Väikse poisi õnnelik lapsepõlv

Avastan, et mu ema on ühe mu lapsepõlve lemmikraamatu, Herta Laipaiga „Hõbetähega taigas” ostnud 1958. aastal. Ja on sinna tiitellehele kirjutanud Margus Mikomägi. Teadvustan seda alles 2017. aasta detsembris kus kuu aja pärast saan 62: kui ema kirjutas, olin kaheaastane.

Nüüd võtan luubi, et uurida oma tol ajal noore ema käekirja. Tahan aru saada ta tunnetest, sellest, mida ta tundis, kirjutades just sellesse raamatusse oma poja nime. Milline oli sulepea, milline sinise tindi pott… „Suur reheahi” kirjutas üks mu pähe loetud naine, kui kaupmees tal palus selleks, et teada, kas see on ka hea tint, midagi tähtsat kirjutada.

Ema ei saanud ju teada, et otsin selle raamatu üles, kui olen 62aastane. Õigemini ta ei võinud teada, et just see raamat mulle meenub. Isegi see ei saanud selge olla, et ma seda üldse loen.

Mu kasvamine jäi aega, mida täna nimetatakse Nikita Hruštšovi sula ajaks. Raamatu tiitellehe pöördelt loen, küllap taas esimest korda elus, et selle raamatu on illustreerinud V. Tõnisson. Google´ist saan teada eesnime, kunstnik oli Väino. Ja see raamat algabki tema joonistatud pildiga tantsivast suure trummiga šamaanist. Esimese peatüki nimi, esimene sõna selles raamatus on „Šamaan”.

Ema ei saanud tollal kuidagi teada, kui ta mulle selle raamatu ostis, et mind tänaseni vaimustavad Siber ja suured jõed. Niisamuti minu tänast teadmist, et kirjanik, raamatu autor läks 1949. aastal, kui ta mees oli küüditatud, talle vabatahtlikult Siberisse järele.

Mäletan kui õnnelik olin, kui lasteaias – mu ema oli siis kasvataja –, mulle erand tehti ja ei sunnitud päeval magama. Lubati rahutul hulkuda vanas mõisapargis hoopis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga