Vahepeatus leidmaks ühismeelt

 

 

 

Mõni hetk pärast esiendust 13. mail. Märt Avandi, Pärt Uusberg ja Uku Uusberg. Mehi vaatab Märdi naine Liis. Vaadake neile silma ja nende silmi..

 Viio Aitsam, Rapla

 

Mul oli 13. mail Tallinnas NO-teatris esietenduse ajal korraks tunne, et Tallinna tekkis auk. See ebanormaalselt tihe inimkooslus, kus sellest johtuvalt nii palju valepingeid ja valesõnu (nii et ainult põgene, kui just sunnitult seal asju ajama ei pea), korraks rebenes ja Rapla pistis oma pea sealt august välja.

Võiks ütelda ka Rapla vaim, mida on raske määratleda Raplamaal olles. Sõidad 50 kilomeetrit edasi Rapla-võõrasse konteksti ja midagi juba aimad… Tajusin, et olen selle Rapla-ilmutuse tekitajate üle siiralt uhke, mis ei ole igapäevane tunne.

 

Midagi räägib ka see, et nii on võimalik. Ongi võimalik Ukul koondada Raplamaalt pärit tegijad ja teiselt poolt – et tal üldse selline asi pähe tuli! Järelikult on olnud pinnas, kust on saanud sündida idee tekitada ühismeelt… Ma hea meelega istun siin nende noorte kodupaigas ja olen nende poolt.

Kohati jääb mulje, et see ongi rohkem Rapla jaam,” ütles vaheajal etenduse tegevuspaiga kohta Priit Võigemasti ema. Mis on midagi samasse kanti.

Ma kujutan ette, et esietenduse publik oli tänu laval ja saalis olijaid ühendavale Raplamaale avatum kui tavaliselt. Lavastuses on minu arvates üks konkreetne koht, Priit Võigemasti mängitud Geeniuse (mõtte)monoloog teise vaatuse alguses (ma ei tea, kas teema arendus on selle kohta õige termin), kus vanemal vaatajal on võimalus ka “lukku minna”. Kui hoiad “uksed lahti”, võid leida ühisosa üles.

Üritan seletada. Uku lavastuses on peale muu noorema põlvkonna suur sõnum vanemale põlvkonnale. Tavatu selles mõttes, et tavaliselt loevad ju vanad noortele sõnu peale. Tavatu ka selles mõttes, et noor on ju ikka see protestija, trafarettide murdja, enda vanadele vastandaja. (Põhjus vanadel ütelda, et oh, noorus hukas.) Siin ta tuleb avatult ja ütleb, et räägime, hakka mind mõistma ja mina tahan mõista sind.

Tabasin end etenduse vältel mitmel puhul sealt, et oot-oot, Uku, siin on asju, mis on olemas mõlemal pool seda vanade-noorte vahelist piiri. Näiteks tüdimus tühjadest fraasidest ja eimidagi ütlevatest sõnadest… Aga kui enda kogemuse pealt vaatan, siis on vahe olemas: ise käid lihtsalt suure kaarega mööda seltskondadest, kus on oht jääda tühifraaside kätte. Uku sekkub, sest tahab seda muuta.

Oht, et eri põlvkonnad (või laiemalt: inimesed omavahel mis tahes põlvkonnast) üksteist lihtsalt ei mõista, on just praegu ülisuur: üks seltskond põeb veel nõukogude ajast tulemise taaka või kohanematust kiirete muutustega, teist iseloomustab vabaduse saabumise hetkel küpsemise ülienesekindlus, kolmas teabki ainult “uut aega”. Isegi sõnavara on erinev, rääkimata meelelaadist ja kombeist.

Siit olukorrast ei saagi võibolla teistmoodi välja tulla, kui võtad oma meele ja südame (ka pea, kui etenduse põhikujundit järgida) ja oled nii-öelda vahetamisvalmis.

Pärast etendust kogesin omal nahal, et see kerge ei ole. Muidugi käis suur kallistamine fuajees, treppidel, igal pool, kus asjaosalised liikusid. “Kas märkad, kuidas mehed on hakanud omavahel kallistama?” märkas üks tuttav, kellel vist on uue aja kallistamiskombega samad suhted kui minul – ei istu, kuigi peas ja südames on iseenesest palavaimad soovid…

Mõtlesin pingsalt sellele, mida Uku just etendusega õpetas: lase lahti harjumuspärasest, ole valmis muutuma ja kohanema, ole avatud. No ei tule see välja paugupealt.

 

 

Pea vahetus”

Autor-lavastaja Uku Uusberg (Draamateater), Rapla

Helilooja Pärt Uusberg (Georg Otsa muusikakool), Rapla

Osades Märt Avandi (Draamateater), Rapla; Priit Võigemast (Linnateater), Rapla, Raigo Saariste, Rapla

Kammerkoor „Head ööd, vend”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga