole oma elus hoiate, kuhu liigute. Siis üks seitsmenda klassi poiss küsis, millal mina otsustasin, et tahan haritute poole hoida. Udutasin midagi hilisest arengust, sest küsimus oli ootamatu.
Udutamise pärast hakkas piinlik, palusin neilt kitarri ja laulsin Peep Ilmeti luuletuse „Mööda kirmetist roomab kui tuhkuva põndaku ving…” Illustreerisin, kuidas maailm ja ümbritsev muusika seda soovi varakult soosisid.
Ma tõesti ei tahtnud noorena „missiks saada”. Nüüd peaksin tahtma, sest nüüd aeg seda soosib, aga ei oska. Mis programm annab raha taotluse peale, kus kirjas, et saadud rahaga tahan osta endale süvenemisaega?
Tihane tuli mu aknale, kaela alt valge, kõht kollane.
Linde me koduaias pildistas Viio Aitsam, lugu ilmus Maalehes.
